Tord Schultz silmitses valget triipu laua klaasplaadil ja pühkis ID-kaardi serva puhtaks. Ta oli nagu tavaliselt kasutanud hakkimiseks oma isikutunnistust. Kaarti, mis oli kinnitatud kapteni vormirõivaste taskule; kaarti, mis tagas talle ligipääsu suletud alale, kabiini, taevasse, tasule. Kaarti, mis tegi temast selle, kes ta oli. Kaarti mis – nagu ka kõik muu – võetakse temalt, kui keegi sellest teada saab. Seepärast tunduski õige kaarti kasutada. Selles oli keset kogu pettust midagi ausat.
Nad pidid homme hommikul tagasi Bangkokki lendama. Kaks puhkepäeva Sukhumvit Residence’is. Hea. Kõik läheb hästi. Paremini kui varem. Talle ei olnud Amsterdami lendude plaan meeldinud. Liiga riskantne. Pärast avastust, kui tihedalt oli Lõuna-Ameerika pardapersonal seotud kokaiini smugeldamisega Schipolisse, ähvardas kõiki meeskondi, hoolimata lennufirmast, käsipagasi kontroll ja läbiotsimine. Pealegi oleks ta plaani järgi pidanud pakid ise maale tooma ja kotis neid kandma, kuni õhtupoole riigisisese lennuga Bergenisse, Trondheimi või Stavangeri lendas. Riigisisesed lennud, millele ta pidi jõudma, isegi kui tal oleks tulnud Amsterdami otsa hilinemine lisakütuse põletamisega tasa teha. Gardermoenis oli ta muidugi kogu aeg lennujaama kinnisel alal, nii et tollist ei tulnud läbi minna, kuid vahel pidi ta aineid oma kotis kuusteist tundi hoidma, enne kui sai need üle anda. Ka üleandmised polnud alati olnud riskivabad. Autod parklas. Liiga tühjad restoranid. Hotellid tähelepanelike registraatoritega.
Ta keeras meeste eelmise siinkäigu ajal saadud ümbrikust võetud tuhandekroonise rulli. Selleks oli olemas spetsiaalne plasttoru, kuid ta polnud selline: ta polnud massiivne tarvitaja, nagu naine oli lahutusadvokaadile rääkinud. Libe hoor oli väitnud, et soovis lahutust, kuna ei tahtnud, et lapsed kasvaksid üles narkomaanist isaga, et ta ei suutnud pealt vaadata, kuidas mees raha ja maja ninasse tõmbab. Ja et asi polnud sugugi stjuardessides, tal oli kama kaks, et ta oli sellele ammu käega löönud, küll mehe vanus sellele piiri paneb. Naine oli koos advokaadiga talle ultimaatumi esitanud. Et naine saab endale maja, lapsed ja isa päranduse jäägi, mida ta polnud jõudnud ära raisata. Või nad annavad ta kokaiini omamise ja tarvitamise eest üles. Naine oli kogunud piisava hulga tõendeid, nii et mehe enda advokaat ütles, et ta mõistetakse süüdi ja tema lennufirma tõstab ta pardalt maha.
Valik oli olnud lihtne. Ainus, mille naine oli talle jätnud, oli võlg.
Ta tõusis, astus toa akna alla ja vaatas välja. Kas nad juba ei tule?
See oli üsna värske plaan. Ta pidi Bangkokki ühe paki kaasa võtma. Jumal teab, miks. Kes siis ikka puid metsa viib ja nii edasi. Ükskõik, see oli kuues kord ja seni oli kõik tõrgeteta sujunud.
Naabermajadest paistis valgus, kuid need olid kaugel. Üksildased hooned, mõtles ta. Tookord, kui Gardermoen oli sõjaväelennuväli, olid need olnud ametikorterid. Ühekorruselised, identsed majakarbid, mille vahel olid lagedad platsid. Nii vähe kõrgust kui võimalik, et mõni liiga madalalt lendav õhuhiiglane ei riivaks. Võimalikult palju ruumi majade vahel, et allakukkunud lennukist tekkinud tulekahju ei leviks.
Nad olid elanud siin tema kohustusliku teenistuse ajal Herculesel. Lapsed olid jooksnud majade vahel, mänginud teiste lenduritest kolleegide lastega. Laupäev, suvi. Mehed ümber grilli, põllede ja soojendusdrinkidega. Aknast kostev Camparit joovate ja salatit valmistavate naiste lobin. Otsekui kaader tema lemmikfilmist „The Right Stuff ” esimeste astronautide ja katselendur Chuck Yeageriga. Neetult ilusad olid need pilootide naised. Kuigi tegu oli vaid Herculesega. Nad olid tookord õnnelikud, kas polnud? Kas ta sellepärast oligi siia tagasi kolinud? Alateadliku sooviga midagi taasavastada? Või et leida, mis oli viltu läinud, ja seda parandada?
Siis märkas ta autot ja vaatas automaatselt kella. Jättis meelde, et see näitas kaheksateist minutit hiljem kui kokkulepitud aeg.
Ta läks laua juurde. Hingas kaks korda sügavalt sisse. Asetas kokkurullitud tuhandekroonise triibu algusesse, kummardus ja tõmbas pulbri ninna. Limaskest kipitas. Ta niisutas sõrmeotsa, pühkis sellega järelejäänud pulbri kokku ja hõõrus selle igemetesse. See maitses kibedalt. Uksekell helises.
Samad mormoonid, kes alati. Üks lühike ja teine pikk, mõlemal pühapäevakooliülikond seljas. Kuid mõlema käeselgadelt paistsid tätoveeringud. Peaaegu koomiline.
Nad ulatasid talle paki. Pool kilo pikliku vorsti kujul, mis mahtus just täpselt kohvri allalastavat käepidet ümbritseva metallkatte sisse. Ta võtab paki välja pärast seda, kui nad on maandunud Suvarnabhumile, ja paneb selle kabiinis pilootide kapi põhjas oleva lahtise vaiba alla. Ja rohkem ta pakki ei näe, ülejäänuga tegeleb ilmselt keegi lennuki koristustiimist.
Kui Mr Small ja Mr Big olid teinud ettepaneku pakke Hongkongi kaasa võtta, oli see tema kõrvus kõlanud idiootsusena. Raske oli leida kohta maailmas, kus narko tänavamüügi hinnad olid kõrgemad kui Oslos, nii et milleks eksportida? Ta polnud küsinud, teades, et ei saa vastust, ja see polnud ka oluline. Kuid ta oli seletanud, et heroiini Taisse smugeldamist karistatakse surmanuhtlusega, nii et ta soovib paremat tasu.
Nad olid naernud. Esmalt lühem. Siis pikem. Nii et Tord oli mõelnud, et lühemad juhtmed annavad ehk kiirema reaktsiooniaja. Võib-olla sellepärast olidki jälituslennukite kabiinid nii madalad, et need välistaksid pikaseljalised ja aeglased piloodid.
Lühem oli seletanud Tordile oma kanges vene keele kõlaga inglise keeles, et see polnud heroiin, et see oli midagi täiesti uut, nii uut, et selle eest polnud isegi karistust. Kuid kui Tord Schultz oli neilt küsinud, miks nad seaduslikku ainet smugeldama peavad, olid nad veel valjema häälega naernud ning käskinud tal suu pidada ja öelda „jah” või „ei”.
Tord Schultz oli vastanud „jah”. Mõeldes samal ajal, et milline oleks olnud „ei” tagajärg.
Sellest oli möödas kuus korda.
Tord Schultz vaatas pakki. Ta oli paaril korral kaalunud, kas määrida neile kondoomidele ja kilekottidele, mida nad kasutasid, nõudepesuvahendit, kuid keegi oli talle rääkinud, et narkokoerad suutsid lõhnu eristada ega lasknud end sellistest lihtsatest võtetest häirida. Et kõik olenes kilekoti õhupidavusest.
Ta ootas. Midagi ei juhtunud. Ta köhatas.
„Oh, I almost forgot,” ütles Mr Small. „Yesterday’s delivery …”
Ta kobas pintsaku rinnataskut ja naeratas õelalt. Või polnudki see õelus, vaid lihtsalt idabloki huumor? Tord oleks tahtnud teda lüüa, puhuda talle filtrita sigareti suitsu näkku, sülitada talle silma kaheteistaastat viskit. Läänebloki huumor. Selle asemel pomises ta „thank you” ja võttis ümbriku vastu. Ükskõik, see oli kuues kord ja seni oli kõik läinud libedalt.
Seejärel astus ta akna alla ja vaatas, kuidas auto pimedusse kadus, kuulis, kuidas heli mattis enda alla Boeing 737. Võib-olla 600. Igal juhul next generation. Kähedam ja suurem helikõrgus kui Classic-tüüpi lennukitel. Ta nägi aknal omaenda peegelpilti.
Jah, ta nõustus. Ja ta nõustub ka edaspidi. Kõigega, mis elu talle näkku viskab. Sest ta pole Donald Draper. Ta pole Chuck Yeager ega Neil Armstrong. Ta on Tord Schultz. Pikaseljaline võlgades sohver. Kokaiiniprobleemiga. Ta peaks …
Järgmine lennuk summutas ta mõtted.
Kuradi kirikukellad! Näed neid nii-öelda lähedasi, kes juba mu kirstu juures seisavad. Nutavad minu kohal krokodillipisaraid, kurvad lõustad, mis ütlevad, et Gusto, miks sa ometi ei võinud olla meie moodi. Ei, kuradi ennasttäis silmakirjatsejad, ei võinud! Ma ei suutnud muutuda selliseks, nagu minu võõrasema, ajudeta, hellitatud, pea vaid õhku ja lilli täis ja kus kõik on korras, kui vaid lugeda õigeid raamatuid, kuulata õiget gurut, süüa neid neetud õigeid ürte.