Rongist lahtihaagitud vagunile tuli kusagilt dresiin järele ja see kadus käigulabürinti. Vedurijuhil ei olnud kunagi olnud ei huvi ega vajadustki teada, kuhu need erinevad rööpapaarid viisid ja tegelikult ei olnud üldse tarvis nende kahe mehe külaskäiku, kes end ei tutvustanud ja ilmselgelt tutvustamist ei vajanudki. Vedurijuhil värisesid põlved ja ta tõepoolest täitis käsu punktipealt ning unustas juba samal hetkel mõned viimased minutit oma elust.
Ruum kuuskümmend korrust kõrgemal oli pisike ja umbne. Selle laius ja kõrgus olid pea võrdsed ja ühte ruudukujulisse seina oli lõigatud samuti peaaegu ruudukujuline aken. Ruum oli välisseinas, aken oli tõeline aken ja see muutis pisut eksklusiivseks isegi seinu katva bambustapeeti imiteerida üritava plastiku, mis sest et samapalju tolle roostepruuni tooni kui mõõtmete poolest meenutas tuba kahekümnendast sajandist kasutusel olnud merekonteineri sisemust.
Kaks meest, kes istusid mattidel teine teisel pool madalalt lauda, olid riietatud mustades ja hallides toonides ülikondadesse, mis tundusid edukalt kombineerivat euroopa ja jaapani tööriietuse ebameeldivad jooned, olles võrdselt ja võrreldamatult inetud ja ebamugavad.
„Tema paberid on täiesti korras,” teatas noorem mees, kummardudes seda öeldes vanemale.
„Jah?” vanema mehe näol uitas kergelt sarkastiline muie, selline tabamatu ja määratlematu ning võltsimatult idamaine. „Mis järeldused sa sellest teed?”
„Ooo, see ei saa keegi teine olla!” Rääkides kummardus mees kiiresti pea iga lauseosa tagant. „Ma kontrollisin ja kontrollisin ja kontrollisin. Ta on olemas, kõik tema andmed klapivad, kontrollisin ka Singapuri ja USA andmebaasidest – kõik on kõige paremas korras! Ma ei suuda seda tõestada, kui vaid mitte see, et need on liiga hästi korras.”
„Ei, otseselt ei tähenda see midagi, Akira-san,” peatas teine kaaslase hoogu. „Kuid sa mõtled õiges suunas.”
„Jaa”, noorem naeratas, „see ei ole otseselt tähtis… Tema ise… Ta on liiga… Mitte ükski asi eraldi – näiteks – ta on küll pikk, kuid mitte midagi erilist… Tema dokumentides on mitmeid haigusi, mis põhjendavad igasuguste operatsioonide tegemist ja temasse siirdatud lisandeid, kuid ta on liiga heas vormis, et olla üle elanud nii palju raskeid haigusi ja õnnetusi. Ja need proteesid ja implantaadid on vist kõige täpsem tõend tema olemuse kohta, kuigi neid lähemalt uurimata ei ole ka siin võimalik midagi kindlat väita. Me tegime ka ise mõned röntgenivõtted ja lisandid on nende järgi väga sarnased kosmoseinimeste omadega.”
„No igatahes on ta nüüd siin ja sa saad teda uurida. Meie abilised täitsid seekord täpselt oma lubadused… Sa tahtsid midagi öelda?”
Noorem kummardus peaaegu lauani, olles niimoodi palutud oma arvamust avaldama. „Nobuyuki-sama, nad hävitavad rahvastiku!”
„Ei,” vastas vanem, ohkas siis ja mõõtis oma kaaslast arvustavalt. „Või kui sa soovid, siis teatud mõttes nad muidugi hävitavad mingi osa rahvastikust, aga kas see on see rahvastik, mille eest me peaksime seisma? Noh, me saime ju tagasi selle maa, saare, mida meie esiisad on saanud omaks pidada ka sajandeid tagasi, ja loomulikult oleme selle üle õnnelikud. Samas me ju teame, et inimesed, kes seal elavad… need ei ole meie inimesed, need on… võõrad. Need on kas nendesamade vene asunike järglased, kes meilt selle maa kord võtsid, või tulnud siia Hiinast, Koreast, kogu Aasiast. Täna on vaevalt seitsmendik tulnud Lõunast ja nii võime öelda, et saar on asustatud inimestega, kes ei ole mitte eriti truud Jaapani kroonile. Jah?”
„Siis just see viimane, meie osa – yakuza ei tee mitte alati vahet.”
„Ei, kuid suuremas osas toovad nad riigile kasu. Sa ju tead lisaks ka seda, et paljud sinnasaabunud jaapanlased on olnud rahulolematud senise elukorraldusega.”
Ta pidas hetke pausi, kaaslast tähelepanelikult silmitsedes. „Akira-san, me panime koos selle lõksu üles ja sa tead, kui palju aega ja hoolikat planeerimist on see nõudnud. Ka paljudele meie inimestele ei ole kerge põhjendada, miks me kasutame kurjategijate abi, eriti veel aga seda, et väikesed ohvrid korralike jaapanlaste hulgas on paratamatus ja et kõik need inimesed, nii meie kaastöötajad kui kannatada saavad kodanikud, osutavad kroonile suurema teene, kui ette kujutada oskavad…”
Ta toetas hetkeks pea kokkupandud käte sõrmeotstele. „Kuipalju on meie hulgas inimesi, kes sooviksid midagi muud? Sooviksid ära minna? Ning pane tähele, et on suur vahe, kas me kaotame inimesi surnutena või nad muutuvad meile vaenulikuks. Inimesed, kes on surnud, on jäänud Jaapani krooni ees ausaks ja kasulikuks, nad teenivad meid märtritena ka peale surma. Nendega, kes lähevad ja võivad ühel päeval tagasi tulla – vaat nendega oleme tõeliselt hädas. Meil ei ole kunagi olnud oma kosmosetehnikat, aga kas me peaksime seda kahetsema? On ju meie inimesi seal üleval, täiesti puhastverd inimesi, kes aga meist siin all ei taha mitte midagi teada… Mis veel?”
„Ent me ei pruugi temalt mitte midagi teada saada. Inimene ei saa meie meetodite vastu, kuid nemad ei ole inimesed, neil on sees tehnika, mis neid aitab. Ma kardan, et ka teiste piinamine ei pane teda rääkima – me oleme ju seda näinud. Ja kui üritame teda lahti lõigata, siis ta lihtsalt sureb.”
Vanem mees naeratas taas oma õhukest naeratust. „Ma ei loodagi sellele, kuigi proovida tuleb. Akira-san, sa ei saa ikka veel aru – mind huvitab palju rohkem see mees, kes peaks hiljemalt mõne tunni jooksul meie laboratooriumi uksest sisse astuma. See on see mees, keda me otsime. Ma ei tea, mis nägu ta on, ma ei tea, mida ta räägib. Aga selles, et tulija on see, keda otsime, võib täiesti kindel olla. Ma ei tea, kes on see mees, kes elab meie hulgas ja juba aastakümneid teadustab sinna üles meie kõigist tähtsamatest tegemistest. Ega isikuna polegi oluline tema või keegi teine, keda ta kasutab. Tegemist on reetmisega ja tähtis on, et me suudame selle lõpetada. Murelikuks peaks meid hoopis tegema, et me ei tea, milline on see haigus, mis on tunginud meie struktuuridesse.”
„Kas sa tahad temaga kokku leppida?” küsis noorem abitult.
Nobuyuki vangutas pead. „Ma kohtasin kunagi, palju aastaid tagasi, üht nende hulgast. See oli Malaisias. Mees oli jaapanlane, puhastverd jaapanlane. Ta mõlemad vanemad olid jaapanlased ja ta vanavanemad, niipalju kui ma otsustada suutsin. Ta kaugemaid sugulasi elab siiamaale Hokkaidol. See mees rääkis nii puhast jaapani keelt, et kui ta tuleks vastu kusagil Tokyo tänavatel ja ma vestleksin temaga, ei suudaks ma iial öelda, et ta on võõras. Ta tundis isegi selliseid nelja keele nüansse, mida tavalised inimesed ei tea. Ta teab meie kultuurist palju rohkem kui keskmine ülikoolilõpetaja, aga ometi on ta võõras, ta vihkab ja põlgab meid.”
„Vihkab ja põlgab, olles ise jaapanlane? Kuidas on see võimalik?”
Vanem ohkas vaevumärgatavalt. „Ehk ei olegi korrektne nii öelda… Omal viisil ta austas ja armastas Jaapanit, kuid tema suhtumine oli veel palju hullem – meie soovid ja ideaalid olid talle täiesti ükskõik. Ta oli teise võimu teenistuses. Kui abstraktne Jaapan huvitas teda, siis praktiliselt ei olnud meie huvidel vähimatki kokkupuutepunkti. Minu jaoks oli see õõvastav kogemus. Ta tunnistas, et on jaapanlane ja tahab Jaapanile head. Kord sattusime pikemalt rääkima ja sondeerisin pinda, mida ja kui palju ta on valmis meie ühise tuleviku heaks tegema. Ta ei vaevunud õieti vastamagi ja ma adusin, kui teistmoodi ta mõtlemine käib. Ta peab meid parasiitideks, piiratud, omakasupüüdlikeks ussikesteks, kel ei ole tulevikku.
Kui me oleksime suutnud selle mehe võita…”
Vana luuraja vaikis nii kaua, et teine tema vastas ebamugavalt nihelema hakkas.
„See mees on nüüd mingi kõrge vastutaja nende vastuluures.