Kuu ordu. Siim Veskimees. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Siim Veskimees
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Научная фантастика
Год издания: 2011
isbn: 9789949459261
Скачать книгу
lagi heleroheline, sellega moodustas kontrasti voodi põlvekõrgune hiigelsuur helevalge ruut.

      „On mul siis nii ükskõik…? Ju vist on,” pomises mees endamisi ja tekitas ühele seinale korteri plaani. Ta mühatas seda uurides, vaatas siis ringi, avas selle teise vannitoa ukse ja uuris ruumi, seejärel lükkas kõrvale magamistuba paar korda suuremast elutoast eraldava seina ja uuris mõlemat ruumi nende vahel seistes.

      „Ratsionaalseid variante on ju piiratud hulk, aga inimelamine ei pea ju kaugeltki ratsionaalne olema,” porises ta omaette. „Kujundus… ähh.” Suurem tuba oli kollakates pastelsetes toonides, põrandal kivimosaiik, millel lösutasid suured nahksed tugitoolid, seintel maale (või ekraane, kurat aru saab) ja taimi, valge lagi võlvina selle kohale kaardumas. Kuna välissein oli siin hulga läbipaistvamaks reguleeritud, häilus kõik tugevas heledas valguses. Ühes sopis oli kabinetimoodi lauad-toolid ja teises söögituba.

      „Majavaim, hommikusöök!” hüüdis ta sinnapoole, pööras ringi ja astus magamistoa vastasseina juurde. Uuris seda hetke, leidis nupud ja vaikse surinaga libiseski sein kõrvale, tuues nähtavale järgmise toa. Mees silmitses avanevat vaatepilti seletamatu ilmega, siis astus edasi. Ruum oli täpselt sama suur kui teine magamistuba ja lahendatud marmorpunast kasutades, ehkki eelmisega harmoneeruvates toonides. Mees astus vasakule, aknast arvates tagaseina juurde, veendus, et seegi avaneb ja laseb ta ringiga tagasi tuttavasse esikusse, ning asus siis uurima ülejäänud ruumi.

      Ta tõstis kahe sõrme vahel üles kuivanud varre lillepotis, mühatas siis, vidutas korra silmi, kavatsedes virtuaali minna, kuid mõtles siis ümber.

      „TI – projektsioonile,” kohmas ta. „Ruumi automaatika kontrolltest.”

      Sentimeetrised naelapead mitmel pool seintes hakkasid sädelema ja tema kõrvale tekkis klassikalises koloniaalajastu stiilis riietatud nooruke neegripoiss, kes umbes kaks kolmandikku mõõdus oli ja kahekümne sentimeetri kõrgusel õhus hõljus.

      „Oi õudust…” Šunkto kattis peoga silmad. „TI – vaheta kesta.” Ta ei suutnud jätta nuusutamata sõrmi, millega ta kuivanud taime oli tõstnud.

      „Milline ma olema peaksin?” Neegripoisi asemel oli tekkinud Mingi dünastia ajale vastav teenija, mille sekund hiljem vahetas välja kaheksateistkümnenda sajandi prantsuse lakei.

      „Esiteks oled sa vale sugu.”

      Järgmiseks tekkis keskaegse Inglismaa teenijannariietuses kena iirlanna.

      „Stopp. Juba parem. Ainult et riided…”

      Korraga oli tuba hõljuvaid vaime täis. Šunkto vaatas otsivalt ringi ja osutas siis sõrmega ühele.

      „Seda nimetatakse Rabelais’likuks variandiks, mis peaks iseloomustama tolle ajastu dekadentsi ja rikutust.” Projektsioonil oli neutraalselt lahke perenaisehääl, millele selge vahetegemise huvides oli antud kerge kilisev kõla. „Kuigi tänapäeval tundub see vaid osaliselt keha paljastav riietus ülimalt konservatiivne ja siivas, on kasutatud kanga koguhulk siiski umbes kolmkümmend korda väiksem originaalist ja sellisena tollal sobilik vaid härrasmehe märgadesse unenägudesse…”

      Šunkto kattis uuesti käega silmad. „Kes kurat neid tekste koostab… Pole vaja!” Ent juba hõljusid tagaplaanil projektsioonliidese tegijate nimed ja näod.

      „Jäkk, korista need…” Ta suundus elutoa poole, vaim järgi hõljumas.

      „Toa automaatika OK,” ütles see.

      „Miks siis lill kuivanud on?”

      „Oleme sulle korduvalt saatnud raporteid, kus juhime tähelepanu elusate komponentide vananemisele ja nende perioodilise väljavahetamise protseduuride vajalikkusele. Sa ei ole ühelegi neist reageerinud.”

      „Tõeline perse…” pomises mees. „Kustuta veel vaatamata… Kuidas põrgu päralt ei ole see ka automaatseks muudetud…”

      „Üks hetk,” pomises vaim vabandavalt ja hetk hiljem hajus üks sein, avades vaate kasvuhoone moodi ruumi, kus keegi mees käsi mullast puhastas, talle kiiresti noogutas ja ilmselt kõrvalolevalt ekraanilt ta TI-ga peetud vestlust luges.

      „Tere,” porises ka Šunkto, mõttes kaaludes, kas ta peaks endale vähemalt püksidki jalga ajama. Ent peale sekundilist järelemõtlemist leidis ta, et ei tasu – kui ka Maal veel kuuldavasti olevat mõnedel isegi Madagaskaril mingid atavistlikud kiiksud alastioleku suhtes, oli ta lõpuks ju omas kodus.

      „Kuidas see nüüd kohe operaatorini jõudis?”

      Mees ekraanil lõi kergelt käega. „TI palub abi: „Inimene on ärritatud.” Siis peab ka inimene läbi sõimatud saama…

      Kääbusaraukaanid kuivanud… Mõned veel… Sorry, see jah nii sätitud, et robotid väetavad ja kastavad ja teevad muud, kuni sel veel mõtet on, aga nende taimede eluiga on ammu läbi ja see nõuab omanikupoolset initsiatiivi…”

      „Vabandan minagi – sellest ma sain juba aru,” katkestas teda Šunkto. „Kas seda ei annaks täisautomaatseks muuta?”

      „Kui sa ütled. Vaata, sellega tuleb teisipidi palju pahandust – TI otsustab, et lill on oma elu ära elanud ja viskab välja, siis aga tuleb omanik õhtul koju ja ahastab, et tema veel päris kõbus roheline kadunud ja võõras vars asemele toodud. Aga kui sa pole kolm aastat seal käinud ja ka edaspidi nii teed, on tõesti mõistlikum seegi täisautomaatseks muuta. Teen?” Ta vajutas paarile klahvile.

      „Miks sa arvad, et ma pole kolm aastat… Mõni taim on juba kolm aastat kuivanud?” taipas Šunkto.

      Tolle mehe näole tekkis kergelt hämmeldunud ilme. Seda märgates hakkas Šunkto teist korda sel hommikul südamest hirnuma.

      „Ei nii hull see pole, et ma kuivanud lillest mööda kõnnin seda märkamata, kuigi tõsi on ka see, et ma käin siin majas väga harva. Asi on nimelt selles, et ma avastasin just natuke aega tagasi, et mu korteris on veel mõned toad, mille olemasolust mul aimugi ei olnud.”

      Teine mees hakkas ka turtsuma, teda uskumatul ilmel lõbustatult silmitsedes, nad viipasid ja katkestasid side.

      Šunkto pöördus ja tardus, põrnitsedes kahtlustavalt taldrikule tekkinud kummalist moodustist. Ta kehitas õlgu, istus ja asus seda ettevaatlikult kahvliotsaga uurima. Kõigepealt sai talle selgeks, et asi seisab sulavõist läbiimbunud röstsaiaviilul, edasi avastas ta, et üle oli kogu kupatus valatud suhteliselt söödava majoneesimoodi kastmega. Juust, peekon, banaan ja tomat olid veel selgelt eristatavad ja need, mis nad olid, aga näiteks süsimustad ploomisuurused marjad, mida ta esimesel hetkel modifitseeritud oliivideks pidas, olid maitselt hoopis midagi paprika ja piparmündi vahepealset. Ta sõi kohusetundlikult umbes poole ära, siis võttis lonksu kakaod, krimpsutas nina ja pani tassi lauale tagasi.

      „Külma heledat õlut, madala alkoholisisaldusega,” kohmas ta.

      „Hector ei soovitaks õlut,” ütles perenaine etteheitvalt.

      Šunkto jäigastus hetkeks, kuid endale meelde tuletades, et kõige tobedam on masina peale vihastada, ohkas. „Sa kannad talle kindlasti ka ette, et ma kakao joomata jätsin? Kas see hommikusöök oli ka Hectori koostatud?”

      „Hommikusöök on praegu moesolev, kuigi tõsi, mõned komponendid Hectori soovitusel vahetatud umbes samamaitseliste vastu. Muide, su verepilt ja organite parameetrid näitavad, et sa oled eilse õhtu jooksul tarbinud alkoholi koguses, mida Hector pidas maksimaalselt soovitavaks kahe nädala kohta.”

      „Kurat, edaspidi hoia sellised kommentaarid endale.”

      „Tahad sa veel lennata? Ei maksa ennast räbalateks sõita ja esimeses nooruses ei ole sa ka enam mitte.”

      Šunkto oleks peaaegu suutäie välja pruusanud. Ta pööras pilgu majavaimule, sest inimesel on vajadus oma vihale objekt leida, siis aga hakkas naerda mugisema:

      „Mind ju tegelikult hoiatati tema eest… Ütle Hectorile edasi, et ta märkused on küll kasvatuslikud, kuid mitte eriti tujutõstvad.”

      „Teade saadetud.”

      „TI, keelan Hectori kontekstitundlikud