Ahaa, mõtles Annika, Kungens kurva-keskus.
Kell oli juba pool kaks.
Ta läks tagasi autosse.
Ja muidugi sõitis ta õigest teeotsast mööda.
Ta nägi ostukeskust vasakul pool mööda tuhisemas just siis, kui oli aru saanud, et on liiga kaugele sõitnud. Kerges paanikas õnnestus tal tasulisele teele sattumist siiski vältida. Arusaamatute reklaamplakatite, teetähiste ja teid ääristavate hispaaniakeelsete elektrooniliste teadetetahvlite padrikus otsis ta võimalust tagasipöörde tegemiseks, et õigesse suunda tagasi pääseda, leides selle kohe pärast Costa del Soli haiglat.
Alles siis, kui ta kaubanduskeskuse tuubil täis parkimisplatsile jõudis, märkas ta, et õlad olid pingest täiesti krampis. Ta sundis need nüüd oma kohale tagasi, trügis Suurbritannia numbrimärgiga Jaguarist ette ja parkis otse väljasõidu juurde.
Kaubanduskeskus oli rahvast pungil täis. Päevad enne el día de Reyes‘i, kolmekuningapäeva, kuulusid aasta kõige aktiivsemate poodlemispäevade hulka, nagu ta oli lennukis reisijuhist lugenud. Enamik hispaania lastest ei saanud oma jõulukingitusi kätte mitte jõululaupäeval, vaid just kolmekuningapäeval, ja tundus, et viimase minuti kinke oli kogu Lõuna-Hispaania just siia otsima tulnud.
Keskuses sees oli sama temperatuur mis väljaski, märkas Annika, kui astus mööda peegelsiledat graniitpõrandat. Päike säras läbi klaaskatuse, mis asus mitu korrust kõrgemal ja mis võimendas tunnet, justkui viibiks külastaja ikka veel õues. Inimmass haaras ta kaasa ning juhtis mööda samadest poodidest, mis olid esindatud ka ostukeskustes kodus, Stockholmis: Mango, Zara, Lacoste ja Swatch. Infotahvlini jõudes avastas ta, et seisiski just täpselt H&M-i sissepääsu juures. Ühtegi politseinikku ta rahvasummas ei tuvastanud, niisiis sättis ta end seljaga vaateakna poole, et säiliks ülevaade ja samas ei jääks teistele jalgu.
Otse tema ees kerkis hiiglaslik jõulukuusk kõrgustesse ja selle lopsakas rohelus reetis, et tegemist on plastmassiga. Laepaneelide küljest rippusid alla umbes kahemeetrise läbimõõduga jõulukaunistused, mõned palmid nõjatusid kivipostamendi vastu. Need olid nii koledad, et küllap oli tegemist ehtsate puudega.
Ta vaatas kella. Nad peaks varsti kohale jõudma.
„Annika Bengtzon?”
Neid oli kaks ja nende välimus lausa karjus, et siit tulevad erariietes Skandinaavia politseinikud. Üks oli blond, teine tuhkblond, mõlemal olid jalas teksad ja mugavad jalatsid, nad olid heas füüsilises vormis ja neist hoovas seesugust hooletut enesestmõistetavust, mis on omane vaid meestele, kelle autoriteet on ilmselge.
Annika tervitas neid kättpidi ja naeratas.
„Meil on pisut kiire,” ütles Knut Garen, „aga kohe seal ülal on üks suupisterestoran, kust on erakordselt hea vaade üle parkla.”
Tema kolleeg esitles end Niklas Lindena ja ta hääldusest oli aimata Norrlandi maakonna dialekti.
Nad sõitsid eskalaatoriga üles ja trügisid aknaäärsesse lauda, kust avaneski tõepoolest imeline vaade kümnele tuhandele sõiduautole.
„Aitäh, et aega leidsite,” ütles Annika ning pani oma märkmiku ja pliiatsi lauale.
„Asjalood on nii, et kogu suhtlus Hispaania politsei ja Rootsi võimude vahel peab toimuma meie vahendusel. Meie sünkroniseerime kommunikatsiooni, kui nii võib öelda,” alustas Knut Garen.
„Kõigepealt küsin, ega te ei tea mõnd head tõlki, kõige parem oleks rootsi-hispaania suunal, aga sobib ka inglise keele kaudu,” uuris Annika.
„Sa ise ei räägi hispaania keelt?” küsis Knut Garen.
„No mucho. Comprendo un poquito9,” vastas Annika.
„Siis Carita. Ta on rootslane ja elab koos perega siin, tegeleb kirjaliku ja suulise tõlkimisega. Sa saad tema numbri,” ütles Niklas Linde.
Knut Garen otsis oma telefoni välja.
„See Söderströmide lugu on muidugi kohutavalt kurb,” ütles ta telefoniraamatust tõlgi numbrit otsides. „Gaasiröövid on üha tavalisemad, aga sellist asja pole varem olnud, et see nii kurvalt lõpeb. Nii, siin ta on: Carita Halling Gonzales, saad sa üles kirjutada?”
Annika kirjutas nii lauatelefoni kui mingi teise, ilmselt siis mobiilinumbri.
„Kas teie hakkate selle mõrva juurdlust juhtima?” uuris Annika.
„Hispaania policía nacional viib uurimist läbi, meie selle juhtumiga ei tegele,” selgitas Niklas Linde.
„Meil on just üks teine projekt käsil,” ütles Knut Garen. „Ehk on sul mahti tulevikus sellest ka kirjutada. Greco ja Udyco said eelmisel nädalal ühes La Campana laohoones kätte seitsesada kilo kokaiini. Me usume, et asi on Rootsiga seotud.”
„Greco?” küsis Annika.
„Hispaania eriüksused, mis tegelevad narko- ja organiseeritud kuritegevusega. Meil on nendega päris tihe koostöö.”
Knut Garen vaatas oma käekella.
„Ainult paar üldist küsimust siinse kuritegeliku maailma kohta. Ma olen kuskilt lugenud, et Costa del Soli hüüdnimi on ka Costa del Crime. Kas seda võib pidada liialduseks?” uuris Annika.
„Oleneb, mispidi võtta. Siin on 420 kuritegelikku rühmitust, kes tegelevad kõigega alates kanepikasvatusest kuni kokaiinismugeldamise, inimkaubanduse, autovarguste ja ebaseaduslike mängupõrguteni välja. Arvatakse, et ainuüksi Malagas pannakse igal aastal toime umbes kolmkümmend tellimusmõrva. Seksitööstus on hiigelsuur, selles osaleb umbes 40 000 inimest. Tuntumaid bordelle on sadakond…” rääkis Knut Garen.
„Kui tavalised on gaasiröövid?”
„Väga tavalised,” vastas Niklas Linde. „Enamasti puudutab see välismaalasi, vahel aga ka rikkaid hispaanlasi. Oletatakse, et jõugud valivad oma ohvrid lennujaamas välja, jälitavad neid villade või korterite juurde ja lasevad sinna siis pärast pererahva uinumist gaasi. On juhtunud, et inimene ärkab majas, mis on täiesti tühjaks tehtud, kõik on läinud, kaasaarvatud laulatussõrmused, mis paaril sõrmes olid. Pärast on neil enamasti väga kehv enesetunne, gaasi põhjustatud tüsistustest rääkimata.”
„Kas ma võin seda lõiku artiklis kasutada?”
„Ikka võid, aga mitte minu nime all. Mina töötan siin salastatult.”
Annika silmitses teda hetke, millega ta siin õieti tegeles?
„Ma olen asjast nii aru saanud, et gaasirööve on siinses rootsi kogukonnas varemgi ette tulnud?” küsis Annika.
„Aastas on rootslastega umbes sada sellist juhtumit,” ütles Knut Garen ja andis käega märku, et soovib veel üht taldrikut jámon serrano’ga.
„Mida teie sellest konkreetsest röövist arvate?” küsis Annika edasi.
Politseinikud vaatasid teineteisele otsa.
„Tähendab, kas neil siis ei olnud gaasiandurit? Ma kuulsin, et Nueva Andalucías on kõigil gaasiandur…”
„Asjaolud viitavad sellele, et tegemist ei olnud tavalise gaasirööviga,” ütles Niklas Linde.
„Ma ei tea, kas me peaks…” sekkus Knut Garen.
Niklas Linde kummardus üle laua ja tasandas häält:
„Ohvrid ei olnud oma voodites, kui nad leiti. Naise surnukeha oli kohe ukse juures, mees leiti kirjutuslaua pealt. Gaasiandur oli tööle hakanud, ja see neid tõenäoliselt ärataski. Keegi lülitas selle kinni.”
„Ja lapsed?” küsis Annika ja oli sunnitud neelatama.
„Nemad leiti koridorist vanemate magamistoa ukse tagant. Laste vanaema, pensionär, oli ainuke, kes voodis oli. Võimalik, et ta ei suutnud