„Anna andeks, panin ukse kinni.” Isa oli telefoni otsas tagasi. „Asi selles,” jätkas ta vandeseltslaslikult, „juhtusin täna pealt kuulma, kui ema telefoniga rääkis. Ilmselt hotelliga Keenias. Ja ta ütles, ta ütles …”
„Võta rahulikult, paps – mida ta ütles?”
„Ta ütles: „Ja ei mingit kahte ühesugust ega midagi alla viie jala. Me tahame ennast hästi tunda.’’’’
Sa püha müristus.
„Kujuta ette,” vaene isa lausa nuuksus, „kas ma pean tuimalt eemal seisma ja laskma oma naisel endale kohe saabumisel gigolo palgata?”
Hetkeks kaotasin pea. Omaenda isa nõustamisest omaenda ema arvatava gigolo palkamise harjumuse kohta polnud üheski minu targas raamatus iialgi juttu tehtud.
Lõpuks otsustasin katsuda isale natuke enesekindlust sisendada ja soovitasin täna õhtul rahulikuks jääda ning võtta teema üles järgmisel hommikul. Sain väga hästi aru, et ise ma niisugust nõuannet küll iialgi järgida ei suuda.
Nüüd olin juba katastroofiliselt hiljaks jäänud. Seletasin isale, et Jude’il on rasked ajad.
„Jookse siis, muidugi!” hüüdis isa tohutu rõõmsameelsusega. „Lähen vaatan, mis aias teha, kuniks vihma peab.” Tema hääl kõlas lootusetult võõralt.
„Isa,” ütlesin ma. „Kell on üheksa õhtul. Ja on talv.”
„Õige jah,” kostis ta. „Mis siis ikka. Võtan siis ühe väikese viski.”
Loodetavasti peab ta kuidagi vastu.
Kolmapäev, 29. jaanuar
59,4 kg (appi! Võib-olla veinivaadi pärast, mis mul sees on), sigarette 1 (v. hea), töökohti 1, meessõpru 1 (jätkuvalt hea töö).
5.00 Ma ei joo enam iialgi mitte mingisugust alkoholi, niikaua kui ma elan.
5.15 Õhtu meenub mulle ehmataval kombel ainult üksikute episoodidena.
Pärast meeletut jooksu läbi vihma jõudsin 192-sse, kus selgus, et Magda polnud veel õnneks saabunud. Jude oli ennast juba üles ärritanud ja vajunud Lumepalli-Efekti, paisutades pisikesed intsidendid tohututeks hädaolukordadeks, täpselt nii, nagu on rangelt keelatud teha raamatus „Ära pabista pisiasjade pärast”.
„Lapsi ei saa ma kindlasti mitte kunagi,” pobises ta juhmilt enda ette vahtides. „Ma olen Käiatud Plaat. Nagu too sell ütles: naised üle kolmekümne on lihtsalt pulseerivad jalgadel munasarjad.”
„Ah, ära aja jama!” turtsatas Shaz kätt Chardonnay poole sirutades. „Kas sa „Tagasilööki” pole lugenud? Ta on lihtsalt üks moraalilage paberimäärija, kes heietab muudkui ühte ja sama, tümitab naisi, kus aga saab, et meid ohjes hoida nagu orje. Ma loodan, et ta läheb enneaegselt kiilaks.”
„Aga pole ju kuigi tõenäoline, et ma kohtan kedagi uut, ja kohe varsti, ja et mul läheb korda teda veenda, et ta tahab lapsi. Mehed ei taha kunagi lapsi enne, kui need juba käes on.”
Tõesti ebameeldiv, kui Jude patrab bioloogilisest kellast. Kõik me muretseme selle pärast, aga omaette vaikselt, ja üritame teha nägu, et niisugune ebaväärikas olukord meisse üldse ei puutu. Võtta see teema üles 192-s tekitab asjatut paanikat ja tunde, nagu oleksime me kõik ringikõndivad klišeed.
Õnneks ajas Shazzer täna hoopis teist joont. „Mõtle, kui paljud naised oma noori elusid laste peale raiskavad. Mis mõtet on muretseda lapsi kahekümneselt, kolmekümneselt või neljakümnendate alguses – siis tuleb karjääri teha,” teatas ta otsustavalt. „Mäletate lugu tollest Brasiilia naisest, kes sai lapse kuuekümneselt?”
„Hurraa!” ütlesin ma. „Tegelikult ei taha keegi lapsi, see on lihtsalt üks asi, mida oleks alati mõistlik teha kahe või kolme aasta pärast.”
„Mine nüüd,” kostis Jude süngelt. „Magda ju rääkis, et isegi pärast abiellumist läks Jeremy jalamaid imelikuks kätte, kui lapsed jutuks tulid – ütles, et Magda võtab asja liiga tõsiselt.”
„Mis – isegi pärast abiellumist?” imestas Shaz.
„Just,” kostis Jude, võttis oma käekoti ning kõndis tusaselt tualettruumi.
„Mulle tuli Jude’i sünnipäevaga seoses hea mõte,” ütles Shaz. „Kingiks talle ühe tema enda munaraku, külmutatult.”
„Kuss,” ütlesin itsitades. „Läheb vist sutsu raskeks seda üllatusena serveerida?”
Just sel hetkel astus sisse Magda, mis oli väga ebasobiv, sest a) ma polnud ikka veel jõudnud teisi hoiatada, b) sain hirmsa ehmatuse osaliseks, sest olin Magdat pärast tema kolmanda lapse sündi ainult ühe korra näinud ja tema kõht polnud justkui eriti väiksemaks jäänud. Ta kandis kullakarva pluusi ja sametist peapaela, mis oli teravas vastuolus kõigi teiste sportliku riietusega.
Valasin parajasti Magdale Chardonnayd, kui Jude uuesti välja ilmus. Ta silmitses Magda kõhtu, siis mind, ning heitis seejärel mulle vihkava pilgu. „Tere, Magda,” ütles ta mornilt. „Millal siis lapsukest oodata on?”
„Sain viis nädalat tagasi kätte,” ütles Magda vabiseva lõuaga.
Ma ju teadsin, et lasta kokku eri tõugu sõbrad on suur viga – ma teadsin seda.
„Kas ma näen nii paks välja?” sosistas Magda mulle, justkui kuuluksid Jude ja Shaz vaenuleeri.
„Ei, mis sa nüüd, üldse mitte,” ütlesin ma. „Sa näed vaimustav välja!”
„Tõesti või?” küsis Magda märgatavalt elavnedes. „Läheb lihtsalt natuke aega, enne kui ma … noh … jälle lohku vajun. Pealegi, nagu sa tead, oli mul rinnanäärmepõletik.”
Jude ja Shaz võpatasid. Miks käitub Ennast Täis Abielurahvas niimoodi, miks? Pajatavad südamerahuga lõbusaid lookesi rebenditest, õmblustest, verejooksudest, mürgitustest ja tüsistustest ja Jumal teab veel millest, justkui oleks neil käsil kerge meelelahutuslik seltskondlik vestlus.
„Igatahes,” jätkas Magda aplalt Chardonnayd kummutades ning sõpradele hardunult otsa vahtides, nagu oleks ta äsja vangimajast lahti pääsenud, „mulle soovitati rinnahoidja sisse kapsalehti panna – nimelt käharkapsast – ja viie tunniga on põletik läinud. Eks ta üks sodi ole, kõik see piim ja higi ja mäda segamini. Jeremyle muidugi ka ei meeldinud, kui ma tulin õhtul voodisse, üleval mingid mädased kapsalehed ja allpool, noh, teate isegi, niriseb verd. Kapsast oli tohutu kasu, seda tuleb küll öelda – olen terve pea ära tarvitanud.”
Sugenes kohutav vaikus. Vaatasin murelikult lauasolijaile otsa. Jude nägi korraga oluliselt rõõmsam välja, silus oma Donna Karani särgikest, mis pakkus hunnitut vaatepilti rõngastatud nabast ja südamealusest piirkonnast, mis oli sile kui laud. Shazzie kohendas samal ajal rahulolevalt oma Wonderbrad.
„Aga mis nüüd minust. Kuidas teil siis läheb?” jätkas Magda, nagu oleks ta äsja lugenud ajalehtedes kõvasti reklaamitud teost, kaanel pentsik viiekümnendates meesterahvas ja pealkirjaks „Kas hea vestlus väldib teid?”. „Ja Mark?”
„Mark on kullatükk,” ütlesin ma õnnelikult. „Ta teeb mind nii …” Jude ja Shazzer vahetasid pilke. Mu hääl oli ilmselt liiga rahulolev. „Ainult et …” muutsin ma osavalt suunda.
„Jah?” ütles Jude ettepoole kummardudes.
„Ah, tühiasi! Ta helistas täna ja mainis, et sai kuskil Rebeccaga tuttavaks.”
„MIIISSS?” plahvatas Shazzer. „Kuidas ta julges? Kus see juhtus?”
„Eile õhtul mingil peol.”
„Ja