Tordi pilk langes mehele, kes talle vahekäiku pidi lähenes. Ta kõndis, pea kummargil, kõrgudes sellest hoolimata üle teiste reisijate. Ta oli sihvakas ja laiaõlgne nagu Tord isegi. Lühikeseks pügatud heledad juuksed turritasid peas nagu hari. Ta oli Tordist noorem, nägi norraka moodi välja, kuid oli vaevalt koju saabuv turist, pigem tundus rohkem välismaal töötava ja elava norrakana oma mõõduka, peaaegu hallikalt pruuni jumega, mis oli omane valgenahalistele, kes olid viibinud kauemat aega Aasia edelaosas. Kahtlemata rätsepa õmmeldud pruun linane ülikond andis tunnistust kvaliteedist, tõsidusest. Võib-olla ärimees. Kelle äri ei õitse eriti, kuna ta reisis turistiklassis. Kuid Tordi pilk polnud mehel peatunud ei tema pikkuse ega pintsaku pärast. Arm. See ulatus vasakust suunurgast peaaegu kõrvani, nagu sirbikujuline naeratus. Groteskne ja põnevalt dramaatiline.
„See you.”
Tord Schultz võpatas, kuid ei jõudnud tervitusele vastata enne, kui mees temast juba möödunud oli ja lennukist väljus. Hääl oli olnud kähe ja kare ja ka punetavad silmad andsid tunnistust sellest, et reisija oli äsja ärganud.
Lennuk oli tühi. Furgoon töötajatega, kes pidid õhusõidukit koristama, seisis juba rajal, kui meeskond üheskoos pardalt maha astus. Tord Schultz täheldas, et jässakas venelane väljus furgoonist esimesena ja ta nägi, kuidas too trepist üles kiirustas, kollases turvavestis, firma logo seljal. Solox.
See you.
Tord Schultzi aju kordas sõnu, kui ta koridori pidi suletud ala poole sammus.
„Kas sul ei olnud selle peal mingi kott?” küsis stjuardess, osutades Tordi Samsonite’i rataskohvrile. Talle ei meenunud naise nimi. Mia? Maja? Igal juhul oli ta naist kunagi eelmisel sajandil ühes vahepeatuses keppinud. Või kas ikka oli?
„Ei,” ütles Tord Schultz.
See you. Kas nagu „kohtumiseni”? Või nagu „ma näen, et sa vaatad mind”?
Nad möödusid suletud ala sissekäigu ees olevast õhukesest seinast, mille tagant oleks teoreetiliselt võinud välja karata tollikontroll. Üheksakümne üheksal juhul sajast oli tool õhukese seina taga tühi. Ja teda polnud kunagi nende kolmekümne aasta jooksul, kui ta lennufirmas töötanud oli, kinni peetud ja läbi otsitud.
See you.
Nagu „küllap me veel näeme”. Ja „ma näen sind läbi”.
Tord Schultz sisenes kiirustades suletud ala uksest.
Sergei Ivanov hoolitses nagu tavaliselt selle eest, et ta väljuks furgoonist esimesena, kui see Airbusi juures bituumenil kinni pidas, ja kihutas trepist üles tühja lennukisse. Ta võttis tolmuimeja kabiini kaasa ja lukustas enda järel ukse. Ta pani kätte kummikindad, tõmbas need kuni tätoveeringuteni üles, kergitas tolmuimeja kaant ja avas kapteni kapi. Tõstis sealt välja väikese Samsonite’i koti, tegi luku lahti, võttis ära põhjas oleva metallist kaane ja kontrollis, kas seal ikka oli neli telliskivilaadset ühekilost pakki. Siis surus ta pauna tolmuimejasse, vooliku ja suure tolmukoti vahele, mille oli just tühjendanud. Lõi kaane klõpsuga kinni, tegi kabiini ukse lukust lahti ja käivitas tolmuimeja. Töö oli paari sekundiga tehtud.
Kui nad olid kabiini ära koristanud, lonkisid nad lennukist välja, heitsid helesinised prügikotid Daihatsu pagasiruumi ja sõitsid tagasi puhketuppa. Lennuvälja öise sulgemiseni oli jäänud vaid paar saabuvat ja väljuvat lendu. Ivanov kiikas üle õla Jenny, vahetuse ülema poole. Tema pilk libises üle arvutiekraani, mis näitas saabumis- ja väljumisaegu. Ei ühtegi hilinemist.
„Ma võtan Bergeni 28-ndas,” ütles Sergei oma kange vene aktsendiga. Kuid ta vähemalt rääkis kohalikku keelt, erinevalt kaasmaalastest, keda ta tundis ja kes olid elanud Norras kümme aastat, kuid piirdusid ikka veel inglise keelega. Kui Sergei siia peaaegu kaks aastat tagasi toodi, oli onu talle selgeks teinud norra keele õppimise vajaduse, lohutades teda sellega, et Sergei võis olla pärinud temalt keeleande.
„28-ks on mul juba mehed olemas,” ütles Jenny. „Oota, kuni Trondheim tuleb 22-se.”
„Ma võtan Bergeni,” ütles Sergei. „Nick võib võtta Trondheimi.”
Jenny vaatas teda pika pilguga. „Kuidas soovid. Aga ära end lõhki tööta, Sergei.”
Sergei võttis seina ääres oleval pingil istet. Nõjatus ettevaatlikult seljatoele. Nahk seljal tiivakontide vahel, kus norra tätoveerija oli oma tööd teinud, tundus endiselt hell. Ta tätoveeris joonise järgi, mille Tagili vangla tätoveerija Imre oli Sergeile saatnud, ja tööd oli veel kõvasti, enne kui see valmis oli. Sergei mõtles onu leitnantidele Andreile ja Peterile. Nende kahe Altai kasaka kahvatusinakad jooned nahal rääkisid dramaatilisest, vägitegusid täis elust. Kuid ka Sergeil oli üks mehetegu seljataga. Tapmine. Tegu oli tühise mõrvaga, kuid see oli juba ingli kujul nõela ja tindiga nahasse torgitud. Võib-olla ootab teda ees uus tapmine. Suur tapmine. Kui hädavajalik osutub hädavajalikuks, oli onu öelnud ja palunud tal valmis olla, vaimselt valmis, noaga löömist harjutada. Tuleb üks mees, oli ta öelnud. Ei olnud kindel, et ta tuleb, kuid see oli võimalik.
Võimalik.
Sergei Ivanov vaatas oma käsi. Ta oli jätnud kummikindad kätte. Oli muidugi õnnelik juhus, et nende tööriided ei lasknud tal jätta pakkidele sõrmejälgi, juhuks kui ühel päeval peaks midagi viltu minema. Käed ei värisenud. Nad olid seda nii kaua teinud, et ta pidi end aeg-ajalt korrale kutsuma, endale riski meelde tuletama. Ta lootis, et käed on sama rahulikud, kui tuli toime panna – to što nužno –, mida vaja. Kui temast saab selle juba tellitud tätoveeringu väärikas kandja. Ta manas endale veel kord silma ette pildi, kuidas ta kodus Tagilis särgi lahti nööbib, kõigi teiste urkade silme all, ja näitab neile oma uut ihupilti. Ilma, et peaks sõnagi lisama. Piisab, kui nende silmist paistab, et ta pole enam väike Sergei. Ta oli oma õhtupalvuses nädalaid soovinud, et mees juba kord tuleks. Et hädavajalik osutuks hädavajalikuks.
Raadiosaatjas ragises teade minna koristama Bergeni lennukit.
Sergei tõusis. Haigutas.
Protseduur kabiinis oli veel lihtsam.
Tolmuimeja lahti. Kott tüürimehe kappi.
Teel lennukist välja kohtusid nad siseneva meeskonnaga. Sergei vältis tüürimehe pilku. Vaatas maha ja pani vaid tähele, et tol oli sama tüüpi ratastel kohver nagu Schultzil. Samsonite Aspire GRT. Samasugust punast värvi. Ilma selle peale käiva punase kotita. Nad ei teadnud üksteise kohta midagi, ei seda, mis põhjustel nad sellega seotud olid, ega perekonda või tausta. Ainus, mis sidus Sergeid, Schultzi ja noort tüürimeest, oli nende Taist ostetud registreerimata telefonide numbrid, millega nad saaksid sõnumeid saata, kui graafikus tuli ette muudatus. Sergei kahtles, kas Schultz ja tüürimees teineteisest midagi teadsid. Andrei järgis hoolega põhimõtet, et kogu info oleks vajaduspõhine. Sellepärast ei teadnud ka Sergei, mis pakkidest edasi sai. Kuid ta võis arvata. Sest kohas, kus riigisiseselt lennult Oslost Bergenisse tulnud tüürimees lennujaama kinniselt alalt avatud alale läks, puudus toll ja igasugune turvakontroll. Tüürimees võttis koti kaasa Bergeni hotelli, kus meeskond ööbis. Ettevaatlik koputus hotelliuksele keset ööd ja neli kilo heroiini käis käest kätte. Kuigi uus narkots violiin oli heroiini hinda veidi alla surunud, maksis viiendik tänaval ikka vähemalt 250 krooni.