„Botsenis,” ütles Harry. „Eeluurimisvanglas.”
„Esialgu.”
„Külastamiskeeld?”
„Kes su Hongkongist üles otsis ja sulle sellest rääkis? Kas …”
„Ei,” katkestas Harry.
„Siis?”
„Siis.”
„Kes?”
„Võib-olla lugesin ma sellest netis.”
„Vaevalt,” ütles Hagen kiretu naeratuse ja külma pilguga. „Juhtum oli ajalehes üks päev, enne kui unustati. Ja seal ei olnud ühtegi nime. Kõigest teade narkootikumide mõju all olevast narkarist, kes oli teise narkari uimastite pärast maha lasknud. Mis ei huvita mitte kedagi. Ei midagi silmapaistvat.”
„Välja arvatud see, et tegu oli kahe teismelise noormehega,” ütles Harry. „Üheksateist. Ja kaheksateist.” Tema hääletoon oli muutunud.
Hagen kehitas õlgu. „Piisavalt vanad, et tappa, piisavalt vanad, et surra. Nad oleks peale uut aastat sõjaväkke kutsutud.”
„Saad sa asja nii korraldada, et ma saaks temaga rääkida?”
„Kes sind informeeris, Harry?”
Harry sügas kukalt. „Üks sõber kriminaaltehnilisest osakonnast.”
Hagen naeratas. Seekord naeratasid ka silmad. „Oled sa alles tegelane, Harry. Niipalju, kui mina tean, on sul politseis vaid kolm sõpra. Bjørn Holm krimitehnilisest osakonnast. Ja Beate Lønn krimitehnilisest osakonnast. Nii et kumb see oli?”
„Beate. Korraldad sa siis kokkusaamise?”
Hagen oli kirjutuslaua serval istet võtnud ja uuris Harryt. Heitis pilgu telefonile.
„Ühel tingimusel, Harry. Kui sa lubad, et käid sellest loost kauge kaarega mööda. Meie ja kripo vahel on praegu vaherahu ja mul ei ole vaja nendega tülli minna.”
Harry naeratas hapult. Ta oli nii sügavale tooli vajunud, et võis uurida oma rihmapannalt. „Nii et sina ja kripo kuningas olete nüüd parimad sõbrad?”
„Mikael Bellman lõpetas kripos. Sealt ka vaherahu.”
„Saite psühhopaadist lahti? Pidu ja pillerkaar …”
„Vastupidi,” naeris Hagen kõlatult. „Bellman on lähemal kui kunagi varem. Ta on siin majas.”
„Raisk. Siin, mõrvaosakonnas?”
„Hoidku jumal selle eest. Ta on juhtinud organiseeritud kuritegevuse osakonda juba üle aasta.”
„Teil on koguni uued osakonnad.”
„Nad koondasid suure hulga vanu osakondi. Röövimised, traficking, narko. Kõik see on nüüd organiseeritud kuritegevus. Üle kahesaja töötaja, kriminaalpolitsei suurim osakond.”
„Rohkem, kui tal kripos alluvaid oli.”
„Aga ta kaotas palgas. Ja sa tead, mida see tähendab, kui temasugused võtavad vastu halvemini tasustatud töö?”
„Nad jahivad suuremat võimu,” ütles Harry.
„Tema lõigi narkoturul korra majja, Harry. Tubli luuretöö. Arreteerimised ja haarangud. Vähem grupeeringuid ja sisemisi arveteklaarimisi. Üledooside arv nagu öeldud kahaneb …” Hagen osutas näpuga lakke. „Ja Bellmani reiting tõuseb. Poisil on selge siht silme ees, Harry.”
„Minul samuti,” ütles Harry ja tõusis. „Botsenisse. Ma siis arvestan sellega, et vastuvõtus ootab mind külastusluba, kui ma sinna jõuan.”
„Kui oleme kokku leppinud?”
„Selge see.” Harry haaras endise ülemuse väljasirutatud käe, raputas seda kaks korda ja suundus siis ukse poole. Hongkong oli olnud hea valetamiskool. Ta kuulis, kuidas Hagen toru hargilt tõstis, kuid ukselävele jõudes pööras ta siiski ringi.
„Kes see kolmas on?”
„Mida?” Hagen vaatas telefoni, toksides seda nimetissõrmega.
„Minu kolmas sõber siin majas?”
Rühmaülem Gunnar Hagen surus toru vastu kõrva, vaatas Harryt väsinud pilgul ja ütles ohates: „Mis sa ise arvad?” Ja siis torusse: „Hallo? Hagen siin. Mul oleks vaja külastusluba. Jah?” Hagen katis käega toru. „Küll saab korda, praegu on lõunaaeg, kuid mine kella kaheteistkümneks kohale.”
Harry naeratas, lausus hääletult „tänan” ja sulges ukse enda järel vaikselt.
Tord Schultz seisis kabiinis, pani püksinööbi kinni ja tõmbas pintsaku selga. Nad olid loobunud kehaõõnsuste uurimisest. Tollitöötaja – seesama, kes ta kinni oli pidanud – ootas kabiini ees. Seisis seal nagu eksamikomisjoni liige pärast suulist eksamit.
„Tänan koostöövalmiduse eest,” ja viipas käega ukse poole.
Tord kujutles, et nad olid pidanud pikki arutelusid teemal, kas nad peaks ütlema „vabandust” iga kord, kui narkokoer märku annab, kuid narkot ei leita. See, keda kinni peeti, kes hilines, keda kahtlustati ja pandi piinlikku olukorda, oleks vaieldamatult leidnud, et vabandus on omal kohal. Kuid kas peaks vabandama selle eest, et sa teed oma tööd? Seda tuli kogu aeg ette, et koerad andsid märku inimeste juures, kes ei kandnud narkot, ja vabandamine oleks ehk tähendanud poolenisti protseduurivea, süsteemivea tunnistamist. Teisalt oleksid nad triipude järgi pidanud nägema, et ta on kapten. Mitte kolmetriibumees, läbikukkunud viiekümneaastane, kes oli jäänud parempoolsel istmel teiseks ohvitseriks, kuna oli asja enda jaoks ära sokkinud. Temal oli vastupidi neli triipu, mis andis tunnistust korrast, kontrollist, mehest, kellel oli ülevaade olukorrast ja oma elust. Et ta kuulus lennujaama braahmanite kasti. Lennuki kapten oli inimene, kes peaks kahe triibuga tollitöötajalt vabanduse saama, olgu see siis omal kohal või mitte.
„Pole midagi, hea on, et keegi teeb oma tööd,” ütles Tord ja otsis pilguga kotti. Nad olid halvimal juhul selle läbi vaadanud, koer ei olnud selle juures märku andnud. Ja metallist kapsel, mis ümbritses õõnsust, kus pakk oli, oli nagunii olemasolevate valgustusseadmete jaoks läbipaistmatu.
„Kohe tuleb,” ütles naine.
Paariks sekundiks sigines vaikus, mille jooksul nad teineteist tunnistasid.
Lahutatud, mõtles Tord.
Samal hetkel sisenes teine tollitöötaja.
„Sinu kott …” ütles too.
Tord vaatas talle otsa. Nägi seda tema pilgus. Tundis, kuidas klomp kurgu tõusis. Kuidas? Kuidas?
„Me võtsime kõik välja, mis sul sees oli,” ütles ta. „Tühi kahekümne kuue tolline Samsonite Aspire GRT kaalub viis koma kaheksa kilo, sinu oma kaalub kuus koma kolm. Äkki sa seletad, kuidas see võimalik on?”
Tollitöötaja oli liiga professionaalne, et talle otse näkku naeratada, kuid Tord Schultz nägi ometi, kuidas võidukus ta silmis säras. Tollitöötaja kummardus kergelt ette ja tasandas häält.
„Või läheme …?”
Harry väljus pärast lõunat Olympenist ja astus tänavale. See vana kõledapoolne kõrts, mida ta mäletas, oli üles vuntsitud Lääne-Oslo versiooniks Ida-Oslo urkast, seinal rippumas rasketes raamides maalid Oslo endisest töölislinnajaost. Mitte et see poleks oma kroonlühtritega uhket muljet jätnud. Isegi skumbria maitses hästi. See ei olnud lihtsalt … Olympen.
Ta süütas suitsu ning jalutas politseihoone ja Oslo vangla vanade hallide kivimüüride vahele jäävasse Botsparkenisse. Ta möödus mehest, kes riputas puule üles rebenenud plakatit. Surus klambrimasina vastu saja-aastase kaitsealuse pärna koort. Ta ei näinud hoolivat faktist, et saatis korda raske seadusrikkumise, olles samas nähtav kõigist maja esiküljel olevatest akendest, mille taga asus Norra suurim politseiseltskond. Harry peatus hetke, kuid mitte seadusrikkumise takistamiseks, vaid