„Bridget,” ütles Mark, „sa oled täiesti transsi vajunud. Ma küsisin su käest, mis mõte sel uuel riiulite süsteemil võiks olla. Kas sa mediteerid? Või on raamaturiiulid kuidagi budismiga seotud?”
„Nad on seotud elektrijuhtmetega,” kostsin ma ebamääraselt.
„Mis raamatud need siin on?” Mark tõusis püsti ja uuris neid lähemalt. „Kuidas tütarlapsi kohtama kutsuda: juhend üle kolmekümne viie aasta vanustele meestele”. „Kas Buddha käis kohtamas?”. „Julgelt edasi!”, autor Victor Kahn.
„Need on minu aita-iseennast-raamatud!” ütlesin ma sõjakalt.
„„Mida mehed tahavad?”. „Kuidas mitte sõltuda mehest, kes ei taha ennast siduda?”. „Kuidas armastada lahus elavat meest ilma mõistust kaotamata?”. Kuule, sul on siin teadaoleva universumi suurim andmebaas vastassoo esindajate käitumise kohta! Mul hakkab tekkima tunne nagu katsejänesel.”
„Hmm…”
Mark naeris. „Kas neid peab lugema paarikaupa?” küsis ta üht teost riiulilt välja tirides. „Igaks elujuhtumiks midagi, jah? „Õnnelikult üksinda” ja „Kuidas leida ideaalset partnerit kolmekümne päevaga?””
„Üldsegi mitte,” ütlesin ma nördinult. „Neid loetakse eraldi.”
„Miks pagana pihta sa niisugust kraami ostad?”
„Mul on selle koha pealt oma teooria,” alustasin ma innukalt (sest tegelikult mul ongi selle kohta oma teooria). „Kui võtta teised maailmareligioonid, nagu näiteks … ”
„Teised maailmareligioonid? Mille kõrval teised?”
Brrr. Marki juriidiline väljaõpe ajab mõnikord tõesti hinge täis.
„Aita-iseennast-raamatute kõrval.”
„Seda ma arvasin. Bridget, need raamatud ei ole mingi religioon.”
„Muidugi on! Religiooni uus vorm igatahes. Kujuta inimesi ette vetevoona – kui nende ette pannakse mingi takistus, hakkavad nad kobrutama ja voolavad takistusest mööda, otsivad uut rada.”
„Kobrutavad ja voolavad mööda?”
„Tahan öelda, et kui organiseeritud religioon kokku kukub, otsivad inimesed uusi teid, uusi reegleid. Aita-iseennast-raamatutel on tegelikult paljugi ühist teiste religioonidega.”
„Nagu näiteks …?” küsis Mark julgustavalt käega vehkides.
„Noh, näiteks budismiga … ja …”
„Ei-ei, ma mõtlesin ideid.”
„No võtame …” alustasin ma pisut paanitsedes, sest tegelikult pole ma oma teooriat jõudnud veel kuigi kaugele arendada, „positiivse ellusuhtumise. „Emotsionaalne intelligentsus” väidab, et kõige tähtsam on optimism, usk õnnestumisse. Teiseks usk iseendasse, nagu räägitakse raamatus „Emotsionaalne eneseusk”. Ja kui sa vaatad kristlust …”
„Jaaaah?”
„Noh, altari ees räägitakse sulle ju sama: usk, lootus ja armastus. Siis on veel elamine käesoleval hetkel – siin on abiks „Vähetallatud rada” ja budism.”
Mark jõllitas mulle otsa nagu hullumeelsele.
„… ja andeksandmine: „Kuidas ennast kokku võtta” õpetab, et viha pidamine on sulle endale väga kahjulik ja et inimestele tuleb andeks anda.”
„Ja mis sellega seostub? Loodetavasti mitte muslimid. Vaevalt leiad andestust usust, mis inimesel käed otsast raiub, kui ta kuskilt pätsi leiba sisse vehib.”
Mark vangutas pead ja vaatas mind üksisilmi. Mulle tundus, et ta ei olnud teooriast päris hästi aru saanud. Võib-olla tuleb see sellest, et tema hingeline pool ei ole piisavalt arenenud, mis võib meie suhetes edaspidi probleeme tekitada.
„„Anna andeks meie patud …”!” käratasin ma vihaselt. Just siis helises telefon.
„Kohtamiste sõjahüüd,” märkis Mark. „Või Canterbury peapiiskop.”
Hoopis ema. „Mida sa ikka veel seal kohmitsed? Aga nüüd kähku! Te pidite Markiga lõunale tulema.”
„Ema, me ju …” Olin täiesti kindel, et me polnud midagi lubanud, täiesti kindel. Mark pööritas silmamune ja asus telekast jalgpalli vaatama.
„Kuule ometi! Tegin kolm beseekooki, kuigi kui päris aus olla, siis on täpselt sama lihtne teha kolm kooki kui üksainus, ja mul on lasanje juba välja võetud ja …”
Kuulsin tagaplaanil isa häält: „Jäta ta rahule, Pam”, millest polnud muidugi mingit kasu – ema pajatas solvunud häälel toidu külmutamise võimalikest negatiivsetest tagajärgedest, kuni isa lõpuks toru enda kätte sai.
„Ära muretse, kullake. Olen kindel, et sa tegelikult ei öelnud, et te tulete. Talle lihtsalt jäi mulje, et nii läheb. Küll ma ta maha rahustan. Hull lugu on see, et ta ikkagi läheb Keeniasse.”
Ema krahmas telefoni. „Passiga sai kõik joonde. Lasksime pulmapoes suurepärased pildid teha, tead isegi, seal Ketteringis, kus Ursula Collingwood Kareni fotod tegi.”
„Ja fotot muidugi töödeldi pärast?”
„Mis rumalusi sa räägid!” hüüatas ta pahaselt. „Noh, võibolla üsna natukene … Una ja mina asume järgmisel laupäeval teele. Aafrika! Kujuta ette!”
„Aga isa?”
„Bridget! Inimene peab ometi elama ka! Kui isa tahab elada golfiväljaku ja aiatööriistade kuuri vahel, siis on tal õigus seda teha!”
Pääsesin lõpuks minema, innustatuna Markist, kes seisis minu kohal, hoidis rullikeeratud ajalehte ühes käes ning koputas teisega oma käekellale. Läksime tema poole ja nüüd usun ma teda täielikult, sest majapidajanna oli parajasti kööki kraamimas koos viieteistkümne perekonnaliikmega, kes kõik kippusid Marki kummardama nagu mõnd jumalat. Me jäimegi sinna, täpsemalt magamistuppa, kus veetsime aega küünlavalgel. Hurraa! Tundub, et kõik on parimas korras. Igatahes. Parimas korras. Armastan Mark Darcyt. Mõnikord teeb ta ju pisut kõhedaks, aga oma sisimas on ta väga lahke ja armas. Suurepärane. Minu meelest.
Eriti kui mõelda, et valentinipäev on kaheteistkümne päeva pärast.
Esmaspäev, 3. veebruar
57,6 kg (v. hea), alkoholiühikuid 3, sigarette 12, valentinipäevani jäänud päevi 11, minuteid kulutatud valentinipäevale liigset tähelepanu pööravate naiste peale mõtlemisele umbes 162 (halb).
8.30 Loodetavasti saab isa kenasti hakkama. Kui ema sõidab laupäeval, jääb isa valentinipäeval üksinda, mis pole kuigi mõnus. Võib-olla saadan talle kaardi nagu salajaselt austajannalt.
Huvitav, mida Mark ette võtab? Kaardi ikka saadab.
Seda teeb ta igal juhul.
Võib-olla läheme kuhugi õhtust sööma või teeme midagi muud põnevat. Mmmm. V. tore, et lõpuks ometi on mul valentinipäeval oma meessõber. Ah, telefon.
8.45 Mark. Kes sõidab homme kaheks nädalaks New Yorki. Tegelikult polnud ta hääl kuigi südamlik, ja õhtul hüvastijätuks tal aega ka ei olnud, sest peab oma paberid ja muu kraami kokku panema.
Mul läks korda olla kena ja mõistev, lausudes lihtsalt: „No mis seal ikka!”, et toru ära pannes kohe kisama pista: „Aga järgmisel nädalal on valentinipäev! Aaaaaaagh!”
Olgu, olgu. Niisugune käitumine on väga lapsik. Oluline on ikkagi hea läbisaamine, mitte küünilised turustustrikid.
Teisipäev, 4. veebruar
8.00 Cappuccino ja šokolaadisaiakesega kohvikus. No näed! Olengi ennast paksust tusapilvest välja rabelnud; võib-olla on isegi hea, et Mark ära sõidab. See on tal suurepärane võimalus eemale karata nagu Marsi kummipael, nagu räägitakse