„Mul tekkis järsku aimus, et mees, kelle nägu oli mu ees eredas valgussõõris kirstupadjal, oli mingi kahtluseta olnud juut. See mõte tundus mulle nii uskumatu, et ma aeglustasin kirstust möödudes tahtmatult sammu, et avanevat vaatepilti paremini näha…”
Gorbatšovi endine abi Valeri Boldin on kirjutanud, et Andropovi populaarsus ärritas Mihhail Sergejevitši. Ükskord lausus ta Boldinile tigedalt:
„Mida Andropov üldse riigi heaks teinud on? Mis sa arvad, miks ei meie ega välismaa ajakirjandus pole maha materdanud endist KGB esimeest, kes saatis dissidente vanglasse ja psühhiaatriahaiglatesse ning sundis paljusid riigist lahkuma? Sest ta on nendega pooleldi sama verd, nemad hoiavad omasid.”
Gorbatšovi ähmasevõitu arusaam juutide ülemaailmsest solidaarsusest (kui selline jutuajamine ikka üldse aset leidis) sarnaneb suuresti aktiivsete vene natsionalistide vaadetega, nood olevat koguni saatnud Andropovi sünnimaale oma esindajad, kes pidid seal tema sugupuud uurima.
KGB töötajad, püüdes tõkestada lubamatut huvi oma ülemuse vastu, avastasid Rostovis inimese, kes tegeles Andropovi kahtlase päritolu uurimisega, kuid nad ei saanud tema vastu midagi ette võtta. Julgeolekukomitee esimees saatis kergel käel vangilaagritesse liberaale ja dissidente, ent patoloogiliste antisemiitidega polnud tal muud teha kui end nende ees õigustada.
Teades, et töökaaslaste meelest pole tema ankeet mitte kõige puhtam, püüdis Juri Vladimirovitš oma käitumisega igati tõestada, et nad eksivad. Andropov pidas KGBs aktiivset sionismivastast võitlust, mis tegelikkuses tähendas juutidele väljasõidukeeldu, juudi keele, kultuuri ja ajaloo õppimise takistamist ja range kontrolli kehtestamist selle üle, et mittepõlisrahvuse esindajad ei tõuseks liiga kõrgetele ametikohtadele. KGB 5. valitsuses oli loodud vaenuliku sionistliku tegevuse vastu võitlemise osakond…
Berialt saadud orden
Juri Andropov lõpetas Mozdoki seitsmeklassilise vabrikukooli ja töötas seejärel pool aastat raudteejaama telegraafis. Peagi sai ta komsomolikomitee abiga parema töö – kinomehaaniku õpilase ja abi koha raudteelaste klubis. Andropov oli juba taibanud, kui kasulik on tegutseda komsomoli liinis.
Ta luges ajalehest, et Rõbinskis on avatud veetranspordi tehnikum. Sai soovituse Mozdoki komsomoli rajoonikomiteest ja sõitis 1932. aasta aprillis tehnikumi õppima. Oma elulookirjelduses on ta avameelselt märkinud:
„Rõbinskisse sattusin seetõttu, et ei tundnud geograafiat – ma arvasin, et see linn on Põhja-Kaukaasiale palju lähemal.”
Abi polnud tal nüüd enam kelleltki loota. Tehnikumi astudes kirjutas ta kohe avalduse: „Palun kindlustada mulle koht ühiselamus ja stipendium, sest mul pole mingeid elatusvahendeid.” Ta saigi koha ühiselamus ja ka stipendiumi – sada kuus rubla kuus.
Juba tehnikumis õppides oli Andropov komsomoliaktivist, ta levitas OSOAVIAHIM-i (Riigikaitse, lennunduse ja keemiatööstuse abistamise ühingu) pileteid.
Hiljem, juba poliitbüroo liikmena, armastas Andropov nimetada ennast Volga madruseks, rõhutades sellega oma töölispäritolu. Tegelikult oli ta madrus vaid lühikese õppepraktika ajal, pärast tehnikumi lõpetamist ta enam Volgal ei sõitnud. Huvi meremehe elukutse vastu polnud ilmselt kuigi suur. Lõpetanud 1936. aastal tehnikumi, eelistas ta jääda samasse kooli komsomoliorganisatsiooni sekretäriks. Oma jõelaevniku-minevikust armastas ta meenutada vaid ühte pootsmanit, kes hoidis oma raudses haardes kogu laeva meeskonda. See oli nagu juhi ideaalkuju.
Juba sama 1936. aasta novembris viidi ta tehnikumist üle Volodarski-nimelisse Rõbinski laevaehitustehasesse ÜLKNÜ Keskkomitee komsomolitöö organisaatoriks. Sellest hetkest alates kuni surmani oli Andropov kogu aeg komsomoli-, partei- ja aparaaditööl, välja arvatud aeg, mil ta töötas suursaadikuna ja juhtis KGB-d. Ta pole kunagi juhtinud mingit tootmisettevõtet ega ühtegi konkreetset piirkonda. Tal polnud ei majandusalaseid teadmisi ega ka praktilise töö kogemusi tööstuses, põllumajanduses või finantsalal.
Tema karjäär kulges komsomolist parteisse ja parteist KGBsse. Sellise elukäigu eelised olid silmanähtavad: ta teadis täpselt, kuidas toimib riigimehhanism, millised on riigi juhtimise salavedrud ja kuidas kasutada võimuhoobasid. Puuduseks oli asjaolu, et kõik ta teadmised riigiasjadest olid kaudsel teel saadud – põhinesid kellegi räägitul või siis alluvate ettekannetel, õienditel ja analüütilistel materjalidel.
Sajad leheküljed salajasi dokumente, mis iga päev laekusid keskkomitee sekretäri või KGB esimehe töölauale, lõid mulje, et lugeja on täielikult teadlik kõigest, mis riigis toimub. Tegelikult oli see muidugi vaid illusioon. Võib-olla Andropov seetõttu uskuski siiralt, et riik vajab eeskätt korra kehtestamist, distsipliini ja võitlust korruptsiooni vastu, mitte aga põhjalikke poliitilisi ja majandusreforme.
1937. aasta juunis sõitis Jaroslavli poliitbüroo liige ja teede rahvakomissar Lazar Kaganovitš, kes Stalini korraldusel osales Jaroslavli linna ja oblasti parteikonverentsil. Ta kutsus kommuniste üles viivitamatult paljastama rahvavaenlasi ja näitas ise eeskuju, kuidas seda teha tuleb. Otse konverentsisaalis kuulutas Kaganovitš rahvavaenlaseks oblastikomitee teise sekretäri Ivan Nefedovi. Nefedov arreteeriti sealsamas. Ta oli sel ajal kõigest 39-aastane. Tema järel arreteeriti veel viis juhtivat parteitöötajat. Mees, kes Nefedovi asemel teiseks sekretäriks valiti, sai selles ametis töötada vaid sügiseni.
1937. aasta suvel vabastati ametist ja seejärel hukati ka senine oblastikomitee esimene sekretär Anton Vainov. Tema asemele tuli Moskvast Nikolai Zimin, kes oli juhtinud partei keskkomitee transpordiosakonda, viimasel ajal aga olnud poliitosakonna ülem ja teede rahvakomissari asetäitja. Zimin pidas oblastis vastu vaid paar kuud, kuid jõudis selle ajaga anda ka oma panuse repressioonide edendamisse oblastis. Arvatavasti pressis ta tšekistidele peale, nõudes ulatuslike vandenõude paljastamist. Tšekistid kuuletusid ja mõtlesid välja üha uusi kujuteldavaid vaenlasterühmi.
Üheainsa päeva jooksul – 16. juulil 1937 – saatis oblastikomitee uus esimene sekretär Stalinile kaks šifreeritud ettekannet, demonstreerides valmidust korraldada oblastis suur puhastus.
Zimin kandis Juhile ette:
„Oblastikomiteesse saabusid andmed, et Rõbinski automootorite tehases nr 26 tegutseb trotskistlik organisatsioon. Laekunud andmete põhjal on teada, et trotskistlikku organisatsiooni kuuluvad tehase parteikomitee sekretär Puškin, peainsener Abramov, partei Rõbinski linnakomitee endine sekretär Tšanturia ja tehase endine partorg Šumin.
Puškini võtame homme kohalt maha ja arreteerime. Kogu bande kiireks paljastamiseks palume sanktsiooni, et arreteerida ja saata Jaroslavli Tšanturia, kes töötab praegu Kurski oblastis, ja Šumin, kes töötab Moskvas…”
Juht kirjutas selle telegrammi servale:
„Sm. Ježovile. On vaja arreteerida Tšanturia ja Šumin. Täitmisest kanda ette keskkomiteele.”
Poskrebõšev kirjutas omalt poolt:
„Tehtud.”
Kuid seejärel saabus Ziminilt veel üks telegramm. Esimene sekretär seletas, et just tema saabumisega oblastisse on saavutatud suurt edu rahvavaenlaste väljajuurimisel:
„Jaroslavli oblastis tegutsenud parempoolsete kontrrevolutsioonilise organisatsiooni asjus korraldatud juurdlusega tehti kindlaks, et parempoolsed olid koos esseeridega loonud reas oblasti rajoonides ja mõnedes tehastes mässulisi salku.
Nendesse salkadesse olid ühinenud parempoolsed, esseerid, monarhistid ja kriminaalsed elemendid. Nende salkade tegevust juhtis oblasti sidevalitsuse ülem Želtov, kes sai juhtnööre Rõkovilt ja endiselt oblasti täitevkomitee esimehelt Zaržitskilt. Tegeleme nende salkade likvideerimisega.”
Stalin luges ka selle Jaroslavlist saadetud telegrammi tähelepanelikult läbi ja andis Ježovile käsu:
„Želtov tuleb ilmtingimata arreteerida.”
Kuulekas Poskrebõšev märkis:
„Tehtud.”
Ühe kuu jooksul korraldati Jaroslavli oblastis neli kohtuprotsessi, süüdi mõisteti teravilja varumise kontori „Zagotzerno” ja veskite