Kolmsada kolmteist… ligi nelikümmend Celsiuse kraadi, mõtles ta päikesest tulist rõdurinnatist katsudes. Helevalget välisseina oli võimatu vaadata, ta libistas pilgu üle vaimustava panoraami, ent ka see pani silmad vett jooksma. Nood majad – ülalt kitsenevad peegelakende ja rõdudega jurakad – kõrgusid nii kilomeetriste vahedega silmapiirini, vasakul pool paistis majade vahelt veel staadioni hiigelrõngas ja paremal väga kaugel vinetas ballistilise kaitse hiigelpoolkera, muidu aga kattis troopiline rohelus peaaegu kõik väiksemad inimtegevuse märgid. Šunkto piilus kätt varjuks hoides ookeanisoppi, mis otse ees küngaste vahelt lähemale sirutus. Sellel hõljus kümneid purjesid ja loksus muidki väikesi aluseid ning ühes kohas lendles vee kohal kihulaseparvena mingeid aparaate, mis peegelduvas päikesevalguses sädelesid. Vees oli ka päris palju ujujaid.
Kauge äikesena prahvatas kusagil kümnete kilomeetrite kaugusel ülehelikiirusel lendava lennuki müra. Šunkto vaatas ülespoole tumesinisesse ainsagi pilveta taevasse ja leidis kõrgel patrulliva xailoni taga laialivalguva udujoome. Oht, mõtles ta. Maal on alati oht. Sõjamasinat silmadega saates oli ta kummardunud ettepoole ja kuulis nüüd altpoolt kommentaari:
„Oo, ka sinna üles on lõpuks elu tekkinud.”
Ta vaatas alla ja avastas kolm varateismelist last – kaks poissi ja tüdruku – alumiselt, pisut kaugemale ulatuvalt rõdult enda poole üles vaatamas.
„Tere,” ütles ta.
Need noogutasid.
„Millal sa tulid?” küsis vanem, arvata kaheteistaastane poiss. Tal oli hele pea ja ta nahk punetas päikesest.
„Eile keskpäeval. Õhtul hulkusin linnas. Elate siin? Ammu?”
Kõik kolm noogutasid.
„Jääd kauaks?” küsis teine poiss.
„Paariks nädalaks. Kästi puhata. Praegu mõtlesin mere äärde minna.” Ta viipas ja eemaldus rinnatisest.
„Ma ei oska enam lastega käituda,” pomises ta pahaselt, sulges ukse ja jättis õlleklaasi lauale.
„Korista see. Ja ütle Hectorile, et enamik jäi joomata,” turtsus ta ja otsis endale õhukesed lühikesed püksid ja T-särgi.
Ta laskus esimese hooga keldrisse, kust hargnes linna maaalune tunnelitevõrk, ent peatus paar sammu liftist kaugemal ja uuris erilise vaimustuseta pastelset kivi, roostevaba terast ja konditsioneeritud lõhnatut õhku. Ta raputas pead, sõitis esimesele korrusele, väljus kruusasele teele oma neljakümnekraadisesse troopikapäeva ning jalutas aegamööda, vaimustusega kuumust endasse ahmides ookeani poole. Ta viskas riided kaldale ja kahlas vette, ujus muulile, kus üks igavlev tüüp purjelaudu jagas ja avastas – veetes suurema osa järgmisest veerandtunnist üha uuesti ja uuesti sukeldudes ning lauale tagasi ronides –, et on unustanud suurema osa selle riistaga sõitmise trikkidest. Ta sai end siiski korralikult tuulde ja libises üle lahe, riskimata keerata. Ta sai kaubale ühe sealpoolse kutiga, kes oli rõõmus, et keegi asjanduse talle otse kätte toob ja loomulikult lubas too laisalt kõhtu sügav avala naeratusega logeleja selle õigesse kohta tagasi viia. Šunktol ei olnud lubadusse küll erilist usku, ent lõpuks polnud see tema asi. Ta tatsas nõlvast üles ja sõi kõhu täis ühes lahtises, avara vaate ja mõnusa tuulise varjuga kohvikus, ainsaks riietusesemeks rätik, mille ta alt rannalt ühest putkast oli võtnud. Eine ajal jõudis ta sõbruneda seal parajasti end kiirustades täis toppiva seltskonnaga, kes eemale kaljusaarele plaanitses sõita. Need tundsid kohviku peremeest ja kauplesid talle välja uued särgi ja püksid, rätiku jättis ta maha. Nad maabusid tunde hiljem ühes paarkümmend kilomeetrit kirde pool olevas väikeses sadamas ja keegi tundmatu – muidu vormis, aga kuidagi tädilik – daam tõi ta linna tagasi.
Ta kõigepealt teeskles tukkumist, sest daam lõi talle külge, siis jäi päriselt magama ja kui naisterahvas teatas, et sellest punktist hakkab ta linnast taas kaugenema, andis ta viimasele lohutuseks ühe matsuva musi, kobis ringi vaatamata välja ja kui auto oli taas õhkpadjale tõusnud ja minema vuhisenud, pilutas silmi ning püüdis lõplikult ärgata. Päike hakkas loojuma ja Šunkto avastas, et esiteks pole ta pool päeva kellaajale tähelepanu pööranud, ja teiseks on ta jätnud oma telefoni ilmselt koos riietega sinna esimesse ujumiskohta, nii et pole ka võimalust kiiresti teada saada, kas keegi – ja kui eufemismid jätta, siis reaalselt ikka ainult Celii – on teda otsinud. Ta sulges hetkeks silmad, proovides tajuda, kas ümbruses juhtub olema mõni võrk, millesse ta saaks oma modemiga minna, kuid loobus sellest – signaal oli nii nõrk, et ehk vaid hädakutsung oleks läbi läinud ja pealegi meenus talle, et sellest pole kasu, kuna ta pole tüdruku numbrit kuhugi oma suuremasse andmebaasi kandnud, see on vaid seal telefoni mälus… olgu, kodus oli ka, aga kuidas sinna jõuda… ja kuspool see õieti on? Varjud venisid pikaks ja kuigi ta selle järgi teadis, kuspool on meri, ei olnud tal aimu ei kaugusest ega oma asukohast üldse.
„Puhkus…” kirus ta omaette, hakates umbropsu mere poole astuma. „Niipea kui hooletuks lähed, jääd kepist ilma…”
Ta ei saanudki eriti kaua astuda, sest jõudis üsna pea rohtunud tänavale, ja kui ta seal kõhkles, kas minna kuhugi sisse ja küsida, valgus vaevalt sada meetrit eespool ühest aiast teele umbes kümnene kamp noori, kes üritasid ennast mahutada neljale mõeldud vanamoodsasse CML-hõljukisse. Šunkto viipas neile, sörkis lähemale ja üritas oma muret seletada. Ruigav ja huilgav kamp oli moodustanud enam-vähem püsiva kuhja, sellest sirutus välja irvitav lokkis juustega viikingikolp, mis kätt ruuporina suu juures hoides möirgas maja suunas, kust seltskond tulnud oli:
„Ema, meie õue ilmus Andrew Blake’i5 reinkarnatsioon. Aita teda.” Käsi tegi veel ühe ebamäärase viipe maja poole, riistapuu venitas end ägiseva kohinaga maast lahti ja kolistas mööda tänavat minema, ohutuled vilkumas.
Šunkto pöördus ja avastas end tõtt vahtimas pikka kasvu ebamäärases eas naisterahvaga. „Ebamäärases” sellepärast, et kuigi ta nägi välja – nagu ka Šunkto ise – esimesel hetkel umbkaudu kolmekümnene, andsid pisikesed teisejärgulised detailid sellele, kes vaadata oskas, eaks hoopis teise ja suurema tulemuse. Naine kandis kerget õhukest ja avarat kleiti, ta oli suurepärase figuuriga, kuigi ehk vast liiga kõhn, ta pikad heledad lokkis juuksed olid kuklasse hobusesabasse kogutud ja ta hele nahk õhkas kuumusest.
„Juba kahel jalal,” naeratas naine. „Kuigi ma oleks kordki tahtnud moondumist näha.”
„Palun…” ohkas Šunkto ja üritas taas seletada, mis juhtunud oli. Naine muigas, haigutas ja – silmnähtavalt viitsimata teda kuulata – lükkas ta selle asemel pikema jututa arvuti juurde ja teatas veel lahkudes üle õla, et kui ta midagi vajab, kasutagu automaate vabalt. Šunkto sai minuti jooksul teada, et ta asjad olla juba rannast ta korterisse läkitatud ja vetelpääste oli ta kõne üle ülimalt rõõmus, sest kuigi polnud nagu põhjust teda uppumises süüdistada, tahtsid nad juhtumi sulgeda; Celii oli jätnud videolõigu, kus teatas, et tahaks mõne sõbraga paariks päevaks linnast välja sõita ja kuna neid olevat momendil paaritu arv, sobiks Šunkto ütlemata hästi ja et kella kaheksani saab neid kätte Valdenbergi garaažist, edasi juba teelt.
Šunkto muigas ja uuris arvutist, kuidas ta võiks enne kaheksat sinna garaaži jõuda.
„Nii lihtne see minek sul ongi?” kostus selja tagant. Naine oli tagasi tulnud ja ulatas talle klaasi roosaka vedelikuga. Šunkto noogutas tänutäheks