Ta avas kõrvalukse ja ronis autost välja.
„Ei tea, kuidas siia küll sisse saama peaks?”
Ühe kivilõvi ees oli post koodlukuga. Annika osutas sellele. Carita Halling Gonzales tippis oma kontsadel lähemale ja hakkas suvalisi numbrikombinatsioone klõpsima. Midagi ei juhtunud.
„Me peame ootama, kuni keegi sisse või välja sõidab,” ütles ta.
Annika lülitas mootori välja, võttis kaamera ja astus pärastlõunase päikese kätte.
„No on alles ilm. Kas see on siin tavaline?” küsis ta.
„Novembrist märtsini,” ütles tõlk. „Siis läheb jälle soojaks.”
Annika tegi mõned pildid ülepakutud väravast.
„Kas sa oled siin juba kaua elanud?”
Carita Halling Gonzales kortsutas kulmu ja luges sõrmede peal.
„Varsti saab seitse aastat. Minu mees on pärit Colombiast, kuhu me erinevatel põhjustel elama jääda ei saanud. Nii et kõigepealt kolisime Rootsi, aga seal ei tulnud midagi välja. Kas sa tead, kuidas need asjad Rootsis käivad?” küsis tõlk.
Annika raputas pead ja kuulatas – ta kuulis üht autot lähenemas.
„Nacho ei saanud isegi postiljoni kohta, kuigi on hariduselt lastearst. Töötukassa tahtis teda kursustele saata, et ta võiks kandideerida koristaja kohale haigla lasteosakonnas. Eriline idiootsus ikka!”
Hõbedane Jaguari kabriolett keeras väravate ette, selles istuv kiilanev mees vajutas pulti ja väravad hakkasid avanema. Nii Annika kui Carita Halling Gonzales istusid jälle autosse. Carita lehvitas rõõmsalt pikkade küünte välkudes Jaguari juhile, kui nad asumisse sisse sõitsid.
„Nii et siis kolisime hoopis siia,” jätkas Carita Halling Gonzales, „Nacho sai kohe haiglas tööd ja meile meeldib siin väga. Siin on natuke nagu Lõuna-Kalifornias.”
Ta vaatas jälle oma juhiseid.
„Siit pöörame ära. See peaks olema vasakul pool, natuke mäest alla sõita.”
Maja kõrgus äkki nende ees, massiivne ja raskepärane. See oli eraldi umbtänava lõpus, fassaad lõunasse mere poole, vasakult piiratud mäeküljega. Sissesõidutee oli tõkestatud nii suure värava kui politsei kilelindiga.
Annika parkis auto veidi eemale kõnnitee äärde tühja krundi kõrval, mille keskel kössitas pragunev vundament. Nad ronisid autost välja, Annika võttis tagaistmelt kaamerakoti. Ehk lausa pisut hardas meeleolus sammusid nad villa poole.
Sissesõidutee jätkus teispool väravat ja viis vasakule autoparklasse. Varju all seisis kaks autot, üks neist linnamaastur ja teine kabriolett. Annika tõstis kaamera ja tegi paar pilti.
Maja ise asus otse ees. See oli kahe- ja kohati kolmekorruseline, ohtrate sopistustega. Majal oli terrasse ja rõdusid, eendeid ja piilareid ning erinevaid võlve, viimistletud betoonrinnatisi ja kaunistatud raudvõresid. Krunt oli täis pikitud viljapuid ja suuri palme, maja ees laius basseiniala.
Krunt ise oli varjuline. Ühtäkki märkas Annika, et mäeküljelt hoovas külma. Ta tegi seeria pilte majast õhtupäikese taustal.
„On sul aimu, kui kaua see pere siin elanud oli?” küsis Annika ja haaras kätega enda ümbert kinni, et sooja saada.
Carita Halling Gonzales vaatas üles maja poole.
„Ilmselt mitte kuigi kaua, kogu see rajoon on väga uus,” vastas ta.
„Aga need puud? Need tunduvad juba päris vanad,” küsis Annika.
„Siin ostetakse palmid aeda kümnemeetristena. Need toimetatakse veoautode ja ekskavaatoritega kohale. Kas see on uksekell?”
Ta vajutas ühel aiapostil midagi lülitilaadset.
Mõne hetke pärast avanes terrassiuks ja üks politseivormis mees astus päikese kätte. Carita Halling Gonzales lehvitas hoogsalt. Annika peitis kaamera selja taha. Vormis mees astus väravale lähemale ja jäi nõutavale kaugusele seisma.
Carita vadistas midagi kiirelt hispaania keeles ja politseinik vastas ärritunult. Carita osutas Annikale ja tundus midagi paluvat, öeldes Suecia15 ja amiga16 ja veel palju muud, millest Annika aru ei saanud. Politseinik muutus natuke sõbralikumaks, ent raputas kahetsevalt pead, hoy no, impossible, mañana si17.
„Sa saad homme hommikul majja sisse,” ütles Carita Annikale, samal ajal kaastundlikult tema käe alt kinni võttes ja lohutavalt õlale patsutades. „Ma rääkisin talle, et sa oled nende sõber Rootsist ja kogu tragöödiast täiesti vapustatud, nii et sa tahaksid korra majja pääseda, et veel viimast korda seal olla ja oma sõpradega hüvasti jätta, siin, nende kodus…”
„Tavaliselt ma ei valeta oma eesmärgi ega selle kohta, kes ma olen,” vastas Annika ja tundis end ebamugavalt.
„Ma ei usu, et konstaabel Õhtulehte loeb,” vastas Carita Halling Gonzales ja sammus auto juurde.
Annika oli just kaamera ära pannud ja pidi rooli taha istuma, kui mobiiltelefon helises. Ta vaatas ekraani.
Bosse helistab.
Bosse?
„Halloo?” ütles Annika kõhklevalt.
„Annika? Bosse siin. Bosse Svensson.”
Reporter Konkurendi juurest, kellega nad olid kunagi flirtinud. Ta number oli ikka veel Annika telefonis.
Ta läks autost eemale ja astus paar sammu tühjal krundil.
„Mis sa tahad?” küsis ta tasa.
„Tead, ma helistan töö asjus. Minu kätte sattus nimelt üks pilt, millele sa tahaksid ehk omapoolse kommentaari anda.”
Vaikus.
„Mida? Mis pilt? Millest sa räägid?” ei saanud Annika aru.
„Mul on siin pilt sinust ühe kõrtsi ees, kus sa õrnutsed justiitsministeeriumi kantsleriga.”
Annika seisis täiesti liikumatult ja lasi sõnadel pärale jõuda.
„Õrnutsen! Mis mõttes?”
„Noh, võiks ka öelda, et te amelete.”
Annika vahtis sõnatult vana vundamenti.
„Ameleme? Haleniusega?”
„Ma pakun sulle võimalust seda kommenteerida.”
Annika sulges silmad ja toetas käega otsmikku.
Küllap need Hispaania põsemusid vahetult enne taksosse ronimist.
Annikale meenus lõugavate rikkurivõsukeste kamp, kes vehkis mobiiltelefonidega…
Annika ohkas raskelt.
„Te tahate seda pilti oma ajalehes avaldada?”
„Jah, selline plaan on küll.”
„Ja nüüd küsid sa minu käest, kas ma tahan seda kuidagi kommenteerida?”
„Muidugi on sul võimalus sellele omapoolne seletus anda.”
Annika tõmbas ninast tatti suhu ja sülitas selle rögastades kõnniteele.
„Olgu. Minu kommentaar on järgmine: mul on hea meel, et ma sinuga ei keppinud, Bosse. Ma olen kuulnud, et sa oled voodis täiesti lootusetu. Muus osas viitaksin allikakaitsele. Kellega ma räägin, millest me räägime ja kuidas me seda teeme, on põhiseadusega kaitstud salajane teave. Mul ei ole kavatsust põhiseadusega vastuollu sattuda üksnes seepärast, et sina ei suuda leppida, et ma su pikalt saatsin.”
Teispool otsas oli pikka aega vaikus. Annika kuulis toimetusehelisid vastu kajamas. Ta teadis, et Bosse üritas teda vahele võtta. Ta ei mõelnudki rääkida moel, mis andnuks mehele võimaluse tema sõnu lõigata