Tee oli tasapisi saanud autosid tihedalt täis ning teinekord kurvides ja kõrgematel kohtadel võisid nad näha, et niikaugele, kui silm seletas, oli auto autos kinni. Nende kiirus, mis algul oli olnud üle saja kilomeetri tunnis, oli vähenenud nii ehk poole võrra, langedes teinekord lausa sörkjooksu venimiseni, ehkki päris seisma ei jäänud nad kordagi. Ta teeskleb, mõtles Venturi. Miski on valesti. On ta lihtsalt väsinud? Või on viga minus? Ta andis endale aru, et ta viimane küsimus oli olnud viga – liiga ilmselt „õpikutooniga”, täpselt nagu peab olema, ja teine oli selle ära tabanud. Oli see liiga täpselt õige? Ülemängitud? Ta ei tulnud selle peale, et teisel võib lihtsalt hirm olla.
„Sul oli kuidagi eriti helge ilme, kui sa seal värsket õhku hingasid,” tegi ta siis teist juttu.
„Ah jäta.” Ent toon oli neutraalne.
„Ei, tegelikult ka. Seisin kümmekond sekundit ja imetlesin sind.”
Naine nuhatas uuesti vaikselt, ent seekord justkui puhus suurema osa oma jäikusest minema ja teda silmanurgast jälginud Venturi pani ta lõpuks mõttes kokku selle noore kena tüdrukuga, kelle pildid olid toimikus olnud. Mees jälgis natuke aega, kuidas auto monitoril vilkusid kirjad, kui masin teetähistega suhtles, libistas pilgu üle kergelt kollendavate salude ja ädalas heinamaade, lasi end siis istme seljatoele ja pööras pilgu taevasse, mis oli valgete pilvede vahel sini-sinine.
„Vaatad? Tänane ilm on hea, eelmised kaks nädalat oli lõputu vihm.”
„Vaatan.” Venturi vaikis hetke, siis lisas vaikselt: „Milline valgus! Selge, habras, kuidagi ülev… Olen Maal olnud vaid Madagaskaril, seal… on valgus otse pealaelt sind maadligi vajutav lõõsk, mis paneb kõik kasvama, kui vett on, ja muudab kõrbeks selle, kus vett pole… siin on valgus hell ja väga ilus.”
„Milline on valgus Marsil?”
„Marsil? Marsil on valgus nõrk ja elutu. Päike on lihtsalt üks valgusallikas ülal kosmoses. Linnade valgus on kunstlik, küll selle moodi” – ta viipas laotusele – „kuid selliseid värve seal pole. Ja muidugi teadmine, et päriselt on see sinakas kilekuppel.” Ta raputas pead ja puudutas auto läbipaistvat lage. „Noh, ka siin on ju põhimõtteliselt kaitsekate vahel…”
Sillad ja igasugused muud konstruktsioonid varjasid järjest tihedamini taevast, kuni märkamatult oligi maantee tunneliks üle läinud. Kiirus langes veelgi – vaid harva tõusis see kolme-neljakümneni, suurema osa ajast aga oleks vähemasti jalgrattaga kiiremini saanud. Graffitiga kaetud tuhm tumehall betoon venis mööda, mitmevärviliste lampide vist lõbusana mõeldud valgus tõi siin-seal sillaalustes esile paadialuste kiletelgid ja muu prahi.
„Palju neid siin õieti elab?” küsis Venturi ühte sellisesse urgu viibates.
Naine heitis talle pilgu, mis oli korraga taas vaenulik. „Mis tähtsust sel on?”
Mees kehitas õlgu. „Huvitav…”
„Sest need on veidrad loomakesed, milliseid teil ei esine. Te olete oma steriilsed elamised kosmoses korda teinud, sa oled kogu oma elu näinud vaid paleede lihvitud luksust ja nüüd tekitab selliste ilmajäetute olukord meeletut huvi? Et kuidas nad ikka… Mis sul nendest? Ordu ei ole kunagi kavatsenudki nende heaks midagi teha.”
Venturi sulges korraks silmad, luges mõttes kümneni, siis muigas. „Jah, on küll huvitav. Jah, ma ei ole sellist inimolemise olukorda mujal kui virtuaalis näinud. Küll ma jõuan vaadata; sinu abiga või ilma. Küsisin aga siiski rohkem sellepärast, et kuna mul tuleb teinekord näiteks öösiti ringi liikuda, oleks huvitav tead, kui suureks näiteks sina kui kohalik hindad neist tuleneva ohu.”
„Kas seda ei olnud juhendis?”
Venturi vaatas teda taas pikalt ja mõtlikult, siis ohkas. „Kas sa aitad mind või mitte? Kui sa ei soovi koostööd teha, ütle nii.”
See lõi naisel vist natuke jalad alt. „Ma ei teadnud, et te nii kergesti solvuvad olete.” Kyoto vahtis ette tunnelisse, vältides hoolega kaaslase poole vaatamist. Ta ei puudutanud rooli, luges vaid tekkivaid kirju ja vajutas „OK”-d. Masin lahkus suurelt teelt, otsis ka ise parkimiskoha ja seisatus.
„Siin külmas põhjas elavadki nad tunnelites tropis, mitte nagu lõunapoolsetel saartel, kus neid kõik kiirteealused täis on. Keegi ei loe neid… Linn on paisunud rohkem kui kümnekordseks sellest ajast, kui shinkansen siiani käima pandi. Ja nüüd juhtub sama Aleksaga… ja kõigi teistega, sedamööda, kuidas raudteed põhja poole ehitatakse. Aga ohtlikud… nad praktiliselt ei ole.”
Nad võtsid oma asjad ja kõndisid üle palja õlilaigulise betooni majasisese transpordisüsteemi traatpuurideni.
Venturi jäi seisma keset toda ehk hädakorral kuus inimest mahutavat raudvarbadest ja plekist kongi, naine sulges ukse, lükkas ta möödudes kergelt kõrvale, et puldi juurde pääseda ja sisestas mingi kaardi. Vilgatasid kirjad ja nad hakkasid liikuma. Poolviltu ülespoole suunduv toru oli täis relsse ja trosse, käigud ristusid ja hargnesid, igaltpoolt vupsas välja samasuguseid puure, mida esimesel pilgul üsna kaootiliselt siia-sinna loksutati. Nad jõudsid kuhugi suuremasse saali ja puur sättis end kahe kerge jõnksatusega ringteele. Ukse juurest kostis närviline piiksumine, sellal kui seade aegamööda edasi nihkus. Oli ilmne, et siia sai neid puure mahtuda vaid piiratud arv ning nad peaksid sealt kadunud olema enne, kui poolring läbi saab ja koht vabastatakse. Venturi peatus hetkeks platvormil, uurides süsteemi ja püüdes mõistatada, mis siis juhtub, kui keegi õigel ajal välja ei saa.
„Mis sa vaatad?” Kyoto olek meenutas millegipoolest jälle algajat näitlejat odavas seebiooperis.
„Ma ei ole selliseid näinud. Huvitav.”
„Kas Kuul siis pole lifte ja liikurteid?”
„Ei, on küll. Aga me ei kasuta selliseid konveiereid. Ilmselt on see hea suure hulga inimeste ühte kohta kokkutoomiseks, aga ma kujutan ette, et tekivad suhteliselt ebameeldivad probleemid, kui seade rikki läheb või mõni muu õnnetus juhtub?”
„Maa vanaraualadu…” suskas Kyoto.
Venturi kibrutas kulme. „Vabandust?”
Naine jäi vait ja nad sisenesid suurtest avatud ustest, mille kohal hiilgasid tulikirjas hieroglüüfid ja nende all ladina tähtedega „Oysiosaka Un. Campus Itera Lev 5”. Otse uste taga hargnes igas suunas koridore ja treppe, nad valisid ühe, tõusid korruse ja ilmselt hakkasid sealt lõpuks ühikatoad – koridor kahanes vaevalt kahemeetriseks ja lagi laskus kahe ja poole meetrini, nende ümber ei olnud enam kedagi ning mõlemal pool seinas olid võrdsete vahedega uksed.
Kyoto valis neist ühe, vaatas korraks mehe poole, otsekui püüdes talt pilguga küsida, kas ta ikka jättis tee meelde ja jõudis lugeda viitasid-silte seinal ning numbrit uksel, siis surus peopesa uksetahvlile ja sekundi pärast andis uks järele, naine lükkas selle lahti ja sisenes. Ta ei astunud kaugemale, vaid jäi seisma, hoides ust avatuna. Mõne sekundi pärast kostus vaikne klõpsatus.
„Proovi,” poetas Kyoto.
Venturi asetas käe tahvlile, naine oli asetanud sõrme lukukeelele ja noogutas rahulolevalt, kui see mõne hetke pärast järele andis ja uksetahvlisse kadus. Naine lasi ukse lahti ja see sulgus vaikselt, ta astus varvastega maha sandaalide kannarihmad ja saatis jalatsid paarimeetrise täpse kaarega ukse kõrvale nurka. Ta osutas vaikides mehe kingadele ja siis nurgale, viskas jaki ühele kergele metalltoolile ja rohkem mehe poole vaatamata libistas lahti oma kleidi tõmbluku, astus rõivatükist välja, saatis selle jakile järele. Ta nahk oli kogu kehal ühtlase tõmmu varjundiga ja nagu jaapanlannadele või üldisemalt paljudele idamaa naistele omane, jättis ta esimesel pilgul varateismelise nukukese mulje.
„Dušš on siin. Vesi on kallis, nii et ole kokkuhoidlik. Siin on ringluslüliti, ainult lõpus laseme uuesti puhtaga üle. Seega ei ole soovitav sinna ühtlasi ka põit tühjendada – see tuleb kohe uuesti pähe.”
„Võtan arvesse,” muigas mees. Naine tõmbas kerge liugukse kinni ja mõned minutid kostis sealt tagant veesolinat. Venturi viskas sellal voodile oma käevarrel rippunud mantli ja kuue seljast võtnud, üritas