Pole üldse kindel, et Mark üritaks kellelegi head muljet jätta, ta on selleks liiga enesekindel. Aluspesu osas on Magdal muidugi õigus. Ajaga tuleb kaasas käia ja mitte takerduda piiratud arusaamadesse.
Nii – parem varakult voodisse kobida. Kell 8 hommikul on jõusaal. Tegelikult on mul tunne, nagu oleks kogu mu isiksus haaratud seismiliste muudatuste keerisesse.
Reede, 31. jaanuar: Tähtis Päev
59,0 kg, alkoholiühikuid 6 (2) 2 , sigarette 12 (0), kaloreid 4284 (1500), treenituse hindajale räägitud valed (14).
9.30 Uuele peenele terviseklubide kultuurile on iseloomulik, et isiklikel treeneritel on lubatud käituda, nagu oleksid nad arstid, kes pole vaevunud andma Hippokratese vannet.
„Mitu alkoholiühikut te nädalas tarbite?” küsis „Mässaja”, brad-pitt’likult nolgiohtu treenituse hindaja, kui ma tema vastas istusin, üritades kõhtu pükste ja rinnahoidja raamides hoida.
„Neliteist kuni kakskümmend üks,” valetasin ma sujuvalt, mispeale nolgil jätkus häbematust valulikult võpatada.
„Ja kas te suitsetate?”
„Jätsin maha,” nurrusin ma.
Sellepeale heitis Mässaja tähendusrikka pilgu mu koti poole, kust selgesti paistis pakk Silk Cut Ultra sigarette. Ja mis siis?
„Millal te maha jätsite?” küsis ta ontlikult ning toksis midagi arvutisse. Andmed rändavad loomulikult otseteed Konservatiivide Peakorterisse, kus kantakse hoolt, et järgmise parkimistrahvi korral saadetakse mind ilma pikema jututa kuhugi sõjaväelaagrisse.
„Täna,” teatasin ma kindlalt.
Natukese aja pärast leidsin end püsti seismas Mässaja ees, kes mingisuguste näpitsatega minu rasvahulka mõõtis.
„Teen siia märgid peale, et oleks selgem pilt,” ütles ta vastiku enesekindlusega ning joonistas mu nahale viltpliiatsiga rohkeid ringe ja ristikesi. „Need tulevad ilusti maha, kui hõõrute neid kergelt lahustibensiiniga.”
Seejärel siirdusime jõusaali ja sooritasime igasuguseid veidraid harjutusi, mis seisnesid silmsideme ja ihulise kontakti loomises Mässajaga. Näiteks seisime vastamisi, käed teineteise õlgadel, kusjuures Mässaja sooritas kükke, nii et tagumik muudkui potsas ägedalt vastu matti, mina aga tegin samal ajal kohmakaid katseid pisut põlvi kõverdada. Kui harjutused läbi said, oli mul tunne, nagu oleksime Mässajaga pikalt ja intiimselt armatsenud ja nagu oleks meist nüüd innukas paarike saanud. Sain lõpuks minema ja duši all käidud, misjärel haaras mind tungiv vajadus minna uuesti sisse ja küsida, mis kell ta õhtusöögiks koju jõuab. Õnneks meenus, et söön õhtust koos Mark Darcyga.
Õhtusöök ajab parajalt ärevusse. Olen kõike juba mitu korda selga proovinud ja üldiselt võib rahule jääda: sujuvalt sile figuur, kõik tänu nendele jubedatele aluspükstele, millest Mark kunagi teada ei pruugi saada. Igatahes olen ma suurepärane saatjanna igale mehele. Elutark naine, hea töökoht jne.
Kesköö. Kui ma lõpuks Guildhalli jõudsin, kõndis Mark maja ees edasi-tagasi, seljas õhtuülikond ja tume mantel. Mmmm. Alati on nii vahva tunne, kui lähed kellegagi kuhugi, ja siis näeb ta korraga välja nagu üks ülimalt ahvatlev võõras ning sa ei tahagi midagi muud kui ta endale võimalikult kiiresti koju voodisse vedada, justkui oleksite äsja tuttavaks saanud. (Mitte et ma äsja tuttavaks saanutega nii talitaksin.) Mind märgates nägi ta hetkeks üsna ehmunud välja, hakkas siis naerma, kuid manas kohe näole pidulik-tõsise ilme ning juhatas mind üliviisakalt ukse poole.
„Anna andeks, et ma hiljaks jäin,” ütlesin ma hingeldades.
„Sa ei jäänud,” teatas Mark, „ma ütlesin sulle vale aja.” Ta heitis uuesti minu poole veidralt uuriva pilgu.
„Mis nüüd?”
„Ei midagi, mitte midagi,” ütles ta kahtlaselt rahulikul ja meeldival hääletoonil, nagu oleksin ma mõni hullumeelne, kes hoiab ühes käes kirvest ja teises tema naise pead. Mundris uksehoidja avas ukse ja me astusime sisse.
Leidsime end kõrge lae ja tumeda seinatahveldisega ruumist, kus tatsus mõmisedes ringi terve trobikond õhtuülikondades vanureid. Üks sätendavate litritega kaetud kleidis daam silmitses mind kummalisel pilgul. Mark noogutas talle lahkelt ja sosistas mulle kõrva: „Sa mine õige korraks teatud ruumi ja heida pilk oma näole.”
Tormasin tualettruumi. Hämaras taksos olin kogemata põsepuna asemel näole määrinud tumehalli lauvärvi – seda võib juhtuda iga kell ükskõik kellega, sest pakendid on täiesti ühtemoodi. Nägu puhtaks kraabitud ja mantel ära antud, astusin suurde ruumi tagasi, kuid tardusin poolel teel. Mark vestles Rebeccaga.
Rebeccal oli seljas kohvikarva, sügavalt dekolteeritud ja absoluutselt kogu selga paljaks jättev satäänkleit, mis liibus tema lihata kontide külge selgelt ilma mingi korseti abita. Mul oli sama tunne nagu minu isal, kes ükskord laadapeol koogi välja pani ja kui žürii oli ära läinud, leidis ta oma küpsetise küljest sildi: „Ei vasta võistluste tasemele.”
„See oli nii kohutavalt lõbus,” ütles Rebecca ja naeris kudrutavalt otse Markile näkku. „Tere, Bridget,” ütles ta siis mulle. „Kuidas siis läheb, kullake?” Ta suudles mind, mille peale mu nägu iseenesest viltu kiskus. „Pabistad ka?”
„Pabistab?” küsis Mark. „Miks ta peaks pabistama? Ta on meil ju seesmise tasakaalukuse musternäidis, eks ole, Bridge?”
Sekundi murdosa vältel ei suutnud Rebecca varjata pisukest nördimust, kuid ta kogus ennast otsekohe ja ütles: „No mis siis viga! Mul on sinu üle nii hea meel!” Seejärel hõljus ta minema, heites enne Markile üle õla võluva naeratuse.
„Väga kena noor daam,” mainis Mark. „Alati nii lahke ja terane ka.”
Alati!? Mu pea töötas täie pingega. Alati? Minu meelest olid nad ainult üldse kaks korda kohtunud. Mark libistas käe korsetile ohtlikult lähedale, nii et ma pidin eemale kargama. Paar ülespuhutud tüüpi astusid ligi ning soovisid Markile õnne, sest ta olevat mingi mehhiklasega edukalt hakkama saanud. Ta lobises viisakalt mõne minuti, vabanes siis sujuvalt tüütust paarikesest ja me läksime söögisaali.
Ruum nägi v. suurejooneline välja: tume puit, ümmargused lauad, küünlavalgus ja helkiv kristall. Paraku pidin iga kord eemale tõmbuma, kui Mark käe mu pihale asetas.
Meie laud oli kiirelt täitumas trobikonna kolmekümnendates eluaastates enesekindlate advokaatidega, kes möirgasid naerda ja püüdsid üksteist üle trumbata seda tüüpi kerglaste vestlusjuppidega, mis peavad jätma mulje, nagu oleksid nad hiiglaslike juriidiliste ja zeitgaistlike teadmiste-jäämägede tipud:
„Kuidas sa tead, kas sa oled internetisõltlane või mitte?”
„Kui avastad, et ei tea, mis soost on sinu kolm parimat sõpra.” Hahaa. Ohoo. Sure ära.
„Sa ei suuda panna punkte, ilma et lisaks co.uk.” HOOOO-OOOH!
Kui noad-kahvlid klõbisema hakkasid, asus naisinimene Louise Barton-Foster (uskumatult ninakas advokaat – sedasorti naisterahvas, kes võib sind vabalt sundida maksa sööma) suust välja ajama kirjeldamatult tüütut loba ja tegi seda järjest kolm kuud.
„Mõnes mõttes võib väita,” teatas ta raevukalt menüüd uurides, „et kogu ER Emeuro Proto on täielik Gerbilisshew.”
Suurepärane – istusin täitsa vaikselt, sõin ja jõin, kuni Mark korraga ütles: „Sul on täiesti õigus, Louise. Kui ma järgmine kord tooride poolt hääletan, tahan ma igal juhul teada, et minu seisukohti a) arvestatakse ja b) esindatakse.”
Jõllitasin Markile õudusega otsa. Tundsin end nagu sõber Simon, kes ühel peol mingite lastega mängis, kuni ilmus välja laste vanaisa, kes osutus Robert Maxwelliks, ja siis vaatas Simon lapsi uue pilguga – kõik olid puhmaskulmsed ja tugevate lõugadega