Ema haaras toru enda kätte. „Täiesti naeruväärne nõue, kas pole! Lasksin uue foto teha ja ma näen välja nagu tuhandeaastane vanamoor. Una soovitas automaati, aga see oli veel hullem. Ma ei kavatse uut passi muretseda, ja kogu lugu. Ja kuidas Mark elab?”
„Hästi,” ütlesin ma peenel katkeval häälel, suutes vaevu neelata alla lause lõpu: ja talle meeldib magada idamaiste noorukitega ja mängida küülikutega, vahva, eks?
„Isa ja mina kutsume teid homme lantšile. Polegi teid ammu koos näinud. Mõtlesin, et viskan lasanje ahju.”
„Kas ma saan sulle pärast tagasi helistada? Ma hakkan hiljaks jääma … joogatundi!” lisasin ma äkilises inspiratsioonihoos.
Jalustrabavalt põgusa viieteistkümne minuti pärast sain tast lõpuks lahti. Selle aja jooksul sai mulle täiesti selgeks, et Briti Passiteenistuse kogu vägi ja võim on emale ja tema vanale fotole üsna vilets vastane. Panin toru ära ja õngitsesin pakist uue Silk Cuti. Olin segaduses ja õnnetu. Majapidajanna? Tegelikult ma teadsin, et tal on majapidajanna, aga … Ja kogu see sehkendamine Rebeccaga. Ja ta hääletab tooride poolt. Peaks ehk natuke juustu sööma. Aaaah! Telefon.
Shazzer.
„Shaz,” ütlesin ma haleda häälega ning asusin talle juhtunut ette kandma.
„Oot, pea kinni,” ütles ta äkitselt, enne kui olin idamaise poisinigi jõudnud. „Oota. Ma ütlen seda ainult ühe korra ja ma tahan, et sa kuulad.”
„Mida siis?” küsisin ma ja mõtlesin endamisi, et kui ilmas on keegi, kes pole suuteline midagi ainult ühe korra ütlema – peale minu ema –, siis on see Sharon.
„Tõmba uttu.”
„Aga …”
„Tõmba uttu. Oled saanud esimese hoiatuse: ta hääletab tooride poolt. Lase jalga, enne kui ennast liialt sisse mässid.”
„Pea kinni, ma pole veel …”
„Taeva pärast,” urises ta. „Sa vaata, kui mõnusasti ta ennast sisse on seadnud. Tolkneb kogu aeg sinu juures, laseb ennast ümmardada. Sina näed vaeva ja lööd ennast tema vastikute toori sõprade pärast üles nagu paabulind, ja mida teeb tema? Kiikab Rebecca poole. Suhtub sinusse üleolevalt. Ja hääletab tooride poolt. Kõik see on ju puhtalt manipuleeriv, paternaalne …”
Heitsin hädise pilgu kellale. „Kuule, Shaz, kas ma saan sulle mobiili peale tagasi helistada?”
„Mis asja! Ootad tema kõnet, jah? Ei lähe läbi!” käratas ta otsustavalt.
Sel hetkel hakkas helisema mobiiltelefon.
„Kuule, ma pean tormama. Helistan sulle hiljem.” Vajutasin innukalt mobiilinuppu.
Jude. „Sa ei kujuta ette, milline pohmakas mul on. Süda on nii paha, et hakkan vist kohe …” Ta asus pajatama pikka lugu tormilisest peost Met Bar’is, kuid ma sundisin ta otsustavalt vaikima, sest tundsin, et juhtum idamaise noorukiga väärib igatahes oluliselt rohkem tähelepanu. Ma ei olnud sugugi isekas, see lihtsalt oli nii.
„Sa püha müristus, Bridge,” ütles Jude, kui ma oma looga viimaks lõpule jõudsin. „Vaene sina. Aga sa käitusid erakordselt hästi, seda tuleb tunnistada. Tõepoolest. Väga tubli sinust.”
Minust uhas üle vägev uhkusevoog, millele järgnes sama vägev hämming. „Mida ma siis tegin?” küsisin ma, vaadates ringi kord rahulolevalt naeratades, kord nõutult silmi pilgutades.
„Sa käitusid täpselt, nagu ette nähtud raamatus „Naised, kes armastavad liiga palju”. Sa ei teinud mitte midagi. Tõmbusid eemale. Ega meie nende probleeme lahendada ei saa. Me tõmbume lihtsalt eemale.”
„Jah, muidugi,” ütlesin ma innukalt noogutades.
„Me ei soovi neile halba. Me ei soovi neile head. Me ei helista neile. Me ei saa nendega kokku. Me tõmbume eemale. Majapidajanna poeg – häh! Kui tal on majapidajanna, mis ta siis alailma sinu juures tolgendab ja laseb sinul nõusid pesta?”
„Aga mis siis, kui see oligi majapidajanna poeg?”
„Võta ennast kokku, Bridget,” ütles Jude rangelt. „Seda nimetatakse Salgamiseks.”
11.15 Saame Jude’i ja Shazzeriga 192-s kokku. Nõndaks. Ei mingit Salgamist.
11.16 Just. Ma olen täielikult eemale tõmbunud. Imelihtne!
11.18 Uskumatu, et ta pole ikka veel helistanud! Pagan võtaks! Ma vihkan telefoni passiivset-agressiivset rolli tänapäeva suhtlemises – kommunikatsiooni asemel mittekommunikatsioon! See on kohutav: üksainus helistamine või mittehelistamine võib tähendada kas armastust ja sõprust ja õnne või siis seda, et sind on heidetud tagasi julma kohtingumaailma lahinguväljale, kus sa tunned ennast veelgi räbalamalt kui eelmine kord.
Keskpäev. Uskumatu. Põrnitsesin telefoni, ja neetud aparaat hakkaski helisema, nagu oleksin ma selle mõttejõuga tegudele sundinud. Sedapuhku oli helistajaks Mark.
„Kuidas sul läheb ka?” küsis ta väsinud häälel.
„Hästi, hästi,” ütlesin ma, üritades kõlada väga eemaletõmbunult.
„Ma võiksin sulle järele tulla – lähme lõunale ja ajame natuke juttu, mis?”
„Hmm, lubasin tüdrukutega välja minna,” ütlesin ma küllaltki eemaletõmbunud häälega.
„Taeva pärast!”
„Kuidas palun?”
„Bridget. Kas sa kujutad ette, missuguse öö ma äsja mööda saatsin? Too poiss üritas kõigepealt köögis oma ema ära kägistada, pidin politsei ja kiirabi kohale kutsuma, rahustavad süstid, sõit haiglasse, maja hüsteerilisi filipiinosid kubinal täis. Mul on südamest kahju, et sa sellise loo sisse sattusid, aga minul polnud ka mingit lustipidu, ja pealegi polnud see kõik minu süü.”
„Miks sa varem ei helistanud?”
„Sest iga kuramuse kord, kui ma üritasin helistada, olid su mõlemad telefonid kinni!”
Hmmmm. Eemaletõmbumine ei taha enam kuigi hästi õnnestuda. Mark on tõepoolest päris põrgust läbi käinud. Leppisime kokku, et sööme koos õhtust. Ta ütles, et kavatseb pealelõunal silma kinni lasta. Ma nii väga loodan, et ta teeb seda üksinda.
Pühapäev, 2. veebruar
58,1 kg (suurepärane: ma hakkan idamaise poisi kaalu omandama), sigarette 3 (v. hea), kaloreid 2100 (v. mõõdukas), meessõpru taas 1 (hurraa!), uuesti omandatud meessõbra poolt põlglikult jahmunud moel kokkuloetud käsiraamatuid 37 (tänapäeval täiesti mõistlik lugemisvara).
22.00 Korteris. Kõik on jälle parimas korras. Õhtusöök kulges alguses küll pisut ebalevalt, aga kui ma otsustasin tema lugu uskuma jääda, paranes meeleolu tunduvalt. Mark pani koguni ette, et tuleksin ja räägiksin ise majapidajannaga.
Kuid šokolaadikreemi ajal pöördus Mark korraga minu poole: „Tahtsin küsida, et kas eile õhtul oli midagi valesti? Veel enne kui me minu magamistuppa jõudsime?”
Tundsin, kuidas sisikond valulikult kokku tõmbus. Päris irooniline, kui arvestada, et ma olin ju isegi mõelnud, et võibolla pole asjad päris korras. Paraku on üks asi ise niisugust asja mõelda ja hoopis iseasi, kui teine selle lausa välja ütleb – nagu kritiseeriks ta su lihast ema. Ühtlasi hakkad siis arvama, et sind on plaanis lähemas tulevikus maha jätta, mis lisaks valule, kaotuskibedusele, purunenud südamele jne. on ka äärmiselt alandav.
„Bridge? Kas langesid hüpnoosi?”
„Ei, üldse mitte. Miks sa arvasid, et midagi on viltu?” sosistasin ma.
„Noh, iga kord, kui ma tahtsin sind puudutada, kargasid sa eemale, nagu oleksin ma mõni kiimaline vanamehenäss.”
Milline