Koer lähenes neile, oli neist vaid viie meetrit kaugusel.
See ei tohiks olla probleem. Ei peaks olema mingi probleem. Aine oli pakitud kahekordselt kondoomidesse, mille peal oli kilekott. Mitte ainsatki lõhnamolekuli ei tohiks välja pääseda. Nii et naerata. Võta vabalt ja naerata. Ei liiga palju ega liiga vähe. Tord pöördus enda kõrval vatrava hääle poole, otsekui nõuaks väljuvad sõnad suurt keskendumist.
„Vabandust.”
Nad olid koerast möödunud ja Tord jätkas kõndimist.
„Vabandust!” hääl kõlas teravamalt.
Tord vaatas enda ette. Suletud ala ukseni oli jäänud vähem kui kümme meetrit. Turvalisus. Kümme sammu. Home free.
„Excuse me, sir!”
Seitse sammu.
„Ma arvan, et ta peab sind silmas,” ütles naine.
„Mida?” Tord peatus. Pidi peatuma. Vaatas selja taha näoga, mis ei olnud loodetavasti liiga võltsilt üllatunud. Kollases vestis naine lähenes neile.
„Koer andis sinu kohal märku.”
„Kas tõesti?” Tord vaatas koera. Kuidas? Mõtles ta. Koer vaatas talle vastu ja liputas meeletult saba. Otsekui oleks Tord ta uus mängukaaslane.
„See tähendab, et me peame sind kontrollima. Tule kaasa.”
Naise pruunides silmades oli endiselt lahkus, kuid sõnad polnud esitatud küsimärgiga. Ja samal hetkel mõistis ta, kuidas. Ta oleks äärepealt taskust ID-kaardi haaranud.
Kokaiin. Ta oli unustanud pärast viimase triibu hakkimist kaarti pühkida. See pidi olema sellest.
Kuid tegu oli vaid paari teraga, mida ta võis kergesti põhjendada sellega, et oli ühel peol oma kaarti kellelegi teisele laenanud. Mitte see ei olnud praegu tema suurim probleem. Kohver. See otsitakse läbi. Lendurina oli ta hädaolukorda nii palju treeninud, et ta toimis peaaegu automaatselt. See oligi asja mõte. Et kuigi sind haarab paanika, teed sa ikkagi seda, millest aju muu puudumisel haarab: hädaprotseduuri. Kas ta polnud endale korduvalt ette kujutanud, kuidas tollitöötaja palub tal kaasa tulla. Mõelnud, mida siis teha. Seda mõttes harjutanud. Ta pöördus allaandva naeratusega stjuardessi poole, jõudis lugeda ta rinnasilti. „Mind on vist ära märgitud, Kristin. Võtad sa mu koti kaasa?”
„Kott jääb siia,” ütles tollitöötaja.
Tord Schultz pöördus uuesti ringi. „Minu arust sa ütlesid, et koer andis märku minu ja mitte koti juures.”
„Just nii, kuid …”
„Kotis on lennu paberid, mida teised meeskonnaliikmed läbi peavad vaatama. Kui sa just ei taha vastutada selle eest, et täis Airbus 340 Bangkokki hiljaks jääb.” Ta tundis, et oli end sõna otseses mõttes täis puhunud. Et oli kopsud õhku täis tõmmanud ja rinna vormiriiete all kummi ajanud. „Kui me oma lennuakna kaotame, tähendab see mitmetunnist hilinemist ja firmale sadu tuhandeid kroone kaotust.”
„Ma kardan, et reeglid …”
„Kolmsada nelikümmend kaks reisijat,” katkestas Schultz. „Paljud neist lapsed.” Ta lootis, et naine kuulis ta hääles lennukikapteni tõsist muret, mitte narkokulleri algavat paanikat.
Tollitöötaja patsutas koera ja vaatas talle otsa.
Ta näeb välja nagu koduperenaine, mõtles Tord. Naine, kellel on laps ja vastutus. Naine, kes peaks ta olukorrast aru saama.
„Kott jääb siia,” ütles naine.
Taamal ilmus nähtavale teine tollitöötaja. Seisis seal, jalad harkis ja käed rinnal risti.
„Teeme siis asja ära,” ohkas Tord.
Oslo politseijaoskonna mõrvarühma ülem Gunnar Hagen nõjatus tooli seljatoele ja mõõtis pilguga linases ülikonnas meest. Kolm aastat tagasi oli õmmeldud näohaav olnud veripunane ja mees näinud välja, nagu oleksid ta päevad loetud. Kuid nüüd nägi ta endine alluv terve välja, oli paar hädavajalikku kilo juurde võtnud ja pintsak oli õlgade ümbert pingul. Pintsak. Hagen mäletas uurijat teksades ja nöörsaabastega, ei iial milleski muus. Teine harjumatu asi oli kleepekas revääril, mis andis teada, et ta ei tööta siin, vaid on külaline: HARRY HOLE. Kuid asend toolil oli sama, rohkem lebav kui istuv.
„Sa näed parem välja,” ütles Haugen.
„Sinu linn samuti,” vastas Harry, süütamata sigaret huulte vahel hüplemas.
„Arvad nii?”
„Ilus ooper. Tänavatel vähem narkomaane.”
Hagen tõusis ja astus akna alla. Politseihoone kuuendalt korruselt võis ta näha, kuidas päike kuldas Oslo uut linnaosa Bjørvikat. Viimistlemine oli täies hoos, lammutamine ühel pool.
„Viimase aasta jooksul on üledooside arv markantselt vähenenud.”
„Hinnad on tõusnud, tarbimine langenud. Ja linnavalitsus on saanud, mida tahtis. Oslo pole enam Euroopa üledooside edetabeli tipus.”
„Happy days are here again,” Harry pani käed kuklale ja näis, et ta on toolilt maha libisemas.
Hagen ohkas. „Sa ei öelnud, mis sind Oslosse toob, Harry?”
„Tõesti?”
„Ei. Või täpsemalt siia, mõrvarühma.”
„Kas endiste kolleegide külastamine on siis ebanormaalne?”
„Ei ole, tavaliste seltskondlike inimeste puhul.”
„Nojah,” Harry hammustas Cameli suitsu filtrit. „Minu elukutse on tapmised.”
„Sa pead ikka silmas olid tapmised?”
„Las ma täpsustan, minu amet, minu eriala on tapmised. Ja see on endiselt ainus, mida ma natukenegi oskan.”
„Mida sa siis tahad?”
„Oma ametiga tegeleda, tapmist uurida.”
Hagen kergitas kulmu. „Sa tahad jälle minu alluvuses töötada?”
„Miks mitte? Kui ma õigesti mäletan, olin ma üks parimaid.”
„Ei mäleta,” ütles Hagen ja pöördus jälle akna poole.
„Sa olid parim.” Ning lisas vaiksemalt: „Halvim ja parim.”
„Ma võtaks hea meelega käsile ühe tapetud narkomaani.”
Hagen muigas virilalt. „Millise neist? Ainuüksi viimase poole aastaga on neid olnud neli. Ükski pole lahendust leidnud.”
„Gusto Hanssen.”
Hagen ei vastanud, vaatas vaid ikka veel uurivalt inimesi, kes väljas muruväljakul pikutasid. Mõtted tulid automaatselt. Sotsiaalabi kuritarvitajad. Päevavargad. Terroristid. Miks ei näinud ta selle asemel hoopis tööd rabavaid inimesi, kes lubasid endale septembripäikeses paar tunnikest puhkust? Politseiniku silm. Politseiniku kanapimedus. Ta kuulas poole kõrvaga selja tagant kostvat Harry häält.
„Gusto Hanssen, üheksateist. Politseile vana tuttav, narkoärikas ja narkar. Leiti kaheteistkümnendal juulil surnuna ühest Hausmanns gate korterist. Suri rinnas olevast kuulihaavast tekkinud verekaotusse.”
Hagen naeris laginal. „Miks sa soovid ainsat juhtumit, mis on juba lahendatud?”
„Ma arvan, et sa tead.”
„Tean küll,” ohkas Hagen. „Kuid isegi siis, kui ma oleks su jälle tööle võtnud, oleks sa saanud ühe neist teistest juhtumitest. Võmmiloo.”
„Ma tahan seda.”
„Põhjuseid, miks sa seda juhtumit kunagi ei saa, Harry, on umbes sada.”
„Näiteks?”
Hagen pöördus Harry poole. „Esimesest