Oslo vangla, rahvakeeli Botseni fassaad oli ehitatud 1800. aastate keskpaigas ja koosnes kahe majatiiva vahele surutud sissekäigust, mis oli Harryle alati meenutanud kahe politseiniku vahel olevat arreteeritut. Ta helistas ukse taga kella, vaatas videokaamerasse, kuulis vaikset surinat ja lükkas ukse lahti. Selle taga seisis mundris politseinik, kes juhatas ta trepist üles, uksest sisse, kahest politseinikust mööda piklikku akendeta külastusruumi. Harry oli siin ennegi viibinud. Siin said vahistatud lähedastega kohtuda. Ruumis oli üritatud mitte eriti veenvalt kodust meeleolu luua. Ta vältis sohvat, istus ühele toolile, kuna oli täiesti teadlik sellest, mis nende paari minuti jooksul aset leidis, kui vangistatu abikaasa või kallimaga koos sai olla.
Ta ootas. Avastas, et tal oli politseihoone külastaja märk ikka veel reväärile kleebitud, rebis selle ära ja pistis taskusse. Hirmuunenägu kitsast koridorist ja lumelaviinist oli olnud hullem kui tavaliselt, ta oli lume alla jäänud ja suu oli seda täis saanud. Kuid ta süda ei tagunud praegu mitte selle pärast. Kas ootusest? Või hirmust?
Ta ei jõudnud otsusele, enne kui uks avanes.
„Kakskümmend minutit,” ütles vangivalvur ja tõmbas ukse enda järel lukku.
Poiss, kes oli ukse juurde seisma jäänud, oli nii muutunud, et Harry oleks hetkeks juba hüüdnud, et see oli vale inimene, et see polnud tema. Poisil olid jalas Dieseli teksad ja must kapuutsiga pusa, millel seisis kiri „Machine Head”; Harry adus, et see ei olnud seotud Deep Purple’i vana albumiga, vaid – tema mõistes – uue heavy metal’i bändiga. Heavy metal oli muidugi kaudne vihje, kuid tõendiks olid põsenukid ja silmad. Täpsemini Rakeli pruunid silmad ja põsesarnad. Ta oli šokeeritud, kui sarnaseks nad olid muutunud. Poiss ei olnud küll pärinud ema ilu, ta laup oli selleks liiga esiletungiv, mis andis sünge, peaaegu agressiivse ilme, mida võimendas sile tukk, mida Harry oli alati pidanud Moskva isalt pärituks. Alkohoolikust isalt, keda poiss polnud kunagi õieti tundnud. Ta oli olnud vaid paariaastane, kui Rakel oli ta Oslosse tagasi toonud. Kohtudes siin hiljem Harryga.
Rakel.
Harry elu suur armastus. Nii lihtne see oligi. Ja nii keeruline.
Oleg. Tark, tõsine Oleg. Oleg, kes oli olnud nii kinnine, kes polnud end avanud kellelegi peale Harry. Harry ei olnud seda kunagi Rakelile öelnud, kuid ta teadis naisest rohkem, mida Oleg mõtles, tundis ja soovis. Oleg ja Harry mängimas Harry elektronmänguga Tetrist, mõlemal kindel soov teisest rohkem punkte saada. Oleg ja Harry Valle Hovinil uisutrennis, tookord, kui Olegist pidi saama pikamaa kiiruisutaja, milleks tal oli ka annet. Oleg naeratamas kannatlikult ja leebelt, iga kord kui Harry lubas, et sügisel või kevadel lähevad nad Londonisse ja vaatavad Tottenhami mängu White Hart Lane’il. Oleg, kes oli teda mõnikord isaks kutsunud, kui kell oli juba palju ja ta oli hetkeks kaotanud keskendumisvõime. Harry polnud teda peaaegu viis aastat näinud, Rakel oli ta siis Oslost ära viinud, eemale õudsest mälestusest Lumememmest, eemale Harry vägivalda ja tapmist täis maailmast.
Ja seal ta nüüd seisis ukse ees, poolenisti täiskasvanud, ja vaatas Harryt ilmetul näol. Vähemalt ei suutnud Harry tema näost midagi välja lugeda.
„Tere,” ütles Harry. Neetud, ta polnud oma häält kontrollinud, välja tuli vaid kähe sosin. Poiss arvas kindlasti, et ta on nutu äärel. Enda või poisi mõtete mujale viimiseks võttis ta taskust Cameli paki ja torkas suitsu huulte vahele. Harry tõstis pilgu ja nägi punetust, mis Olegile näkku oli tõusnud. Ja raevu. Plahvatuslikku raevu, mis lihtsalt tuli, lõi silme eest mustaks ning paisutas veresooni kaelal ja laubal, pannes need kitarrikeeltena värisema.
„Rahune maha, ma ei süüta seda,” osutas Harry seinal rippuva suitsetamist keelava sildi poole.
„Ema, eks ole?” Ka hääl oli vanem. Ja raevust kare.
„Ema mis?”
„Tema kutsuski su kohale.”
„Ei, ei kutsunud, ma …”
„Kutsus muidugi.”
„Ei, Oleg, ta isegi ei tea, et ma olen Norras.”
„Valetad! Valetad nagu alati!”
Harry vaatas teda üllatunult. „Nagu alati?”
„Nagu sa valetasid, et oled alati meie jaoks olemas ja muud sellist paska. Nüüd on igal juhul hilja. Nii et kasi tagasi oma … oma pärapõrgusse!”
„Oleg! Kuula mind …”
„Ma ei taha sind kuulata! Sul pole siit midagi otsida. Natuke hilja on tulla isa mängima, mõistad?” Harry nägi, kuidas poiss ägedalt neelatas. Nägi, kuidas raev pilgus tagasi tõmbus, enne kui tuli uus pimeduslaine. „Sa ei ole meie jaoks keegi. Sa oled lihtsalt see, kes triivis mööda, oli meie juures paar aastat ja siis …” Oleg tegi katse nipsu lüüa, kuid sõrm libises hääletult üle teise. „Läinud.”
„See pole tõsi, Oleg. Ja sa tead seda.” Harry kuulis iseenda häält, mis oli nüüd rahulik ja kindel, andes märku sellest, et ta oli stabiilne ja turvaline nagu emalaev. Kuid klomp kurgus rääkis muust. Ta oli harjunud, et teda ülekuulamisolukordades läbi sõimati, see ei mõjunud, parimal juhul muutus ta veel rahulikumaks ja analüütilisemaks. Kuid selle poisi, Olegiga … selle vastu tal kaitse puudus.
Oleg naeris kibestunult. „Vaatame, kas see toimib taas?” Ta surus nimetissõrme vastu pöialt. „Kao minema … nüüd!”
Harry tõstis käed. „Oleg …”
Oleg raputas pead, lüües rusikaga enda taga oleva ukse pihta, pööramata oma öösüngete silmade pilku Harrylt.
„Valvur! Külastus on läbi. Lase mind välja!”
Harry jäi pärast Olegi lahkumist toolile paariks sekundiks istuma.
Siis ajas ta end vaevaliselt püsti ja vaakus välja päikese kätte, mis kuldas Botsparkenit.
Harry jäi seisma ja politseihoone poole vaatama. Mõtles järele. Hakkas siis arestimaja poole astuma. Kuid peatus poolel teel, toetas selja vastu puud ja pigistas silmad nii tugevasti kinni, et tundis pisaraid silmi tõusvat. Neetud valgus. Neetud ajavahe.
5. PEATÜKK
„Ma ainult vaatan, ma ei võta midagi,” ütles Harry. Arestimaja valvur vaatas teda kõheldes.
„Ole nüüd, sa ju tunned mind, Tore?”
Nilsen köhatas. „Muidugi. Kas sa töötad siis jälle siin, Harry?”
Harry kehitas õlgu.
Nilseni kallutas pead ja lasi silmad poolkinni, nii et pupille oli näha vaid osaliselt. Otsekui tahaks ta nähtut kaaluda. Sõeluda välja ebaolulise. Ja see, mis järele jäi, rääkis ilmselgelt Harry poolt.
Nilsen ohkas raskelt ja naasis ühe sahtliga. Nagu Harry oli arvanud, olid Olegi juurest leitud asjad jäänud siia, kuhu ta esialgu toodi. Alles siis, kui selgus, et arreteeritu istub eeluurimise all kinni kauem kui paar päeva, viidi asjad Botsenisse, kuid isiklikke esemeid ei saadetud alati vangide vastuvõttu D-sektoris.
Harry vaatas sisu üle. Mündid. Võtmerõngas kahe võtmega, surnupealuu ja Slayeri märk. Šveitsi armeenuga ühe noa ja kruvikeeraja ning kuuskantvõtmega. Plastmassist välgumihkel. Ja veel üks asi. Harryst käis jõnks läbi, kuigi ta juba teadis seda. Ajalehtedes oli seda kutsutud kättemaksuaktsiooniks narkoringkondades.
Ühekordne süstal, ikka veel pakendis.
„Kas see on kõik?” küsis Harry ja tõmbas võtmekimbu välja. Hoidis seda laua ääre all ja uuris lähemalt. Nilsenile ilmselgelt ei meeldinud see, et Harry hoidis võtmekimpu tema nägemisulatusest väljas, ja ta kummardus ette.
„Rahakotti polnud?” küsis Harry. „Pangakaarti või ID-d?”
„Tundub