Me tunneme uhkust ja rõõmu, kui me koos kümnete tuhandete seltsimeestega, kes ühes meiega võitlevad sealpool rindejoont sise-Soomes soome rahva valgesoomlastest timukate vastu, liidame oma võitlejatervitused nende tervitustega, mida Teile, seltsimees Stalin, saadavad töötajad kogu maailmast.”
Lõpetanud läkituse, lisas Kuusinen teksti alla: „Terijoki, 21. detsembril 1939. a.”
Karjala-Soome liiduvabariigi partei oblastikomitee võttis vastu otsuse organiseerida kolmekuulised soome keele kursused nendele partei- ja nõukogude töötajatele, kes olid saadetud vägede poolt hõivatud territooriumile. Kuid neil tegelastel ei tulnudki õpikute kallal vaeva näha. Sõda väikese Soome vastu oli nii verine ja ebaedukas, et Stalin otsustas selle õige pea lõpetada, piirdudes selle vähesega, mida oli saavutatud. Soome sõda kestis 105 päeva ja lõppes 1940. aasta märtsis. Koos sõja lõppemisega kadus ka vajadus Kuusineni ja tema valitsuse järele. Kuusinenist ei saanudki Soome riigijuhti.
Kuusineni endine naine on kirjutanud:
„Punaste lüüasaamine Soomes 1918. aastal oli Kuusineni jaoks lakkamatult veritsev haav. Revolutsioonilises valitsuses oli ta olnud haridusminister. Kui revolutsioon lüüa sai, põgenes kogu selle juhtkond Venemaale. Kuusinen rääkis Soomest kogu aeg vihaga, ta ei sallinud enam isegi oma emakeelt. Ta saavutas, et Karjala koolides hakkas õpetus toimuma vene keeles.
Kõige järgi otsustades oli Otto unistanud Soome alistada. Kunagi tunnistas ta mulle, et tahtis võtta võimu Soomes enda kätte, edaspidi aga saada kogu Skandinaavia „asekonsuliks”.
Nõukogude Liit astus selles suunas esimese sammu siis, kui Punaarmee jõudis Soome territooriumile. Selles oli Kuusinenil kahtlemata üsna tähtis roll. Tema tahtis revanši, naasta koos Punaarmeega kodumaale, mis oli ta minema kihutanud. Selles sõjas, mis soome rahvale nii palju kannatusi tõi, on süüdi ka Kuusinen.”
Stalin siiski ei loobunud mõttest allutada endale kogu Soome, seepärast jättis ta Kuusineni Petrozavodskisse ja tegi temast Karjala-Soome NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe. 1941. aastal võeti Kuusinen ÜK(b)P Keskkomitee liikmeks. Ja Andropov omandas oma poliitilised teadmised just Kuusineni käe all.
Perekonnaasjad
1935. aastal, veel Rõbinskis elades, abiellus Juri Andropov esimest korda – temaga samas tehnikumis õppinud Niina Jengalõtševaga, kes oli Riigipanga kohaliku osakonna juhataja tütar. Neiu õppis tehnikumi elektrotehnika osakonnas ja oli tehnikumi võrkpallinaiskonna kapten. Räägitakse, et nad kohtusid sõprade juures peoõhtul. Sihvakas tumedasilmne neiu jättis noorele Andropovile sügava mulje. Perekonnas on säilinud foto, mille Andropov kinkis oma tulevasele abikaasale, kui too pärast tehnikumi lõpetamist sõitis tööle Leningradi. Fotol on Andropovi romantiline läkitus:
„Mälestuseks sellelt, kes sind väga õrnalt ja kirglikult armastab. Kallis, kallis, nii kauge ja alati unustamatult lähedane Niinake. Mälestuseks ammustest, pakaselistest, kuid õnneküllastest öödest, mälestuseks igavesti säravast armastusest saadab sulle sinu huligaan
Kes oleks suutnud uskuda, et Juri Andropov on võimeline nii tugevateks tunneteks? Ta saavutas, et Niina tuli Leningradist tagasi ja nad abiellusid.
Pärast abiellumist tegid nad koos pilti ja Juri Andropov kirjutas foto tagaküljele oma selge käekirjaga:
„Kui teil on kunagi igav, kui te mingil hetkel tunnete ennast õnnetuna, siis vaadake seda fotot ja meenutage, et maailmas on kaks õnnelikku olendit. Õnn on nakkav. See imbub koos õhuga teie hinge ja suudab hetkega teha seda, mida muidu ei suuda ka pikad aastad.”
Neil sündis kaks last: 1936. aastal tütar, kellele pandi isapoolse vanaema auks nimeks Jevgenia, ja 1940. aastal poeg, kes vanaisa auks sai nime Vladimir.
Kuid abielu ei kestnud kaua. Armastus lahtus jäljetult. Varsti pärast poja sündi sõitis Andropov uuele töökohale Petrozavodskisse. Sõitis üksinda, ilma perekonnata. Ta õigustas end:
„Seal pole esialgu korterit, kus elada.”
Ja ainult tema lapsepõlveaegne hoidja, kes oma Jurat ilmselt hästi teadis, olevat kurvalt öelnud:
„Sa sõidad alatiseks minema. Tagasi sa enam ei tule.”
Andropov sõitiski minema ega kirjutanud kaua. Lõpuks palus ta kirja teel naiselt lahutust. Niina, kes oli väga uhke naine, vastas viivitamata, et on lahutusega nõus.
Petrozavodskis abiellus Andropov teist korda – Tatjana Lebedevaga. Ka Tatjana oli komsomolitöötaja ja väga tugeva iseloomuga naine. Sellestki abielust sündis kaks last – poeg ja tütar.
Tatjana tuli taas Petrozavodskisse 1969. aastal, kui pidulikult tähistati 25 aasta möödumist Karjala vabastamisest Soome okupatsiooni alt. Ürituste ajal määrati tema saatjaks noor KGB ohvitser Arkadi Jarovoi. Ta kirjutas palju aastaid hiljem sellest sündmusest oma raamatus „Hüvasti, KGB”.
„Toonane Karjala KGB esimees Viktor Zarovski kutsus mu enda juurde ja ütles:
„Seltsimees vanemleitnant, usaldan teie personaalse hoole ja kaitse alla meie kõrge külalise Tatjana Andropova. Sina, kullake, püüa, et temaga oleks kõik hästi… Ja toitlustamise asjus hoia ka silma peal.””
Jarovoi läks partei oblastikomitee instruktori Margarita Ruokolaineni juurde, kes oli Tatjana Andropova sõbranna.
„„Ah et mida talle hommikusöögiks pakkuda?” küsis bassihäälne Margarita asjalikult, mõõtes mind karmi pilguga pealaest jalatallani. „Mida sa ise soovitaksid?”
„Noh, igasugu kalamarja võiks restoranist tellida… Musta, punast… Kohvi, koogikesi, kalleid kompvekke…”
„Sa mine Derussovi juurde, ta on linnalähedase aiandussovhoosi direktor. Ta on osav majandusmees, äkki on tal mõni pesa varajast kartulit maha pandud? Võiks pakkuda ka värsket koha, kalapuudust meil siin ju ei ole. Ja samovaris teed, Karjala moodi. Suhkur oleks parem tükksuhkruna…”
„Kas siis talle, külalisele Kremlist, sobib selline plebeilik söök?”
„Noh, sina küsisid, mina vastasin!””
Hiljem oli Jarovoi Margaritale abi eest tänulik.
„Andropova oli kostitamisega väga rahul. Ta ütles:
„Suur tänu, ma pole ammu midagi nii maitsvat söönud. Ja kus te siin Karjalas sel ajal värsket kartulit saite?””
Juri Andropov ise ei armastanud minevikku meenutada, see oli talle ebameeldiv, ja talle ei meeldinud, kui teised meenutasid talle seda, mida ta tahtis ära unustada.
Tema esimene naine, kes hakkas tööle kohaliku NKVD osakonna arhiivis, abiellus uuesti. Tütar väitis, et ema armastas isa endiselt. Kuid naine ei nõudnud Andropovilt midagi ega kaevanud kellelegi. Seetõttu lõppes ka lahutus Andropovi jaoks ilma tõsisemate tagajärgedeta, kuigi partei ja KGB töötajate puhul ei vaadatud perekonna mahajätmisele pehmelt öeldes just lahke pilguga. Kui mees sai lõpuks partei peasekretäriks, muutus ka tema esimese naise elu. Talle pöörati nüüd palju tähelepanu, kuid temale oli see väga ebameeldiv. Ta kannatas selle tõttu veelgi enam. Tütar arvas, et just seetõttu ta vähki haigestuski…
Esimesest abielust sündinud laste vastu Andropov erilist huvi ei tundnud, ka rasketel sõjaaastatel ei abistanud ta neid millegagi. Kuid ta saatis nende juurde oma endise hoidja Anastassia Žuržalina, kes jäigi sinna kuni oma surmani.
Andropovi tütar Jevgenia õppis arstiks ja elas kogu elu Jaroslavlis. Oma isa ta peaaegu ei näinudki. Ükskord, juba pärast sõda, kui pere oli kusagil Moskva lähedal, helistas Andropovile tema vana hoidja ja Andropov käis lastega kohtumas. Hiljem saatis isa teine naine Jevgeniale kirja ja kutsus neiut endale külla.
Jevgenia sõnul oli isa nende kohtumise