Tuli. Mats Strandberg

me võiksime koos minna?” küsib Vanessa.

      „Muidugi,” vastab Linnéa nii kõigutamatult, kui suudab.

      Nad kõnnivad tükk aega vaikides mööda maanteed. Linnéa ei söanda midagi öelda, kardab hetke ära rikkuda, taas viga teha nüüd, kui Vanessa tundub tema läheduse välja kannatavat.

      Ta on nii pagana ilus, mõtleb Linnéa.

      Päikeseprillide varjust silmitseb ta Vanessa pruuniks päevitunud sääri ja käsivarsi. Kogu see nahk, mida ta ei tohi iialgi puudutada. Tema kael, keha kontuurid liibuva särgiku all, mis on pisut üles kerkinud ja paljastanud nõgusa seljaosa. Äsja blondeeritud juuksed, mis helendavad teeäärsete tumedate puude taustal.

      Vanessa teab loomulikult, et ta on nägus. Tema jaoks on see täiesti enesestmõistetav. Kuid Linnéa ei usu, et Vanessa teab, kui ilus inimene ta on.

      Alguses oli Vanessat nii lihtne alahinnata. Too jahmatavalt lühikeste seelikute ja paksu huuleläikekihiga blondeeritud plika. Wille uus sõbranna. Ent Linnéa, kes peaks ennatlikest järeldustest kõike teadma, oli sunnitud õige pea nägema, et ka tal endal on eelarvamused.

      Vanessa on julge. Arukas. Aus. Temas on mingi loomupärane headus. Ta on tõeline kangelanna. Ainus, mis teda nõrgaks teeb, on Wille. Wille on tema krüptoniit.

      Kuradi oinas. Ta ei olnud Vanessat väärt. Linnéa ei taha mõeldagi sellele, et Wille on Vanessaga seksinud, aga raske on liigagi üksikasjalikke fantaasiapilte eemale tõrjuda, on ta ju ise Willega olnud.

      Linnéast käib valu läbi, kui ta kujutab ette, mis tunne oleks Vanessale käsi ümber panna. Suudelda tema huuli, mis tunduvad nii pehmed. Linnéa mõtleb Jonte peo peale, kui Vanessa tuli vannitoast ja puudutas tema kätt. Kui Vanessa istus tema juures kodus diivanil ja nende jalad puutusid kokku ja üle pika aja oli tunne, nagu valitseks maailmas tasakaal.

      Linnéa oleks ehk pidanud teda tol hetkel suudlema.

      Ent ta pole iialgi aimanud Vanessa poolt pisimatki mõtet selles suunas, et ka tema võiks olla huvitatud. Ja Vanessa mõtted on nii uskumatult selged. Paar korda on ta mõelnud, et Linnéa on kena, aga see ei tähenda ju midagi. Linnéale on paljud inimesed kenad tundunud, ilma et ta nendesse armunud oleks olnud.

      Armunud.

      Sellest sõnast jääb väheks.

      „Mõnikord ma tahaksin, et mina oskaksin sinu mõtteid lugeda,” ütleb Vanessa.

      Linnéa kistakse päris ellu tagasi. Vanessa naeratab talle.

      „Mida sa silmas pead?” küsib Linnéa.

      „Sa näed nii müstiline välja.”

      „Pole midagi müstilist. Mul lihtsalt pea valutab.”

      „Anna andeks,” ütleb Vanessa. „Ma reageerisin kalmistul üle. Pärast sain ma aru, et sa märkasid sõrmuse puudumist, ja…”

      „Ega mina poleks ka pidanud niimoodi ütlema,” lausub Linnéa ja võtab hoogu. „Anna andeks.”

      Vanessa virutab jalaga ühele vanale õllepurgile. See põrkab kolisedes mööda asfalti eemale.

      „Kas saaks kuidagi nii, et ei võta mingit suurejoonelist suu puhtaks rääkimise üritust ette?” küsib Vanessa. „Et… lepiks lihtsalt ära?”

      Linnéa tunneb niisugust kergendust, et võiks lausa lendu tõusta.

      „Muidugi,” vastab ta.

      „Ma olen sinust puudust tundnud,” ütleb Vanessa.

      Ja mina sinust, tahaks Linnéa öelda. Sa ei kujuta ettegi, kui palju.

      Ent just neid sõnu, ja mina sinust, on nii jube raske kuuldavale tuua, ilma et need kõlaksid võltsilt ja ebaloomulikult.