Mootor seiskub järsult ja juht, pikk ülikonnas mees, astub välja. Avaneb ka kõrvaluks ning välja astub Viktor, lööb ukse pauguga kinni.
Kivimurru park on engelsforslaste mälestustest kustutatud. Keegi ei satu enam siia. Kellelgi ei ole isegi meeles, et see on olemas olnud.
Ent nüüd astub siia üks võõras, Viktor tihedalt kannul.
Minoo vaatab direktorile otsa. Tema nägu on maskiks tardunud. Ta on muutunud selleks Adriana Lopeziks, kellega Minoo kohtus aasta tagasi. Siis ei oleks Minoo osanud ette kujutada, et tal üleüldse on mingid tunded.
Adriana vaatab Viktorit ja tundmatut meest, kes tulevad üles lavale.
Võõras on umbes neljakümneaastane, pakub Minoo. Kas see on Viktori isa? Sellisel juhul oleks see tõeline geneetiline ime. Mees on tumedajuukseline, pruunisilmne ja oliivikarva nahaga. Hoopis erinev tuhkblondist sinisilmsest kahvatust Viktorist.
Ja siiski näib, nagu kuuluksid nad kokku.
Minoo püüab Viktori pilku, aga poiss ei tee teda märkama.
„Tüdrukud,” ütleb Adriana valjusti. „Need on Alexander ja Viktor Ehrenskiöld. Nad on Nõukogu saadikud.”
Ta astub kõrvale. Minoo näeb, kuidas Anna-Karin näost roheliseks tõmbub. Tundub, nagu hakkaks ta minestama või oksele. Või mõlemat korraga.
Nõukogu. Need, kelle reeglite vastu Anna-Karin terve sügissemestri eksis, kuigi teda hoiatati.
Need, kes kõrvetasid tulemärgi direktori nahale, kui ta nendele ei allunud. Need, kes lasid eelmise Väljavalitu tuleriidal ära põletada.
Minoo võtab Anna-Karinil käest kinni. Too võpatab puudutusest, kuid pigistab seejärel tugevasti vastu.
Alexander laseb pilgul üle nende nägude libiseda. Peatab selle Anna-Karinil.
„Anna-Karin Nieminen?” küsib Alexander Ehrenskiöld.
Anna-Karin ei suuda vastata. Ta oleks nagu ära unustanud, kuidas rääkimine käib. Selle asemel noogutab ta tummalt.
„Sind antakse kuritegude eest kohtu alla. Alates nüüdsest hetkest ei tohi sa Engelsforsist lahkuda ja sa pead olema ülekuulamisteks kättesaadav. Kõige meelsamini võtaksime su vahi alla, kuid Adriana veenis meid, et sa oled koostööaldis.”
Ta pöörab pilgu Anna-Karinilt ja too saab vähemalt võimaluse uuesti hingata.
„Teie võlukunstitunnid on peatatud, kuni kohus on otsuse teinud. Ka teie, teised, peate olema ülekuulamiste jaoks kättesaadavad. Mina olen süüdistaja, Viktor on minu assistent…”
„Vabandust,” katkestab teda Vanessa, ilma et tema hääles oleks jälgegi vabandamisest. „Aga see on ju täiesti haige juba. Kui keegi üritas meid tappa, ei võtnud te absoluutselt mitte midagi ette. Aga nüüd ilmute siia selleks, et Anna-Karini üle kohut mõista?”
Anna-Karin proovib Vanessa sõnade sisuni jõuda. Proovib endale pähe taguda, et ta ei ole üksi, täpselt nagu Minoo oli öelnud. Ta pigistab Minoo kätt pisut kõvemini, kuigi tema pihk on kindlasti higine.
Alexander saadab Vanessale põlgliku pilgu.
„Kes tema on?” küsib ta Viktorilt.
„Vanessa Dahl,” vastab Viktor jalamaid.
„„Tema” võib ise enda eest vastata,” turtsatab Vanessa.
„Me tulime siia, et teid aidata,” ütleb Alexander. „Te olete meie jaoks ülimalt olulised. Kogu maailma jaoks.”
Ta ei mõtle ühtki sõna tõsiselt, mõistab Anna-Karin. Vastupidi. Tema hääles on varjund, mida ta ei üritagi peita.
„Aga see kohus on hädavajalik, kuna maagiliste seaduste vastu on toime pandud jämedaid rikkumisi,” jätkab Alexander.
„Mis kuritegudes Anna-Karinit õieti süüdistatakse?” küsib Minoo.
Alexander pöörab pilgu temale.
„Minoo Falk Karimi,” ütleb Viktor ette.
„Ahaa,” teeb Alexander ja tema tumepruunides silmades vilksatab huvisäde. „Adriana Lopez käskis Anna-Karinil lõpetada võlujõu kasutamine iseenda heaolu huvides. Kuid ta jätkas siiski. Te tunnete Nõukogu seadusi.”
Alexander vaatab taas Anna-Karinile otsa ja hirm nöörib tüdruku kõri.
„Kolm lihtsat seadust,” lausub ta. „Te ei tohi võlukunsti harrastada ilma Nõukogu heakskiiduta. Te ei tohi kasutada võlukunsti mittemaagiliste seaduste rikkumiseks. Ja te ei tohi paljastada end kui nõidu mittemaagilisele üldsusele. Me oleme veendunud, et sa rikkusid vähemalt kaht neist seadustest. Küllap kõiki kolme.”
Anna-Karin ahmib õhku. Ta tunnistaks üles ükskõik mida, kui ta ainult pääseks selle jäise halastamatu pilgu eest.
„Aga me saime oma jõu ju ammu enne seda, kui me Nõukogu olemasolust üleüldse kuulsime,” ütleb Minoo. „Ma ei väida, nagu poleks Anna-Karin seadusi rikkunud, aga ei või ju kedagi süüdistada maagiaseaduste rikkumises, kui see rikkuja seadustest isegi teadlik ei ole?”
Anna-Karin vaatab silmanurgast Minood. Minoo põsed õhetavad ja on selgelt näha, et ta kardab Alexanderit peaaegu sama palju kui Anna-Karin. Ometi julgeb ta vastu vaielda.
„Loomulikult ei või,” ütleb Alexander rahulikult.
„Hästi,” sõnab Minoo. „Ma tahtsin lihtsalt selle selgeks teha.”
„Ma võin teile kinnitada, et kogu protsess on põhjalik ja õiglane,” ütleb Alexander. „Seejärel jätkab Adriana teie koolitamist.”
Direktori näos ei liigu ükski lihas. Ta meenutab vahakuju.
„Veel üks asi,” ütleb Alexander. „Seni, kuni Nõukogu on otsuse langetanud, on teil rangelt keelatud võlujõudu kasutada. Viktor valvab teie järele koolis, ja meil on omad meetodid, kuidas teil ka vabal ajal silm peal hoida. Me võtame teiega ühendust, kui ülekuulamiste aeg on käes.”
Ta kõnnib trepi poole. Ent keegi seisab talle tee peale ette. Linnéa. Loomulikult.
Anna-Karini süda teeb kukerpalli. Ta tahaks Linnéale hüüda, et ärgu toppigu oma nina siia. Alexander on ohtlik, kas ta siis ei näe?
„Linnéa Wallin, ma pakun,” ütleb Alexander. „Mis sinul südamel on?”
„Ainult üks pisike asi. Maailmalõpp.”
„Meil jääb küllaldaselt aega, et tegeleda nii selle küsimusega kui ka teid saabuva lahingu jaoks välja õpetada.”
„Miks me peaksime teid üleüldse kuulama? Teil on meid rohkem vaja kui meil teid.”
Naeratusevirve mängleb Alexanderi huultel.
„Tõesti või? Kui sa nii arvad, siis tegutse selle tõekspidamise järgi. Aga tagajärgede eest pead sa ise vastutama.”
Ta puurib oma pilgu Linnéa omasse, tüdruk haarab peast kinni ja kiunatab, nagu oleks teda löödud. Tema päikeseprillid kukuvad maha.
„Ja seda ma sinu asemel uuesti ei üritaks,” ütleb Alexander.
Nende sõnadega astub ta auto poole, Viktor ja Adriana tihedalt kannul.
Linnéa peavalu ei taandu enne, kui ta on kruusateelt lahkunud ja üle maantee kõndinud. Ta ei oleks pidanud laskma Alexanderil ennast provotseerida. Loomulikult oli mees selleks valmis, et Linnéa proovib tema mõtteid lugeda. Ta virutas tagasi jõu, mida Linnéa tema vastu kasutas. Läbilõikavalt vilistava heli kaja on Linnéal endiselt peas.
Pärast koosolekut läksid kõik laiali. Nii palju oli, millest rääkida, aga nad ei julgenud seda avalikult teha. Nüüd ei pea nad hoiduma mitte üksnes deemonite saadikute eest. Ka Nõukogu saadikuid tuleb vältida.
Linnéa mobiil piiksatab. Teade Minoolt, et nad peavad kohtuma järgmisel õhtul Nicolause korteris. Otsustama täpselt, mida nad ülekuulamistel