Frank raputas masendunult pead. „Ma ei tahaks ei sinu, Hideaki ega Tamako nahas olla.”
„Me ka ei taha,” mühatas Athos, võttes lonksu vahepeal soojenenud jooki. „Aga valikut pole… Kuule, sa töötad luure heaks, tead, kes on Hideaki ja ei tea, kes on Ida-Aasia sektoripealik?”
„Ta ju vahetus mõned kuud tagasi, eelmine oli Litegul. Lõuna-Ameerika oma on Valdeman ja Põhja-Ameerika oma Bart Hodson – mul sealse kandiga rohkem tegemist. Aga… kui sulle ausalt öelda, siis olen Maa asjade asemel viimasel ajal küll rohkem Skuldile mõelnud…” Frank langetas pea ja muutus korraga süngeks, nagu oleks see ülestunnistus kuidagi liigne olnud.
Athos vaatas teda pikalt. „Seda ma muide arvasin,” ohkas ta lõpuks. „Oled kirjas?”
„Ammu juba.”
Paar järgmist minutit istusid nad seal vastakuti, mõlemad oma mõtetes kinni ja vältides teineteise poole vaatamist.
„Kas ema teab?” küsis Athos lõpuks.
„Olen maininud, et olen mõelnud.”
Athos mühatas.
„Nojah,” tunnistas Frank. „Otse öelnud ei ole. Aga kui ma viimati teda nägin, kõndis ta veel ringi, suur kõht ees, nii et tal on palju paremat teha, kui minu hädadesse süveneda. Muide, oled sa meie uut õde näinud?”
„Ainult virtuaalis – pole juba üle aasta Kuul käinud. Kelly on tore… aga mis sihukesest poolemeetrisest vääksuvast elukast ikka arvata… Kas isa teab?”
„Ei.” Frank kõhkles hetke, siis heitis peaga. „Noh, tegelikult on ta ju sinu isa. Minu oma kandidaatideks on kogu Ardelaine’i vanemad meessoost ordulased in corpore…” Ta ilmselt süüvis mälestustesse ja hakkas siis vaikselt naerma. „Ei, nad olid meil ikka suurepärased. Aga tead – ma olen kolmkümmend viis.”
„Jajah, seda on kasvõi sellest näha, kui kuradi mugavalt sa oled osanud end sisse seada!” Athose viibe haaras sooja ookeani ja kuumuses värelevad rohupuhmad kaljudel. Ta avastas ka unustatuna seisva koolmeistri ja lasi sel koos rotiga kaduda.
Frank mühatas, ent ta tuju paistis paranenud oletavat.
„Lähme anname sulle siis su mänguasjad kätte,” ütles ta oma klaasi tühjendades, sama ajal modemi kaudu käskides Mary Shelley’l koli kokku korjata.
Tume silmapiir
„Mul on 500 sekki,” tuletas Hideaki meelde. „Aeg jookseb.”
Tamako silmitses teda mornilt. Jaapani resident näis seisvat temast kolme meetri kaugusel uduse joonega eraldatud teises ruumipooles, mille hämarus silmi väsitades kergelt väreles. Tolle toa põrand oli mustast marmorist, kaks külgseina vanadusest lõhenenud ja tuhmunud massiivsest tiigipuust ning selja taga lopsakas veidralt väändunud puudega aed, mis tilkus uduvihmast sompus taeva all. Tamako ei olnud kindel, mis piirist alates see, mida ta nägi, omakorda kujutis oli, sest kuulu järgi muutvat Lõuna-Jaapani vihmad isegi paberiprahi tänavatel pruuniks tolmuks…
Tema enda selja taga laiutav, ühte Domi kindluse harjale uuristatud nõkku rajatud park oli igatahes ehtne. Isegi taevas oli ehtne, sest tohutud terasluugid, millega eluruumid häire korral kaeti (ja inimesed omakorda evakueeriti ikkagi sügavamale, kui asi tõsine), olid kõrvale nihutatud. Aga Marshalli saarestik, kus asus too ordulaste kindlus, oli ka juba piisavalt kaugel keset Vaikset ookeani.
„Siis jätkame järgmises sideaknas. Või ma tulen alla. Tundub et me kulutame niimoodi päevade peale hakitud vestlusega vaid teineteise aega ja närve.”
„„Alla”…” Hideaki suunurk tuksatas. „Sa ei vastanud ikkagi. Kas sa usaldad Venturit?”
„Jah?” Tamako kehitas õlgu. „Mina peaksin seda sinult küsima… Ma tunnen teda, kuid see on ikkagi formaalne, pinnapealne. Tal on seni olnud mõned ohtlikud situatsioonid ja lõpuks on ta läbinud Põrguvärava, kuid sa ju annad endale aru, et enne, kui kutt on põhjalikult peldikusse uputatud, pole mingit võimalust öelda, kuidas ta vastu peab. Ja ma eelistaks sättida asju nii, et mitte kellegi puhul ei tulegi mitte kunagi võimalust seda teada saada.”
„Ideaalid… Vaid mõned residendid püsivad pikka aega ilma ühegi ohtliku olukorrata, kuid vaid siis, kui nad ei tegutse. Puhas tõenäosusteooria… Olen loomulikult päri, et selle poole tuleks püüelda – me ei ole relvakangelased, kes kogu aeg tulistavad ja kuhugi sisse murravad…”
„…ja siis püütakse nad kinni ja hakitakse ribadeks ja me päästame nad ära ja lapime orbiidil kokku ja nad lähevad alla tagasi järjest parematena, veendunumatena, vaid ühe kogemuse võrra rikkamatena, mis muidugi ei tekita neis viha ega kibestumist… Me oleme sellest korduvalt rääkinud ja ühte meelt, et tegu ei ole virtuaali-action’iga vaid reaaliga. Sina oled haruldaselt kaua vastu pidanud, kuid kui me saadame nüüd selle poisikese otse akuutse kriisi keskmesse…”
„Poisike! Ta on viis kuni kümme aastat vanem kui need, kellega ta koos töötab, teda on juba pisut naljakas üliõpilaseks… Ta ju ise tahab sinna minna, kohutavalt tahab minna. Ja ega mul polegi valikut – see meie reegel, et meie kohalikud kaastöötajad ei lähe soovitavalt viieteistkümne aasta jooksul oma endisesse kodukohta tagasi peale seda, kui oleme nad ära toonud. Loomulikult on erandeid, sinusuguste arvates kindlasti liigagi palju erandeid… sa ilmselt ei tahaks Maal väljaspool Ordut sündinuid mitte iialgi Luuresse lasta.”
„…sest tead – see on sajandeid vana tõdemus ja öeldud ilmselt isiklikele kogemustele tuginedes – põranda all võib kohata ainult rotte.”
„Ma tänan.”
Tamako sulges mõneks sekundiks silmad. „Hideaki, ma ehk ei peaks seda teemat praegu puudutama, kuid kuigi ma olen isiklikult valmis mööda lõugu andma inimesele, kes väidab, et sa rotistunud oled, olen ikkagi seda meelt, et sul on aeg oma tegevus Jaapanis lõpetada.”
Pikk mees langetas pea ja vaikis oma paarkümmend sekundit.
„Kun,” pomises ta siis. „Sul on sellest ilmselt raske aru saada, kuid olen mõelnud siia isegi päriselt elama jääda. Mitte Ordu Jaapani operatsioonide koordinaatorina – sellest ametist olen ka ise mõelnud lähemal ajal sobival momendil loobuda – vaid lihtsalt… Residendina ma loomulikult vajadusel oma abist ei keelduks… Riigikord on nagu on, ent… Ma olen vana…”
„Sa oled 80 ja see ei ole meile veel mingi vanus. Minuarust vajad sa puhkust ja vaheldust. Ma ei saa sinust praegu aru.”
„Ma olen väsinud… väsinud olemast liider. Leidke keegi teine. Ent mulle meeldib kõndida oma aias ja vaadata, kuidas kirsid õide lähevad. Ma tean suurepäraselt, et seda aeda saan ma pidada vaid sellepärast, et Kuu Ordu maksab asteroidivöö kullaga mu arved. Sihukese lapi peal elab siin tavaliselt paarsada inimest. Ent ma arvan, et olen selle ära teeninud, kas pole?”
„Mis seob sind selle maaga? Sa ei ole ju jaapanlane, sa ei ole isegi sealt pärit?”
„Olen pärit Indiast ja geneetiliselt on minus pisut jaapani verd, ehkki ma pole vaevunud kunagi kindlaks tegema, kui palju ja kustkaudu. Maailmas peab igal inimesel olema koht, mida koduks nimetada ja Madagaskar see minu jaoks ei ole. Tseilon ehk oleks võinud olla.”
Tamako kibrutas kulme. „Ega ometi sellepärast – ma mäletan, et olid nende hulgas, kes tahtsid senatis läbi suruda kõigi India ookeani saarte ja kogu Okeaania Ordu kontrolli alla võtmist. Dessant Tseilonile pidi vist esimene samm olema? Sellest loobuti, sest meil ei ole jõudu kogu seda ala kontrollida – oli vist nii? Ma ei mäleta täpselt, see oli kümmekond aastat tagasi.”
Hideaki ohkas. „Oli ja ei olnud ka… Tead, see ei ole nii lihtne. Me ju kontrollime