17.20 Täiesti nõme tööpäev. Richard Finch üritas kamandada mind saatesse, kus ma seisaksin spordirõivastes Fergie’t kujutava hiigelsuure foto kõrval, jalas imelühikesed püksid. Üritasin kogu loo juures säilitada võida-võida suhtumise, väites end olevat väga meelitatud, aga soovitasin siiski kasutada ehtsat modelli. Siis ilmus välja meie sekspomm Matt disainiosakonnast, foto kaasas, ja küsis: „Kas tahad, et me märgime tselluliidikohad ära?”
„Just, just, ja Bridgetil ka,” ilkus Richard Finch.
Mul sai villand. Totaalselt. Teatasin Richardile, et minu leping ei näe ette, et mind ekraanil mõnitatakse, ja ma ei kavatse mingil juhul sellega leppida.
Jõudsin koju hilja ja puruväsinuna. Ja mida ma näen – ehitusmees Gary ikka veel seal, maja täis kõrbenud röstsaia haisu, musti nõusid ja ajakirju „Kalastaja Meelespea” ja „Mageveekala Püüdmisest”.
„Kuidas on ka?” küsis Gary uhkelt oma kätetöö poole viibates.
„Suurepärane! Tõesti vahva!” õhkasin mina, tundes samas, kuidas suu vägisi krampi kisub. „Ainult üks pisiasi – ega ei ole kuidagi võimalik korraldada, et tugilatid oleksid kõik ilusti reas, ühekaugusel?”
Riiulid olid üles pandud täiesti ogara korrapäratusega – osa tugesid ühes, teised teises kohas armetult vildakil.
„Nojah, aga elektrikaabel on igal pool ees. Kui ma siia augu teen, tekib lühis ja kogu kupatus võib vastu taevast lennata,” alustas Gary. Helises telefon.
„Halloo!”
„Kas see on rõõmsa kohtamise sõjahüüd?” küsis Mark oma mobiiltelefoni otsast.
„Ainus asi, mida ma teha saan, on nad välja võtta ja siia kuidagi needid alla kombineerida,” patras Gary.
„Sul on keegi külas või?” pragises Mark läbi liiklusmüra.
„Ei, ainult …” Hakkasin just ütlema, et ehitusmees, aga ei tahtnud Garyt solvata, sestap ütlesin lihtsalt „Gary – Magda sõber”.
„Ja mida ta seal teeb?”
„Siis läheks veel vaja uut …” jätkas Gary.
„Kuule, ma olen autos. Kas tahad tulla õhtust sööma? Giles on ka.”
„Pidin täna tüdrukutega kokku saama.”
„Jeerum. See tähendab, et mind kistakse tükkideks, lahatakse ja analüüsitakse põhjalikult läbi.”
„Muidugi mitte, mis sa ajad …”
„Oota üks hetk. Sõidan kohe silla alla.” Ragin, pragin, krigin. „Nägin ükspäev sinu sõpra Rebeccat. Oli väga kena teine.”
„Ma ei teadnud, et sa Rebeccat tunned,” mainisin ma ja hakkasin millegipärast kiiremini hingama.
Rebecca pole tegelikult mingi eriline sõber, lihtsalt ilmub alati kohale, kui Jude, Shaz ja mina kokku saame. Rebeccaga on see häda, et ta on nagu meduus. Sa räägid temaga millestki ja kõik tundub olevat kena ja sõbralik, kuni korraga tunned, nagu oleksid valusasti susata saanud, ega oska aimata, kust see võis tulla. Näiteks lobised teksastest ja ta ütleb: „No kui inimene näeb välja, nagu oleksid tal ratsutamispüksid jalas, tuleks muidugi kanda eriti hea lõikega teksasid, nagu näiteks Dolce & Gabbana.” Endal on tal reied nagu kaelkirjakubeebil. Enne kui jõuad toibuda, pajatab ta juba sujuvalt kellegi peenest sisekujundusest, nagu poleks midagi juhtunud.
„Bridge, kuuled sa mind?”
„Kus … kus sa Rebeccat nägid?” küsisin ma kõrgel katkeval häälel.
„Eile õhtul Barky Thompsoni juures. Astus ligi ja tutvustas ennast.’’
„Eile õhtul?”
„Jah, ma astusin sealt korraks läbi, sest sa jäid ju hilja peale.”
„Millest te siis rääkisite?” küsisin ma, tundes, kuidas Gary mind kahjurõõmsalt silmitseb, suits suunurgas tolknemas.
„Noh, ühest ja teisest. Küsis mu töö kohta ja kiitis sind,” ütles Mark hooletult.
„Mida täpselt?” sisistasin ma.
„Ta ütles, et sa oled vaba hing …”
Vaba hing? Rebecca kõnepruugis võrdub see väitega: „Bridget magab peaaegu igaühega ja tarvitab hallutsinogeene.”
„Teine võimalus on panna üles teistmoodi toed ja nad üles riputada,” alustas Gary uue hooga, nagu ma oleksin telefonitoru juba käest pannud.
„Olgu, mis ma ikka lobisen, kui sul on külaline,” ütles Mark. „Lõbutse hästi. Kas ma helistan hiljem?”
„Jah, helista kindlasti.”
Pea segaseid mõtteid täis, panin toru ära.
„Ajab kedagi teist taga, jah?” märkis Gary erandlikul ja ülimalt ebameeldival selgusehetkel.
Jõllitasin talle raevukalt otsa. „Ja kuidas jääb riiulitega …?”
„No kui nad peavad ilusti reas olema, pean juhtmed mujale viima ja krohvi maha kraapima. Oleks võinud ju enne öelda, et peab sümmeetriline olema. Eks ma võin muidugi ümber teha. Ainult et enne tahaks midagi hamba alla saada.”
„Tegelikult pole vaja, riiulid on priimad, mulle nii meeldibki,” patrasin ma seosetult.
„Kui ma saaks ühe portsu spagette näiteks, siis …”
Gary lahkus, taskus 120 naela vaieldamatult nõmedate riiulite eest, aga ma lihtsalt pidin temast lahti saama. Appi, olen juba hiljaks jäänud. Pagan võtaks, jälle telefon!
21.05 Isa – mis on väga imelik, sest tavaliselt jätab ta telefonivestlused ema hooleks.
„Mõtlesin, et küsin, kuidas sul läheb ka.” Tema hääl kõlas imelikult.
„Mul on kõik kombes,” ütlesin ma murelikult. „Ja sina?”
„Oh, hästi, hästi. Aias on nii palju tegemist, igasuguseid asju, ehkki muidugi talveajal just nii väga palju … Nii et kuidas siis läheb?”
„Hästi,” ütlesin ma. „Ja sinul on ka kõik korras?”
„Jah, muidugi, muidugi. Ja kuidas tööl läheb?”
„Pole hullu. See tähendab, et tegelikult jube, aga noh … On sinuga ikka kõik kombes?”
„Minuga? Kombes ikka, kuis siis teisiti. Lumikellukesed hakkavad varsti vupsti välja kargama, ikka vupsti ja vupsti. Nii et sul läheb siis hästi?”
„Läheb jah. Ja sinul?”
Kulus veel õige mitu minutit absoluutselt mõttetut vestlust, enne kui mul õnnestus lõpuks sooritada läbimurre. „Kuidas ema elab?”
„Ta, noh … ta …”
Sugenes pikk piinarikas paus.
„Ta sõidab Keeniasse … Unaga.”
Eelmine kord, kui ema Unaga puhkusereisile sõitis, arenes sellest afäär Portugali turismijuhi Julioga.
„Kas sa lähed ka?”
„Ei, mis sa nüüd,” pudistas isa. „Minul pole mingit isu kuskil vastikus enklaavis kükitada ja pina colada’t rüübates endale nahavähki külge saada ja vahtida, kuidas mingi suguharu poolpaljad tantsijad ennast järgmise päeva hommikusöögilaua ees himuratele vanamuttidele müügiks pakuvad.”
„Kas ta kutsus sind kaasa?”
„Ei kutsunud. Ema väidab, et ta on iseseisev inimene ja et meie raha on tema raha ja et tal on täielik õigus