Ta andis ülevaate politsei teooriast, kuidas paanikas perekond reageeris, kui nad taipasid, et neid tahetakse gaasiga uimastada: kuidas nad gaasihäire peale ärkasid, kuidas nad nägid suitsu või auru ventilatsiooniseadmest sisse paiskumas, kuidas isa püüdis seda teki abil takistada, samal ajal kui ema tormas ukse poole, et lapsed välja viia; kuidas gaas neid hetkega halvas ja neilt elu võttis. Kuidas seejärel vargad ehk mõrvarid seina maha lõhkusid ja seifi endaga kaasa võtsid, maja pealt kõik väärtusliku kokku riisusid ja minema sõitsid.
Ta kirjeldas laipade asetust hetkel, mil koduabiline nad leidis, rääkis politsei jälgedest ja sellest, et oli ainult aja küsimus, millal süüdlased leitakse.
Ta lõpetas informatiivse nupukesega gaasidest, mida tavaliselt murdvarguse käigus kasutatakse:
Heksaan: tavapärane lahusti tööstuses. Leidub ka bensiinis ja üldse kütustes. Lõhna järgi äratuntav. Inimese uimastamiseks on vaja suhteliselt suurt kogust.
Isopropanool: lahusti, mida kasutatakse muu hulgas ka spreides, nagu antifriis, klaasipuhastusvahend ja erinevad majapidamisvahendid. Iseloomulik tugevapoolne lõhn. Inimese uinutamiseks isopropanooliga on vaja kogust suurusjärgus üks hektogramm.
Süsihappegaas: atmosfääris 0,03 mahuprotsenti. Inimese uinutamiseks on vaja suurt kogust suurusjärgus üks kilogramm. Selle pumpamine ruumi põhjustaks üpris palju reetlikku müra.
Narkoosigaasid: gaasid, mida kasutatakse meditsiinilise narkoosi tekitamiseks, nagu näiteks efraan ja isofluraan. Kiire toimega: efekt saabub juba ühe kuni kahe mahuprotsendi juures. Rohkem kui kaks protsenti võib olla eluohtlik.
Naerugaas: kasutatakse meditsiinis ja automootori jõudluse suurendamiseks. Inimese uinutamiseks on vaja suhteliselt suurt kogust, suurusjärgus 65–70 mahuprotsenti.
Ei tea, kuidas vargad ise gaasisurma ennetasid, mõtiskles Annika. Neil pidid olema gaasimaskid.
Huvitav küll, mida praegu Konkurendis tehakse, mõtles ta samal ajal, kui tema artikkel neti vahendusel teele läks. Tegelikult oleks ta pidanud mõne nende reporteriga kusagil juba kokku põrkama. Et seda polnud juhtunud, võis tähendada ühte kahest: ta kas oli palju kaugemale jõudnud ja oli palju paremaid allikaid leidnud, või siis oli tal täiesti vale suund ja kogu lugu oli maha magatud.
Eks me varsti näe, mõtles ta kibedalt ja laadis pildid kaamerast arvutisse.
Mobiiltelefon helises.
Helistaja oli Anders Schyman.
„Kuule, ma sain just ühe väga kummalise kõne ühelt Konkurendi reporterilt. Kas sa tegelikult ka amelesid kuskil kõrtsis mingi justiitsministeeriumi tähtsa ninaga?” uuris ta.
„Ei. Me õhtustasime. Ta andis mulle ühe juhtumi kohta infot, ja siis sain ma temalt Hispaania põsemusi, kui me hüvasti jätsime. Kas sa pabistad?” küsis Annika vastu.
„Üldsegi mitte. Kas kõik sujub?”
„Väga hästi sujub, kuigi tegemist on palju.”
„Ma siis ei sega rohkem.”
Annika pani telefoni ära.
Pildid villast olid täitsa hästi õnnestunud. Need nägid tõepärased välja – maja oli suur ja ülepakutud, pikad varjud hiilisid üle krundi.
Ta pakkus isegi artiklile pealkirja välja: MÕRVARID TEADSID VÄRAVA-KOODI.
Seejärel asus ta „Šokk keset idülli” kallale.
Ta kirjeldas asumit, seda, kui hirmunud naabrid olid olnud, silmanähtavat kurbust rootslaste lemmikpubis, seejärel kaks tsitaati Caritalt, kuigi esitatud anonüümsetena:
„See on ju täiesti kohutav! Me oleme tegelikult juba mõnda aega kartnud, et viimaks midagi sellist juhtub, arvestades, kui palju gaasirööve siin viimasel ajal toime pannakse” ja „Muidugi, rahvas on nüüdsest palju ettevaatlikum”.
Siia lisas ta manuses foto perekonna elamurajooni toretsevast väravast ja veel pildid kõikidest küsitletud rootslastest koos nime ja vanusega.
Siis oligi jäänud vaid kõige raskem osa: artikkel perekonnast.
Ta sisenes Õhtulehe saidile. Kodulehe ülemises servas oli ülevaade saatejuhi ja poliitiku sõnavahetusest, järgmisena käsitleti üht dokuseebistaari, kes oli otsesaates oksendanud, ja pärast seda tulid uudised tähtsuselt üha langevas skaalas. Gaasimõrv oli leheküljel seitsmendal kohal.
Kõigi viie ohvri fotod olid üles pandud: Sebastian Söderström, 42, Veronica Söderström, 35, My Söderström, 8, Leo Söderström, 5 ja Astrid Paulson, 68. Pildid olid erineva kvaliteediga, kõik tundusid olevat mitu aastat vanad.
Ta alustas sellest, et lappas läbi kooli kataloogi, või õigemini aastaraamatu, mille ta Caritalt laenuks oli saanud. Marbella International College’il oli aastaraamat, mis tegi silmad ette nii mõnelegi Rootsi fotoalbumile, nii suuruse kui kvaliteedi poolest. Seal oli esitletud kooli, toodi ära kõik õppeained, kursused ja klassiruumid, ning viimasena olid pildid kõikidest klassidest, õpilased ilusti reas oma helesinistes koolivormides.
Paari minutiga leidis ta nii Leo kui My klassipildid.
Leo oli palju vanem kui ajalehe kodulehe pildil, tal olid sassis blondid juuksed ja esihammaste vahel suur mulk. Ta nägi välja nagu tõeline rüblik. Myl oli helesinine koolivormikleit ja juuksed patsidesse punutud, tüdruk nagu kompvek.
Annika neelatas ja helistas administraatorile, et paluda neil pildid sisse skannida ja tema arvutisse saata. Väsinud vinniline noormees tuli aastaraamatule järele ja lubas üpris mitteosavõtlikult asja korda ajada.
Perekond Söderströmi pereelu näis vaieldamatult nii idülliline, et kuku pikali. Aga oli see ka tegelikult nii? Kas see polnud mitte kammitsetud ja piiratud? Veronica oli naisseltsi liige ja Sebastian tegeles oma noorsportlastega. Leo oli marakratt ning My armas ja kena. Kõik oli nii soostereotüüpidele vastav, et Annikal tekkis tahtmine nina kinni pigistada.
Ta kattis silmad kätega, väsimusest käis kogu maailm ringi.
Siis hakkas ta kirjutama. Ta kirjutas Sebastianist ja tema soovist anda midagi vastu sellele elule, mis oli talle nii palju pakkunud, tenniseturniiridest päikeses, mille käigus kehvematest oludest pärit lapsed said uusi võimalusi elus edasijõudmiseks, Veronica tegevusest, abistamaks oma perekonda ja sõpru, vanaema Astridi elurõõmust ja toetusest, nii heas kui halvas.
Lõpuks märkas Annika, et ta nutab arvuti taga.
Ta pani viimase teksti teele koos skaneeritud fotodega ja puges siis voodisse, hambaid pesemata.
Viimane asi, millele ta mõtles, oli Jimmy Halenius ja foto neist kahest, mis homme Konkurendis pidi avaldatama.
Ta püüdis enda sees kombates aru saada, kas see teda kuidagi puudutas, aga uinus enne, kui küsimusele vastuse sai.
KOLMAPÄEV, 5. JAANUAR
VIHMA SADAS. Annika seisis perekond Söderströmi villa värava ees. Tal oli raskusi maja piirjoonte eristamisega vihmapilvede taustalt ja vahelt. Pilved hõljusid üle krundi nagu tantsisklevad eesriided, kompaktsena kui kosk.
„Costa del Sajuhoog,” ütles Carita Halling Gonzales ja astus Annika kõrvale koos hiigelsuure golfivihmavarjuga. „Pole just kuigi müüv fraas, mis?”
Ta vajutas lülitit, mis täitis uksekella osa, ja kissitas maja poole.
„Kas sa tõesti arvad, et täna on siin sama politseinik kui eile? Ja et ta meid sisse laseb?” küsis Annika.
Carita kohendas oma kotti, mis täna oli ruuduline.
„Muidugi on sama politseinik, kindel see,” vastas ta.
Ta pööras pilgu Annikale.
„Seda suurt kaamerat ei tohi sa kaasa võtta. Siis saab ta ju kohe aru, et midagi imelikku toimub,” ütles Carita.
Ülal maja juures avati terrassiuks