„Kas sa oskad öelda, kust ma autolaenutuse leiaksin?” küsis ta suure kõhu ja veel suurema golfikotiga vanemalt meesterahvalt.
Mees osutas tollist edasi paremale.
Annika kägardas oma jaki reisikotti ja liikus vooluga kaasa.
Pagasiruumist korrus allpool avanes sama suur hall, mille täitsid eri autorendifirmad. Ta sammus kõhklevalt lettiderivist mööda. Esindatud olid kõik tavalised teenusepakkujad nagu Hertz ja Avis, siis muud odavamad variandid, kus järjekorrad olid hiiglaslikud, ning kõige tagumisse nurka olid surutud mõned kohalikud talendid.
Lõpuks oligi ta mööda jalutanud tervest lettide reast ja seisis otsustusvõimetult halli tagaservas.
Tagumisest nurgast leidiski ta kulunud leti väsinud teenindajaga, kes pooleldi tukkus sildi all, millel seisis firmanimi Helle Hollis.
Ah, mis siis ikka, mõtles Annika, ja rentiski sealt Ford Escorti.
Kulus veerand tundi, et auto hiiglaslikust garaažist üles leida. Auto oli väike, sinine ja mittemidagiütlev. Ta viskas oma kohvri pagasiruumi ning käekoti, märkmiku, mobiiltelefoni, kaamerakoti, äsja Arlanda raamatupoest ostetud reisijuhi ja autorendikaardi kõrvalistmele.
Ise puges ta juhiistmele ja lülitas mobiiltelefoni sisse.
Clobbe mõttetut teksti oli ta lugenud juba Arlanda lennujaama netis. Nupukest ehtis karjuv pealkiri „Surm paradiisis”. Nappi tekstijuppi oli kuhjatud sellisel hulgal liialdusi ja sõnamulle, et see oleks kindlasti garanteerinud võidu klišeede maailmameistrivõistlustel. Taevas särab päike, ent inimeste südamed on kalgid ja kurjad. Nad tahtsid vaid rahulikult oma elu elada, see aga sai valusa ootamatu lõpu.
Juba siis oli ta otsustanud, et püüab kõrvale hiilida mistahes koostööst Clobbega.
„Sulle on… neli… uut teadet,” ütles Annikale elektroonilise kõneposti hääl.
Esimene teade oli Patrikult, kes käskis Annikal helistada toimetusse kohe, kui on maandunud.
Teine oli Patrikult, kes tahtis teada, kas ta juba kohale ei hakka jõudma.
Kolmas oli Patrikult, kes kuulutas innukalt, et Hispaania politsei oli kinnitanud, et gaasiröövis hukkusid Sebastian Söderström ja tema pere, ja et kuidas oli ometi võimalik, et Annikal seda infot juba ei olnud, ta oli ju ometi kohapeal, või kuidas?
Neljas teade oli Beritilt.
„Me jagasime ülesanded nii,” rääkis kolleeg kõnepostis ja Annika kuulis teda paberites sobramas. „Mina kirjutan Sebastian Söderströmi eluloo lühikokkuvõtte. Spordiosakond hoolitseb NHL-i hokimängijate ja nende kommentaaride eest. Sulle jääb kirjutada kolm artiklit: „Kõik gaasimõrvast”, „Nii elas perekond Päikeserannikul” ja muidugi vana hea klassika: „Šokk keset idülli”. Õhtupoole saame veel arutada. Seniks õnn kaasa!”
Ta oli kõne lõpetanud ilma edasiste viisakusavaldusteta.
Keegi mees astus Annika auto juurde ja vehkis mõlema käega, ise midagi röökides. Annika eeldas, et mees tahtis teda ära ajada ja parkimiskohta endale saada.
Ta lukustas ukse ja võttis telefoni ning märkmiku.
Mees klopsis aknaklaasile.
Annika keris akna sentimeetri võrra alla.
„Mida?” küsis ta.
Mees vehkis ja röökis ning Annika teeskles, et ei saa aru.
„Väga kahju, no comprendo.”
Mees kukkus karjuma, et peaks politseisse helistama.
„No helista siis,” ütles Annika aknaklaasi jälle üles kerides. „Hea mõte.”
Ta valis esimese Skandinaavia politseiniku numbri kahest, kelle nimed ta Beritilt oli saanud, see oli keegi Knut Garen, kes osutus norrakaks.
„Mina olen Annika Bengtzon, Õhtulehe reporter. Ma sain su numbri…”
„Jah, ma rääkisin Berit Hamriniga eile. Ta hoiatas ette, et sa võid helistada. Kas sa oled nüüd Marbellas?” küsis politseinik.
„Olen just teel.”
„Me võime kokku saada kell kaks La Cañadas.”
„Lakanjadas?” küsis Annika.
„See on H&M-i vastas,” ütles politseinik ja kõne lõppes.
Annika kirjutas märkmikusse Lakanjada, pani auto käima ja oleks vehkivale mehele äärepealt otsa sõitnud, kui ta garaažist välja manööverdas.
Liiklus oli kohutav. Ta sai aru küll, miks Hispaania oli Euroopa meister jalakäijate surnukssõitmises ülekäiguradadel. Autod tuututasid, juhid vibutasid rusikaid ja vehkisid kätega.
„Rahunege maha, muidu saate veel südamerabanduse,” pomises Annika ja üritas teeviitade loogikale pihta saada. Ei õnnestunud.
Tundus, et Malaga lennujaama ümberehitus oli ülisuur projekt. Hiiglaslikud betoonskeletid kõrgusid taevani kõikjal, kuhu ta ka ei vaadanud, armatuurvõrk oli suurtes hunnikutes sõidutee ääres, veoautod, tõstukid ja kopad pidid manööverdama autode, mopeedide ja transfeerbusside vahel, mis sõidutasid inimesi parklatest terminalidesse. Kõik tänavad olid ajutised, moodustades eri sõiduradade ja – suundade kirju rägastiku.
Ka kohanimedes, mille poole ta pidi sõitma, ei olnud läbivat loogikat, nagu oli ka hoiatanud neiu Helle Hollise leti taga. Annika pidi suunduma Cádizi või siis Algecirase poole, et jõuda Marbellasse. Algul sai ta sõita tasulisel maanteel, aga siis pidi ära pöörama San Pedro de Alcántara peale, ja seda oli oluline meeles pidada, muidu võis ta hoopis Esteponasse sattuda.
„Ja see on üks kohutav paik, nagu ma kuulnud olen,” ütles Annika ja mõtles Julia peale.
Tüdruk leti taga oli teda tühjal pilgul vahtima jäänud.
„Mina elan seal,” ütles ta.
Annika möödus Torremolinosest, mis jäi edasi sõites vasakut kätt ja kujutas endast virvarri räpastest valgetest majadest, mis ulatusid lõpmatu rivina Vahemere rannikuni. Ta möödus teel mitmest prantsuse numbrimärgiga Volkswageni bussist, mille katusele oli mahutatud kogu majapidamine, ja temast omakorda sõitis mööda Saksa numbrimärgiga Mercor. Hispaania BMW siksakitas sõiduridade vahel ja pidi äärepealt kokku põrkama ühe Seatiga. Annika hoidis kramplikult roolist ja nuputas endamisi, mis asi see „lakanjada” küll olla võiks.
Kui ta jõudis tasulisele kiirteele, vähenes liiklustulv märgatavalt. Ta võis rahulikumalt võtta ja teda hämmastas ümbritsev maastik.
Kilomeetrikõrguste mägede ahel ulatus mereni välja. Lai kiirtee sumises mäekülgedel ja läbi kurude, sile ja neljarealine. Tee äärde olid püstitatud ööklubide ja kinnisvaramaaklerite reklaamsildid, mõnikord kõrgusid need otse mahajäetud talude varemete kõrval. Uusasumid hiigelsuurte kirevates värvides terrassmajadega hakkasid pihta pärast seda, kui ta teetolli punktist läbi sai. Ta oli sunnitud päikeseprillid kotist välja kraamima, sest ümbritsevad värvid olid nii kirkad, et panid lausa silmad valutama: erksinine taevas, orgude rohelus, majade pastelsed toonid ja merepind, mis sätendas nagu peenteks kildudeks löödud peegel.
Vahetult enne Marbellat, just enne ostukeskust, mis meenutas Stockholmi Kungens kurva-kaubamaja, said kaks maanteed uuesti kokku ja liiklus muutus jälle sama hullumeelseks nagu algul. Ta hoidis paremasse äärmisesse ritta, sattudes nii õigesse kohta, kui tee taas kaheks hargnes. Sest Esteponasse ei tahtnud ta ju sattuda.
Istáni linna poole viitava mahasõidu juures tegi maantee pika kaare mere poole. Asustus tihenes. Annika mõtles, et peaks hakkama mõtlema kuhugi poole pööramise peale, et endale hotell otsida. Järgmisel hetkel nägi ta kohe üht taeva poole kõrguvat reklaamsilti vasakul teepervel, peal tekst HOTELPYR.com.
Noh, mis seal siis ikka, mõtles ta