Enese meelespidamine on võti. Püüdke üha rohkem meeles pidada, sest kui hakkate üha rohkem meeles pidama, olete keskme ümber, olete ise; teie rändav meel langeb tagasi omaenda isesse. Muidu lähete kuhugi, aga meel muudkui loob uusi soove, ja te järgnete talle ja ajate teda taga, ühel ajal mitmes suunas. Seepärast oletegi lõhestunud; te pole üks, ja teie leek, sisemine leek, muudkui hubiseb – nagu leheke suures tuules.
Kui sisemine leek enam ei hubise, siis teete läbi muunduse, muutuse, sünnib uus olend. See olend on valgusest. Praegu olete pimedusest, olete lihtsalt millegi võimaliku puudumine. Tegelikult teid veel polegi; te pole veel sündinud. Te olete palju kordi sündinud ja surnud, aga te pole veel sündinud. Teie tõeline sünd leiab aset nii, et muudate oma sisemist loomust – unustamisest enese meelespidamiseks.
Tehke mida tahes. Ma ei anna teile mingit ülesannet ega ütle: „Tee seda ja teist.” Minu ülesanne on väga lihtne. See on: tehke mida tahate, aga tehke seda ennast meeles pidades; pidage end meeles seda tehes. Kõndides pidage meeles, et kõnnite. Teil pole vaja seda sõnaliselt väljendada, sest see ei aita; sellest võib sada takistus. Ei maksa kõndida ja sisimas öelda „ma kõnnin”, sest kui ütlete „ma kõnnin, ma kõnnin”, siis „ma kõnnin” on unustamine; siis ei suuda te meeles pidada. Pidage lihtsalt meeles; pole vaja seda sõnastada.
Mina pean sõnastama, sest räägin teiega, aga kui kõnnite, siis lihtsalt pidage kõndimise fenomeni meeles; igat sammu tuleb astuda täie teadlikkusega. Süües sööge. Ma ei ütle, mida teil tuleb süüa ja mida mitte. Sööge mida tahate, aga ennast meeles pidades – te sööte. Ja varsti näete, et paljud asjad pole teie puhul enam võimalikud.
Ennast meeles pidades ei saa te süüa liha, see on võimatu. Võimatu on olla vägivaldne, kui ennast meeles peate. Võimatu on kellelegi haiget teha, kui ennast meeles peate, sest kui ennast meeles peate, näete äkki sedasama valgust, sedasama leeki, mis põleb kõikjal, igas kehas, igas osakeses. Mida rohkem sa tunned oma sisemist loomust, seda rohkem sa teistesse tungid. Kuidas saad sa tappa, et süüa? See muutub lihtsalt võimatuks. Mitte et te seda harjutate – kui harjutate, siis on see võlts. Kui püüad enam mitte varastada, siis on see võlts; sa oled ikka varas, leiad peenemaid viise. Kui harjutad vägivallatust, siis on selle taga peidus vägivald.
Ei, religiooni ei saa harjutada. Moraali saab harjutada; sellepärast loobki moraal silmakirjalikkust, võltsmaske. Religioon loob eheda olendi; seda ei saa harjutada. Kuidas sa saaksid olemist harjutada? Sa lihtsalt saad teadlikumaks ja asjad hakkavad muutuma. Sa lihtsalt muutud rohkem valguse sarnaseks, ja pimedus kaob.
„Ajastute pimedus
ei saa varjata ergavat päikest …”
Miljoneid elusid, pikki ajastuid olete olnud pimeduses. Aga ärge tundke masendust ega lootusetust, sest ehkki olete miljoneid elusid pimeduses elanud, võite just praegusel hetkel jõuda valguse kätte.
Vaadake, maja on olnud 100 aastat suletud, pime, ja te lähete sinna ja panete tule põlema. Kas pimedus ütleb, et „ma olen 100 aastat vana ja see valgus on väike laps”? Kas pimedus ütleb: „Ma ei mõtlegi kaduda, te peate tulesid põlemas hoidma 100 aastat, ainult siis …” Ei, isegi väike leek on piisav väga vana pimeduse jaoks. Miks? Saja aastaga peaks pimedus olema sügavalt juurdunud. Aga ei, pimedus ei saa olla juurdunud, sest seda lihtsalt pole. See lihtsalt ootas valgust. Kohe, kui tuleb valgus, pimedus kaob; see ei sa vastu panna, sest sel puudub positiivne olemus.
Minu juurde tullakse ja öeldakse: „Sa õpetad, et äkiline valgustumine on võimalik. Aga mis siis saab meie eelmistest eludest ja karmadest?” Mitte midagi – need on pimeduse viljad. Te võite olla kellegi tapnud, olnud varas, röövel, võib-olla olite Hitler, Tšingis-khaan või keegi muu kõige hullem, aga see ei muuda midagi. Kui te ennast meeles hoiate, on valgus kohal; kogu minevik kaob otsekohe, see ei saa enam hetkekski sinna jääda. Sa tapsid, aga sinust ei saa tapjat; sa tapsid, sest polnud endast teadlik, sa polnud teadlik sellest, mida sa teed.
Jeesus olevat ristil öelnud: „Isa, andesta neile, sest nad ei tea, mida teevad.” Ta ütles lihtsalt: „Need inimesed pole valgusest, nad ei hoia end meeles. Nad teevad neid asju täielikus unustuses, pimeduses, kus nad liiguvad ja komistavad. Anna neile andeks, nad ei vastuta selle eest, mida teevad.” Kuidas võib inimene vastutada, kui ta end meeles ei hoia?
Kui joodik kellegi tapab, siis andestab talle isegi kohus, kui saab tõestada, et ta tegutses täiesti teadvustamata olekus. Miks? Sest kuidas panna inimest vastutama? Võid teha ta vastutavaks joomise eest, ent ei saa teha teda vastutavaks mõrva eest. Kui hull kellegi tapab, tuleb talle andestada, sest ta polnud tema ise.
Vastutus tähendab meelespidamist.
Ma ütlen teile, et mida tahes te olete teinud, ärge selle pärast muretsege. See on teiega juhtunud seetõttu, et te polnud teadlikud. Süüdake oma sisemine tuli, leidke see, otsige seda, see on olemas, ja äkki kaob kogu minevik, nagu see oleks juhtunud unes. Tegelikult, see ongi unes juhtunud, sest te polnud teadvel. Kogu karma on kogunenud unes, karma on tehtud sellestsamast materjalist, millest unenäodki.
Te ei pea ootama, et te oma karmast vabaneksite – siis peate ootama igaviku. Ja isegi siis pole te rattast väljas, sest te lihtsalt ei saa terve igaviku oodata. Te teete vahepeal paljusid asju; ja siis pole see kuri ratas kunagi terviklik. Te liigute edasi ja edasi ja muudkui teete midagi, ja uued asjad panevad teid tegelema tulevikuasjadega – millal siis lõpp tuleb? Ei, selleks pole vajadust. Te lihtsalt saate teadlikuks ja äkitselt langeb ära kogu karma. Ühel täieliku teadlikkuse hetkel kaob kogu minevik, sellest saab rämps.
See on üks põhilisi asju, mis Idas on avastatud. Kristlased ei saa sellest aru; nad mõtlevad muudkui kohtumõistmisele ja viimsele kohtupäevale, mil kõiki hinnatakse nende tegude järgi. Siis polnud ju Kristusel õigus, kui ta ütles: „Anna neile andeks, sest nad ei tea, mida teevad.” Juudid ei saa sellest aru; muhameedlased ei saa sellest aru.
Hindud on väga kartmatud; nad on tunginud probleemi tuumani. Probleemiks pole tegevus, vaid olemine. Kui saad teadlikuks oma sisemisest olemusest ja valgusest, siis pole sa enam sellest maailmast; see, mis varem juhtus, on unenägu. Sellepärast hindud ütlevadki, et maailm on uni. Aga sina pole unenägu, ainult unenägija pole unenägu; muidu on kõik üks unenägu.
Vaadake, kui ilus on see tõde: vaid unenägija pole uni, sest unenägija ei saa unenägu olla; muidu ei saaks unenägu olemas olla. Vähemalt keegi, unenägija, peab olema tegelik fenomen. Päeval oled sa ärkvel ja võid teha paljusid asju: lähed poodi, turule, töötad talus või vabrikus, teed tuhandeid teisi asju. Õhtul, kui oled magama jäänud, unustad kõik selle – see kaob. Algab uus maailm, unenäomaailm. Ja teadlased ütlevad, et unenäole tuleb anda sama palju aega kui ärkamisele. Ühepalju tunde peaks kuluma ärkamisele ja unenägudele. 60 aastaga, kui 20 aastat kulub tööle, siis 20 aastat peab kuluma unenäole; sama aeg, täpselt sama aeg tuleks pühendada unenägemisele. Seega, unenägemine pole vähem reaalne, see on samasuguse kvaliteediga.
Öösel näed und ja unustad oma ärkveloleku-maailma. Sügavas unes unustad sa ärkveloleku-maailma, unenäomaailma. Hommikul on jälle ärkveloleku-maailm ja sa unustad oma unenäod. Aga üks jääb ikka alles – sina. Kes mäletab neid unenägusid? Kes ütleb hommikul: „Ma nägin öösel und.” Kes ütleb hommikul: „Öösel magasin ma väga sügavat unenägudeta und.” Kes?
Peab olema tunnistaja, kes seisab kõrval, seisab alati kõrval ja muudkui vaatab. Ärkvelolek, unenägemine, uni – ja keegi seisab kõrval ja muudkui vaatab. Ainult see on tõeline, sest on olemas igas seisundis. Teised seisundid kaovad, aga see peab jääma igasse seisundisse, see on sinus ainus püsiv asi.
Jõudke sellesse tunnistajaseisundisse üha enam. Olge üha enam ärkvel ja saage üha enam vaatlejateks. Selle asemel et olla maailmas näitleja, olge vaatlejad. Kõik muu on unenägu;