Ta mõtleb Hanna karjumisele keemiaklassis. Viktorit pole pärast kolmapäeva, kui see juhtus, koolis näha olnud. Minoo ei suuda meelest pühkida poisi naeratust, kui Kevinile hapet peale läks. Kes küll niisuguse asja üle naerab?
Ylva joonistab tahvlile kolmnurga ja pöörab end ringi.
„Kuulge, olge nüüd tasa,” ütleb ta.
Tema prillid on ninajuure kohalt udused.
„Kas me ei võiks ülejäänud tundi väljas pidada?” küsib Kevin ja klassist kostab siit-sealt nõustuvaid häälitsusi. „Palun, õpetaja. Ma võin sulle jäätise välja teha. Eriti suure vahvliga.”
Kostab naerupahvakuid ja Ylva põsed tõmbuvad üha punasemaks. Ta laseb käed külgedele rippu ja puurib pilgu Kevinisse. Minool tekib tunne, et ta on austuse sisendamist peegli ees harjutanud. Kuigi sellest pole abi.
„No kuulge, nii palav on, et üldse pole võimalik mõelda,” jätkab Kevin.
Ylva kannab keharaskuse ühelt jalalt teisele.
„Ja kohe on nädalavahetus…” ütleb Kevin.
„Nüüd aitab!” karjatab Ylva. „Välja siit!”
Ta osutab ukse poole. Suur Gröönimaa-kujuline higilaik ilmub tema kaenla all nähtavale.
„Ta ei ole ju midagi teinud,” ütleb Hanna A.
„Tahtsin ainult jäätist pakkuda,” irvitab Kevin.
„Välja!”
Karje on põhjatu. Minoole paistab, et Gröönimaa kasvab üha suuremaks.
Kevin tõuseb püsti ja lahkub. Ukseaugus pöörab ta ringi ja lehvitab oma sidemes käega. Ylva astub lähemale ja enam-vähem tõukab ta välja. Siis paneb ta ukse lukku.
„Issand, ta on puhta hüsteerias ju,” sosistab keegi valjusti.
Ylva pilk lendab pingsalt üle klassi, kuid süüdlast ei õnnestu tuvastada.
„Ülejäänud tunni arvutate ise,” ütleb ta ja istub oma laua taha.
Minoo vahib ruudulisse kaustikusse. Ylva pahameelepurse tekitab temas piinlikkust. Ta ei taha mõeldagi sellele, milliseks ülejäänud kooliaasta kujuneb. Nõrk õpetaja ei suuda kunagi klassis korda luua. Kuid nõrk ja kergesti närvi minev õpetaja tekitab hoopis teistsuguse kaose.
Tunnilõpu kellani kuluks just nagu igavik.
Minoo lahkub klassist viimaste hulgas. Ylva istub oma laua taga, noogutab pisut puiselt peaga ja soovib head nädalavahetust neile õpilastele, kes juhtuvad tema poole vaatama. Minool on temast kahju ja ta naeratab nii sõbralikult, kui oskab. Ylva näib nii tänulik, et see teeb lausa haiget.
Minoo järgneb õpilaste voolule trepist alla ja peatub oma kapi juures, otsib välja kõik õpikud, mida tal nädalavahetusel tarvis läheb. Päris paras kuhi tuleb kokku. Just nagu kõik on ka öelnud, tundub gümnaasiumi teine aasta palju tõsisem kui esimene. Varsti peab ta hakkama aiakäruga koolis käima.
Välisukse poole suundudes märkab ta kuulutustetahvli ees Gustafit. Poisil on käes mingi kirev paberitükk.
„Tere! Pidin sulle just helistama,” teatab ta. „Teeks äkki midagi nädalavahetusel?”
Minoo tahab juba vastata, kui talle meenub järgmisele päevale kokku lepitud kohtumine pargis. Direktor rääkis enne sügist tehtavatest „muudatustest”. Väga võimalik, et see tähendab võlukunsti tunde terve nädalavahetuse. Teine aasta on vahest ka maagiaõpetuses keerulisem. Lisaks on tal vaja rohkem aega, et mõelda Nicolausega juhtunu üle.
„Ma ei saa,” vastab ta.
„Mis sul plaanis on?”
Minoo ise poleks iialgi söandanud seda küsida, arvestades võimalust, et teine lihtsalt valetab ja lihtviisiliselt ei soovi temaga kokku saada. Kuid Gustafi pilgus selliseid kõhklusi ei ole. Ta võib olla nii hämmastavalt… kindel.
„Ma lubasin nädalavahetusel emaga koos olla,” vastab Minoo.
„Kahju. Ma tahtsin just küsida, kas tahaksid sinna kaasa tulla.”
Ta ulatab paberilehe. See on sama reklaamleht, mida Minoo nägi Nicolause esikuvaibal. POSITIIVNE ENGELSFORS – KESKUS AVATAK-SE HOMME, teatab tekst päikeseloojangus seisvate rõõmsate inimeste foto kohal. Minoole tuleb aadress tuttav ette. Endine raamatukogu keskuses. Küllap pakutakse süüa ja muusikat. Ja kõikidele lastele kohustuslikke tasuta õhupalle.
„Kust sa selle said?” küsib ta.
„Mu sõber Rickard andis. Ma pole teda peaaegu suvi otsa näinud,” räägib Gustaf. „Ma ei arvanudki, et teda võib huvitada veel miski peale jalgpalli.”
„Mis asi see õieti on? Tundub nagu midagi… sektilaadset.”
„Vaevalt küll,” ütleb Gustaf. „Rickardi jutu järgi on seal väga lahe.”
„Mis mõttes väga lahe? Mida nad teevad?”
„Seda ma tahtsingi välja uurida. Kas sa ei taha kaasa tulla?”
„Mul oleks vist targem eemale hoida. Et ma saaksin su pärast ära röövida ja programmi uuesti maha võtta.”
Ta ootab, et Gustaf naeraks, aga seda ei juhtu.
„Me rääkisime ju, et sellele linnale kuluks uus hingamine ära,” ütleb poiss. „Siin on inimesi, kes üritavad midagi head korda saata. Kas peab siis kogu aeg olema nii kriitiline ja kahtlustav?”
Minoo üllatub isegi, kui kiiresti ärritus temas lõkkele lööb. Päris esimest korda saab ta Gustafi peale pahaseks. Tundub, nagu saaks seda, mis talle poisi juures tegelikult meeldib, juba natuke liiga palju.
„Ei, ega ei pea muidugi,” lausub ta. „Loomulikult peaks pigem kõigist ja kõigest kõige paremat uskuma. See tasub ju ennast ära, maailm on ometi nii hea ja meeldiv koht.”
Gustaf vahib talle otsa ja Minoo mõistab oma sõnade ulatust. Kui keegi üleüldse teab, et maailm ei ole hea ja meeldiv koht, siis on see Gustaf. Tema, kes nägi oma pruuti Rebeckat katuselt alla kukkumas, koolihoovi asfaldi vastu lömastumas. Tema, kes ikka veel arvab, et Rebecka tappis end ise.
„Mõnusat olemist siis emaga,” ütleb poiss ja lahkub.
Minoo näeb teda koolihoovile suundumas ja mõtleb, mis nüüd õieti toimus. Kuidas tal õnnestus nii lühikese ajaga nii palju ära rikkuda.
Ainult sellepärast, et tema lippab ringi ja otsib igalt poolt deemoneid, ei saa ta ju ometi sedasama Gustafilt oodata? Kes on tema, et kohut mõista selle üle, kui Gustaf eelistab näha valgust, mitte varje?
„G!” hüüab Ida, kui näeb poissi koolimajast väljumas.
Ta kahtlustab, et hääl kõlab haletsusväärselt, aga vahet pole. Kogu see värk, et ta siin koolihoovis luurab, on läbinisti haletsusväärne. Gustafi juures on midagi sellist, mille tõttu ei saa ta iialgi enese alandamist lõpetada.
Niipea kui ta nägi Gustafit ja Minood teadetetahvli juures, sättis ta end välja ootama. Neil paistis olevat erimeelsusi. Ida ei kavatsegi niisugust võimalust käest lasta.
Nüüd kõnnib poiss tema poole ja ta peab vägisi alla suruma tahtmise talle vastu joosta.
Mõnikord ta pelgab, et peletab G eemale, kui ta oma tundeid piisavalt vaka all ei hoia. Mõnikord tundub talle jällegi, et ta pole poisile neid piisavalt näidanud. Kuidas peakski Gustaf teadma, mida Ida tunneb? Eriti nüüd, kui ta on Erikuga koos.
Kuid ta ei saa oma võitjahoiakust loobuda. Ühel päeval Gustaf veel mõistab, et nad kuuluvad kokku. Nad on ju nagu teineteise jaoks loodud, Gustaf ei saa selle ees lõpmatuseni silmi kinni pigistada. Ida peab ainult veel mõnda aega kannatama.
„Tere, Ida,” ütleb Gustaf lähemale jõudes.
Poisi hääl on