Ida annaks ükskõik mida, et endale praegu Linnéa võimeid saada ja lõppude lõpuks välja uurida, mida poiss tegelikult mõtleb.
„On ju tore, et ees on nädalavahetus?” küsib ta.
Ta riivab seda öeldes oma rangluud. Mitte nii, et see tunduks riivatu ja litsakas, vaid lihtsalt hästi korraks. Ta on lugenud, et poistele meeldib, kui tüdrukud ennast puudutavad, et see annab tunnistust meelelisusest ja enesekindlusest.
„Muidugi,” pomiseb Gustaf.
Niimoodi päris kahekesi kohtuvad nad harva. Ida ei raatsi sellest ühtki hetke kaotsi lasta. Ta venitaks seda võimalust lõpmatuseni.
„Mis sa ette võtad? Või tähendab, ma tean ju, et sul on jalkatrenn, aga peale selle?”
Kas see kostab nagu jälitaja jutt? Natuke ehk küll. Aga see näitab ka seda, et teda huvitab, mida Gustaf teeb, et ta mõistab, kui olulised on poisile hobid. Ning Idalegi meeldib sport, eriti jalgpall. Selle poolest on ta Minoost selgelt üle.
„Mul oli plaanis koos Rickardiga sinna minna,” ütleb Gustaf ja annab Idale ühe flaieri.
„Jumal kui põnev,” nendib Ida ja teeb, nagu loeks.
Aga ta ei suuda endast läbi lasta ühtegi tähte, ta on liiga teadlik poisi päevitunud käsivartest, tema kätest, mis näevad välja mehelikud ja peaaegu täiskasvanulikud.
„Kuigi ma ei tea, kas ma lähen,” ütleb Gustaf. „Eks näis.”
„Mhm, jah,” ütleb Ida ja krutib kaelakee otsas rippuvat hõbedast südant. „Mul on ka päris palju tegemist.”
Taamal koolihoovis vilksatab must juuksepahmakas. Minoo kiirustab värava poole. Ta heidab nende poole põgusa pilgu.
Neetud Minoo. Minoo, kes on saanud Gustafit suudelda. Hea küll, see oli tegelikult Max oma maagilises maskeraadikostüümis, aga ikkagi. Üks kord Gustafi koopiat suudelda on parem kui suudelda tuhandet Erikut sada tuhat korda.
Ja pealegi on Minoo võib-olla terve suve tõelist Gustafit suudelnud.
Mis sa arvad, kas see on tõsi, mida Julia ütles? Et nad kudrutasid seal all lüüside juures?
Ida ei suuda end tagasi hoida. Ta peab küsima, peab teada saama.
„Kas sa oled nüüd Minooga koos või?”
Gustaf vaatab talle küsivalt otsa.
„Miks sa seda küsid?”
„Ei, ma lihtsalt kuulsin…”
Et te kudrutasite lüüside juures.
„… et keegi nägi teid linna peal. Nii et ma mõtlesin, et küsin.”
Juba enne, kui Gustaf jõuab vastata, taipab ta oma viga. Poiss ohkab.
„On see ikka linn,” ütleb ta. „Miks peavad kõik kogu aeg kõiki ja kõike kontrollima?”
„No seda minagi!” pistab Ida kiiresti vahele. „Ma ütlesin seda sellele inimesele ka. See oli Julia. Inimesed peaksid tegelema omaenda eluga, selle asemel et teiste omadesse sekkuda. Nii õudselt tüüpiline Engelsfors ikka.”
Gustaf vangutab pead ja naeratab Idale peaaegu kaastundlikult. Idast käib jõnksatus läbi.
„Head nädalavahetust,” ütleb poiss ja lahkub.
„Sulle ka!” hõikab Ida talle järele pisut liiga valjusti.
Ida jääb paigale. Ta oleks nagu halvatud.
Gustaf ei vastanudki tema küsimusele Minoo kohta.
Rootsi templirüütel kappab läbi kõrbe ja Idale tuleb uni peale. Ta on seda filmi juba korra näinud, ja juba esimesel korral oli see igav, ent isa kord oli valida ja ta ei võtnud Ida vastuväiteid kuulda.
Isa vahetab oma tumesinises nahktugitoolis asendit. Tool nagiseb ja kiunub. Ema ei salli seda tugitooli, sest see näeb valge mööbli taustal välja nagu inetu sinikas.
Rasmus ja Lotta istuvad Ida kõrval diivanil. Aeg-ajalt sirutavad nad käed masinlikult välja ja õngitsevad endale popkorni kausist, millel on kiri POPCORN.
Ema jookseb ringi nagu tavaliselt. Ta ei suuda kunagi paigal istudes filmi vaadata.
„Carina, tule nüüd siia!” hüüab isa. „Sa ei näegi ju muidu üldse!”
„Kohe tulen!” vastab ema köögist.
Rasmus topib peotäie popkorni suhu, lakub peopesa hoolikalt puhtaks ja pistab käe uuesti kaussi.
„Võeh, kui jälk,” ütleb Ida. „Isa, nägid, mis ta tegi või?”
„Vaata parem filmi,” sõnab isa.
Rasmus näitab Idale keelt. See on popkorniplögaga kaetud.
„See on nii igav,” vingub Lotta. „Midagi ei juhtu.”
„Sa oled lihtsalt liiga väike ega saa aru,” nähvab Ida.
„Ei ole ma midagi!”
„Ah soo, no küllap on sul siis mingi puue.”
„Lõpetage ära!” ütleb isa. „Jumala eest, tüdrukutega koos ei saa üldse filmi vaadata. Nad kohe ei suuda suud kinni hoida, on ju, Rasmus?”
Rasmus naeratab rahulolevalt ja lakub uuesti oma kätt, pilk ainiti Idal. Isa ei pane muidugi midagi tähele.
Ema tuleb tuppa tagasi ja istub toolile. Ta asetab sülle raamatupidamiskausta.
„Mis juhtunud on?” küsib ta. „Kas nad polegi enam Rootsis?”
„Oh jumal,” ohkab isa. „Sa kas oled siin ja vaatad filmi või katsud ise aru saada.”
„No vabandust,” turtsub ema.
Ta vahetab Idaga pilgu ja mõlemad pööritavad silmi.
„Mitte midagi ei ole juhtunud,” ütleb Lotta. „See film on nii kuradi igav. Nad kogu aeg ainult räägivad ja ratsutavad.”
„Ära ütle „kuradi”,” manitseb ema ja sirvib oma kausta.
Ida tunneb äkitselt, kuidas ta suu kuivaks tõmbub. Tuba hakkab keerlema ja tal on tunne, nagu ta minestaks.
Ta tõuseb järsult diivanilt üles ja tormab vannituppa.
„Ida, kuule, mis on?” hüüab ema.
„Kas sul läks kõht lahti või?” karjub Rasmus talle järele ja isa naerab.
Ema protestib ja Ida jõuab kuulda isa lauset, et poiss on ju iseenesest päris vaimukas.
Ida paneb ukse enda järel kinni ja keerab lukku. Vajub põrandale.
Vannitoa seinad keerlevad tema ümber. See on rohkem kui peapööritus. See on vabalangemine. Ida surub peopesad vastu põrandaplaate, et reaalsus päriselt ära ei kaoks. Ent too teine, Matilda, keeldub teda rahule jätmast.
Ida paneb vastu.
Ei taha, ei taha, ei taha.
Ta proovib leida jõudu oma vihast ja raevust, mida ta tunneb toimuva vastu.
Miks alati tema kõige raskemasse olukorda satub? Alati! Tema oli sunnitud tõtt rääkima, kõigepealt sundis teda pargis Anna-Karin ja seejärel tõeseerum. Tema pidi ootama direktori maja juures üksi pimedas, kui nad sisse murdsid. Tema kukkus kogu kooli silme all Luciarongkäigus kokku. Tema ei tohtinud osaleda, kui teised pidasid oma salajasi kokkusaamisi. Kuradi kiusajad sellised. Ja miks peab just temal olema kõige tülikam, kõige alandavam jõud?
Jäta mind rahule!!!
Silme ees süttiks nagu säraküünal.
Ida on kaotanud. Kutsumata külaline, teada-tuntud võõras tungib tema kehasse.
Uksele koputatakse.
„Ida,” kostab isa hääl. „Ega