Ida proovib karjuda, ent kui ta suu lahti teeb, täitub see leekidega.
Viimane, mida ta näeb, on leekides „Mustrite raamat”.
Ta tunneb tugevat piparmündilõhna.
Ida teeb silmad lahti. Vasakus käes hoiab ta hambapastatuubi ja parema käe sõrmed on pastased.
Ta seisab vannitoapeegli ees.
Neoonsinise hambapastaga on peegli peale kirjutatud kolm tähte.
„Ida!” kostab isa hääl, see on nüüd murelik. „Mida sa seal teed?”
„Käi põrgusse!” karjub Ida vastu.
Ta karjub seda isale, Ringile, Matildale, kes ta pimedusse ja leekidesse kaasa vedas, kogu oma närusele elule.
Hommikuvalgus trügib läbi ribakardinate Nicolause elutuppa. Valguskiir sunnib Idat silmi pilgutama, kui ta tooli peal asendit vahetab. Minoo tahaks väga teada, ja mitte esimest ega viimast korda, mis nende laugude taga õieti toimub. Kes Ida tegelikult on?
„„Oht”? Enam ebamäärasem ei oleks saanud ollagi,” ütleb Linnéa.
„Oled sa kindel, et see oli Matilda?” küsib Minoo.
Ida noogutab.
„Ma vihkan seda kuradi eite,” ütleb ta. „Kas ta ei võiks vahelduse mõttes teist kellegi sisse ronida?”
„Lõpeta ära,” sõnab Vanessa. „Mul on temast rohkem kahju kui sinust.”
Ida turtsatab.
„Mida ta tahtis sinu meelest öelda?” küsib Minoo.
„Kust mina tean? Ma tean sama vähe kui teie. Ja muidugi, ma saan aru, et tal oli eluajal väga raske, aga see ei anna talle veel õigust kogu aeg minu sisse tungida! Sööklas üritas ta ka ühe korra. Kuigi siis õnnestus mul teda takistada.”
„Mida sa tegid?” küsib Linnéa.
„No vabandage väga, aga ma ei tahtnud ennast jälle kogu kooli silme all lolliks teha!”
Linnéa ohkab.
„Okei,” ütleb Minoo. „Me teame, et Nicolaus hoiatab meid „raskete aegade” eest. Ja Matilda paistab ka hirmul olevat. Aga meil ei ole aimugi, milline oht meid varitseb.”
„Kas peale minu veel keegi deemoneid pakuks?” küsib Linnéa.
„Ehk me peaksime tema käest küsima,” ütleb Vanessa.
„Kelle käest?” ei saa Minoo aru.
„Matilda käest. Ehk peaksime seansi korraldama.”
Minoo vaatab talle otsa.
Nad teavad juba, et surnud saavad elavatega ühendust võtta. Kuid kas ka vastupidi on võimalik? Mida see sellisel juhul tähendaks?
Hoolimata kuumusest tunneb Minoo külmavärinaid.
Rebecka.
Suve algul oli ta kindel, et Rebecka ja Elias on siit maailmast lõplikult lahkunud, et nad asuvad seal, kus nad peavad asuma, kus iganes see siis on. Aga mis siis, kui nendega saaks veel ühendust võtta? Rebeckaga rääkida? Veel viimast korda?
Tundub nagu keelatud mõte. Ja ta ei saa seda kuidagi peast.
„Seansi?” küsib Ida kiledalt. „Ja te ootate muidugi, et mina ennast vabatahtlikult vaimumagnetiks pakuksin?”
„Me ei ole midagi otsustanud,” ütleb Minoo. „Me ei tea isegi, kuidas see käib.”
„Ja „Mustrite raamat” ei räägi ka nagu eriti midagi,” ütleb Anna-Karin.
„Meil on veel Kirke Kuukiir,” lisab Vanessa. „Ta aitab vähemalt seni, kui me talle raha anname.”
„Okei,” ütleb Minoo. „Ida ja Linnéa kontrollivad kindluse mõttes raamatust ja Vanessa läheb Kristallkoopasse.”
„Miks mina pean…?” alustab Vanessa, kuid vakatab ja ohkab. „Jah, jah.”
„Igal juhul ühte asja me teame. Me teame, et Nõukogu ei tohi usaldada,” lausub Linnéa. „Nii et direktorile ei hinga me sellest sõnakestki, nagu ka sellest, mida Nicolaus rääkis.”
„Aga Adriana on ju meie poolel,” ütleb Vanessa. „Igatahes paistab sedamoodi.”
„Kui Nicolause lugu meile midagi kinnitas, siis just seda, et me ei tohi usaldada ühtegi Nõukogu liiget,” ütleb Linnéa.
Minoo heidab pilgu oma telefonile.
„Me peame nüüd minema,” teatab ta.
„Muidugi,” ütleb Vanessa. „Me ei taha ju ometi selle sügise esimesest võlukunstitunnist ilma jääda.”
Minoo kõnnib Linnéa kõrval Kivimurru pargi poole. Teised käivad nende sabas, igaüks omaette.
Linnéa ei ole sõnakestki öelnud pärast seda, kui nad Nicolause korterist lahkusid. Iga natukese aja tagant piidleb Minoo tema profiili, musta tukka ja õlgadeni musti juukseid, mis on kahte hobusesabasse üles pandud. Tugevalt meigitud silmad on suurte päikeseprillide taga varjul.
Minood häirib sageli Linnéa nurgelisus ja ründav loomus, ent samas ta imetleb teda. Ta on inimene, keda Minoo tahaks endale sõbraks. Kuid nende elud on nii erinevad. Nende vestlused on alati kergelt hakitud, mõlemalt poolt on tunda valvsust.
„Kas sa arvad, et see on võimalik?” küsib Linnéa järsku. „Surnutega ühendust võtta?”
„Ma loodan küll. Ma mõtlen, et Matilda üritab ju ilmselgelt meiega ühendust saada.”
„Aga kui on tegemist kellegagi, kes ei proovi kontakti saada?”
Linnéa ütleb seda kiiresti, otsekui püüaks oma tundeid varjata. Minoo taipab, et tal mõlgub Elias meeles. Ja võib-olla ka ema? Minoo mõtleb, kas Linnéa üldse mäletabki oma ema. Kui vana ta oli, kui ema suri?
„Ma ei tea,” ütleb Minoo ettevaatlikult. „Ehk saad raamatu käest küsida?”
Linnéa ei vasta.
Nad on peaaegu Kivimurrus kohal. Minoo ei ole pärast kooli lõppu pargis käinud. Ent kõik on samasugune. Katkine piirdeaed. Plankudega kinni löödud piletikiosk. Metsikuks kasvanud hekid. Ümmargune tantsulava ja selle teravatipuline katus, mis puude vahel ülespoole küünitab.
Kui nad läbi sissepääsu kõnnivad, muutub tunne, et kõik on samamoodi, üha tugevamaks. Peaaegu liiga samamoodi. Nagu oleks suletud linnapark mingil lagunemisastmel külmutatud. Nagu hoiaks see koht hinge kinni.
Tantsuplatsil seisab direktor.
Adriana Lopezil on seljas kitsas seelik, mis lõppeb otse põlvede kohal, ja elevandiluuvärvi siidpluus, tavapäraselt kurguni kinni nööbitud. Rinnal on higilaik. Minoo ei saa aru, miks ta ei võiks paari nööpi lahti teha. Tal ei ole enam midagi varjata. Nad on tema armilist nahka juba näinud.
Adriana rongast familiaris kraaksub valjusti tantsulava katusel ning Adriana tõstab pilgu ja lehvitab neile. Tema kehakeel on veelgi kangem ja selg veel pisut sirgem kui tavaliselt.
Minoo ja Linnéa lähevad üles tantsulavale ja teised liituvad nendega ükshaaval.
Kusagile siia mattis ta siis Matilda, mõtleb Minoo ja laseb pilgul üle pargi libiseda.
Ta tahaks, et oleks taibanud Nicolause käest küsida, kus täpselt Matilda haud asub, et nad saaksid selle koha ainult neile teada oleval moel ära tähistada. Teda austada.
„Tere tulemast, tüdrukud,” ütleb direktor, kui kõik on koos.
Tema naeratus on pisut