Annika vaatas oma märkmed üle.
„Üks pisut kummaline küsimus ehk veel – miks lamas mees kirjutuslaual?” uuris ta.
Ta ei suutnud mehe nime välja öelda.
„Kirjutuslaud oli kohe õhu sissevõtuava all. Kui ta leiti, lebas ta teki peal. Näib nii, nagu oleks ta näinud gaasi sisse tungimas ja üritanud seda voodiriiete abil tõkestada, mis muudab loo veelgi kummalisemaks,” rääkis Niklas Linde.
Tekkis vaikus, politseinikud vahetasid pilke.
„Miks? Kuidas siis?” ei saanud Annika aru.
„Tavalised uinutavad gaasid nagu heksaan, isopropanool ja süsihappegaas on nähtamatud,” seletas Niklas Linde. „Kui oleks kasutatud mõnda neist, ei oleks ta gaasi näinud.”
Annika üritas oma parema äranägemise järgi gaaside nimed kirja saada.
„Aga seekord kasutati siis midagi muud? Mida nimelt?”
Niklas Linde raputas pead.
„Gaas pidi olema kangem kui tavaliselt, kuna see tappis ärkvel ohvrid põgenemise pealt, ja gaas oli oletatavasti mingil kujul nähtav. Auru või suitsuna näiteks.”
Annikal käis judin üle selja.
„Nii et nad surid väga kiiresti?”
„Igatahes halvas see nad üpris kiiresti.”
„Lapsed ka?”
Politseinikud ei vastanud kohe, Annika tundis, kuidas ebameeldiv klomp kurku kerkis. Kas oli veel midagi, mida peaks kohe välja uurima?
„Kes nad leidis?” küsis ta oma märkmeid lehitsedes ja ebameeldivustunnet kurgus alla surudes.
„Koduabiline, ta töötas nende juures viiel päeval nädalas ja sai oma võtmega sisse.”
„Ja tema ei saanud kuidagi olla see, kes gaasi majja lasi?”
„Kui tal olnuks plaan maja tühjaks teha, oleks seda saanud korraldada eelmisel nädalal, kui terve pere Floridas jõule tähistas.”
„Nii et midagi varastati ära?”
„Kõik, millel oli mingitki väärtust. Seif on ära viidud. Vargad, või õigem oleks neid nimetada mõrvariteks, lõhkusid ära telliskiviseina, kuhu seif kinni müüritud oli, ja võtsid selle kaasa, eeldatavasti avamata kujul. Kogu kunst on läinud, nagu ka arvutid, televiisorid ja muud elektroonilised seadmed, ning kõik ehted ja sularaha. Nad on seal põhjalikult toimetanud.”
„Mis see „põhjalikult” täpsemalt tähendab?” küsis Annika.
„Vähemalt kakskümmend minutit kulus seifi peale ja teist samapalju ülejäänud noosi kokkukorjamiseks.”
„Kas on teada, mis kell see toimus?”
„Mõrvarid tungisid majja sisse kell 3.34.”
Annika kergitas kulme.
„Kuidas te seda nii täpselt teate?”
„Väravasignalisatsioon lülitati just siis välja.”
„Mis mõttes lülitati välja? Kas nad võtsid voolu välja? Lõikasid juhtmed läbi?”
Knut Garen vaatas jälle kella.
„Ainuke järeldus seni teada oleva info põhjal on see, et mõrvarid teadsid koodi,” ütles ta ja tõusis püsti.
Annika jäi pärast politseinike lahkumist veel laua taha istuma. Ta oli selles riigis juba jõudnud hankida halva kogemuse täistuubitud parklas autos istumise ja samal ajal telefoniga rääkimisega.
Ta alustas Carita Halling Gonzalese kodusest lauatelefoninumbrist.
Ei vastatud.
Siis valis ta mobiilinumbri ja pärast nelja signaali vastas naisterahvas: Sí, díga?10
„Carita Halling Gonzales?”
Lapsed karjusid ja naersid taustal.
„Soy yo.11”
„Mina olen Annika Bengtzon, sain sinu nime Knut Gareni käest. Ma olen Õhtulehe reporter ja mul oleks mõneks päevaks vaja tõlgi abi. Kas see vastab tõele, et sa tõlgid rootsi keelest hispaania keelde?”
„Kas saaks korraks vaikust?” ütles naine natuke telefonist eemale ja laste naer jäi vaiksemaks. „Vastab tõele küll,” jätkas ta seejärel torusse rääkides, „kuigi just täna olen ma hõivatud. Homme on ju kolmekuningapäev. Hetkel olen üldse Mercadonas ja… ei no kuulge!”
Annika hakkas nimetissõrme ja pöidlaga ninajuurt mudima ja kraapis kogu oma kannatlikkuse varud kokku.
Muidugi oleks ta pidanud veel teiste tõlkide numbreid küsima, kui mõtlematu temast…
„Millise tööga muidu tegemist on?” küsis Carita Halling Gonzales.
„Está libre?12”
Annika tõstis pilgu ja nägi kolme paksu naist nõudlikul ilmel osutamas tema lauda ümbritsevatele tühjadele toolidele.
„No. No libre13,” vastas Annika telefonitoru kinni kattes.
Naised hakkasid ikkagi end istuma sättima.
„No libre!” möiratas Annika ja hakkas kätega vehkima, mille peale naised vaatasid teda solvunult ning võtsid suuna kohviku teise otsa.
Kui oled Hispaanias, siis räägi nii nagu hispaanlased, mõtles ta ja tõstis telefoni jälle kõrva juurde.
„Ma olen siin seoses ühe surmajuhtumiga. Asi puudutab üht rootsi perekonda, Sebastian Söderströmi, tema naist ja lapsi. Kas sa oled sellest midagi kuulnud?” seletas Annika.
„Oh jumal küll, jah, ma just kuulsin sellest täna hommikul. See on ju täiesti kohutav! Me oleme tegelikult juba mõnda aega kartnud, et viimaks midagi sellist juhtub, arvestades, kui palju gaasirööve siin viimasel ajal toime pannakse,” seletas Carita Halling Gonzales.
Annika pani selle kirja, et tsitaat võimalikult täpne saaks.
„Kas sa tundsid seda perekonda?”
„Söderströme? Ei, otseselt mitte. Kuigi ma olen nendega muidugi kohtunud. Meie lapsed käivad samas koolis.”
„Mis kool see on?”
„Marbella International College. Aga milles minu töö seisneks, mida ma tegema peaks?”
Annika katkus juukseid. Talle ei meeldinud reisida ja ta üritas seda alati viimase võimaluseni vältida. Pealegi ei olnud ta kunagi varem tõlgiga koostööd teinud.
„Minu hispaania keel on liiga kehv selleks, et minust aru saadaks, ja ma ei ole kunagi varem siin olnud. Mul on ka kõige lihtsamatel toimingutel abi vaja, nagu näiteks inimestega vestlemisel ja õige koha ülesleidmisel…” selgitas Annika.
„Ma arutan seda asja Nachoga, ma püüan ta kätte saada. Tal on praegu küll vastuvõtuaeg…”
„Nacho?” ei saanud Annika aru.
„Minu abikaasa. Ta on lastearst. Kas ma saan sulle hiljem tagasi helistada?”
Annika nõjatus tooli seljatoele ja lasi mobiiltelefoni lauale. Ta peaks Patrikule tagasi helistama, isegi kui sel kõnel pole mitte mingit mõtet.
Ta sulges silmad ja toetas pea vastu seina.
Ta oli tõesti kohutavalt väsinud. Kui äratuskell hommikul kell 3.15 helises, oli ta peaaegu et oksele hakanud. Nüüd tundis ta, kuidas kael lõdvestus, pea küljele ja lõug rippu vajus. Une raskus valgus üle