5. PEATÜKK
Saabus pimedus, temperatuur langes ja kahvatu kuu paistis Stian Barelli lastetoa aknast sisse, kui ta alt elutoast ema häält kuulis.
„Sinule, Stian!”
Ta oli kuulnud, kuidas nende lauatelefon helises, ja lootnud, et see pole temale. Ta pani Wii-mängu puldi käest. Ta oli kaksteist under par ja kolm auku oli jäänud mängida ja teiste sõnadega oli tal megahea seis, et Masters’iks kvalifitseeruda. Ta mängis Rick Fowlerina, kuna tema oli ainus mängija Tiger Woodsi Masters’is, kes oli lahe ja umbes Stiani-vanune, kahekümne ühe aastane. Ja neile mõlemale meeldis Eminem ja Rise Against ja oranžide riietega käia. Rick Fowleril oli muidugi raha oma korteri jaoks, aga Stian elas ikka veel lapsepõlvekodus. Aga see on ajutine, kuni ta saab selle Alaska ülikooli scholarship’i. Kõik Norra half decent mäesuusatajad said sinna sisse juunioride NM-i tulemuste põhjal või kuidagi nii. Häda oli muidugi selles, et seni polnud neist ühestki seal paremat mäesuusatajat saanud, aga mis siis? Naised, vein ja suusad. Kas võiks olla midagi paremat? Ehk teeks isegi mõne eksami, kui aega jääb. Lõputunnistus annaks talle mõne kobeda töö. Raha omaette korteriks. Elu, mis oleks etem kui see praegune: magada liiga lühikeses voodis Bode Milleri ja Aksel Lund Svindali piltide all, süüa ema kotlette ja täita isa korraldusi, treenida ninatarku tattninasid, kel on oma lumepimedate vanemate arvates Aamodti või Kjusi anne. Valvata Tryvannskleiva suusatõstukit niisuguse tunnitasu eest, mida nad, kurat küll, poleks söandanud India lapstöölistele ka pakkuda. Ja sellepärast teadis Stian, et helistaja on mäesuusaklubi esimees. Tema oli Stiani teada ainus, kes vältis mobiilile helistamist, sest need kõned olid pisut kallimad, ja sundis inimesi seetõttu trepist alla tormama neis kiviaja koobastes, kus lauatelefon veel alles oli.
Stian võttis telefonitoru, mille ema talle ulatas.
„Jah?”
„Tere, Stian, siin on Bakken.” Bakken tähendas mäge ja oli ka päriselt tema nimi. „Mulle helistati, et Kleiva tõstuk käib.”
„Praegu?” imestas Stian ja vaatas kella. Veerand kaksteist. Kinnipanekuaeg oli kell üheksa.
„Kas saad pilgu peale visata, et mis toimub?”
„Praegu?”
„Kui sa muidugi liiga hõivatud ei ole.”
Stian ignoreeris esimehe iroonilist tooni. Ta teadis, et tal oli olnud kaks pettumusrikast hooaega ja et esimehe arvates polnud selles süüdi andepuudus, vaid liigne vaba aeg, mida Stian iga hinna eest püüdis täita laisklemise, lodevuse ja üleüldise seanahavedamisega.
„Mul ei ole autot,” vastas Stian.
„Sa võid võtta minu oma,” ütles ema kiiresti. Ta ei olnud telefoni juurest eemaldunud, vaid seisis Stiani kõrval, käed risti rinnal.
„Sorry, Stian, aga ma kuulsin,” ütles esimees kuivalt. „Kindlasti on need Hemingi lumelaudurid, kes nalja pärast sisse murdsid.”
Stianil läks kümme minutit, et mööda käänulist teed üles Tryvannstårnet’ juurde sõita. Teletorn seisis nagu 118-meetrine oda, mis oli Loode-Oslos oosiharja puuritud.
Ta jättis auto lummetuisanud parklasse ja märkas, et seal on veel üks auto, punane Golf. Ta võttis katuseboksist suusad, pani need alla ja lükkas end peahoonest mööda ja mäkke, kus peatõstuk Tryvann Ekspress suusakeskuse tippu tähistas. Sealt ülalt paistis järv ja väiksem Kleiva tõstuk, mis pulgaga üles vedas. Ehkki kuu paistis, oli liiga pime, et näha, kas T-kujulised istmetega kangid liiguvad, kuid ta kuulis. Kuulis alt kostvat masinavärgi undamist.
Ja kui ta mäest alla liugles, võttes pikki laisku kaari, rabas teda korraga, kui imelikult vaikne on öösel mägedes. Näis, nagu kajaks mäenõlv esimesel sulgemisjärgsel tunnil ikka veel laste kilgetest, tüdrukute teeseldud hirmukiljatustest, terasservade kolksudest vastu kõvakstrambitud lund ja jääd ning poiste testosterooni pritsivatest hüüetest, mis nõudsid tähelepanu. Ka siis, kui prožektorid olid kustutatud, oleks valgus justkui mõneks ajaks huumama jäänud. Kuid seejärel muutus järk-järgult vaiksemaks. Ja pimedamaks. Ja veelgi vaiksemaks. Kuni vaikus kõik maastikulohud täitis ning pimedus metsast välja roomas. Ja siis tekkis tunne, nagu muutuks Tryvann hoopis teiseks paigaks, mis ka Stianile, kes tundis mäge nagu oma viit sõrme, paistis nii võõras, et samahästi võinuks ta olla mõnel teisel planeedil. Külmal, pimedal ja asustamata planeedil.
Valguse puudusel pidi ta sõitma, meeled ärkvel, ja püüdma ette aimata, kuidas lumine maastik suuskade all laugleb ja lookleb. Aga see oligi tema anne, mistõttu tal tuli sõit kõige paremini välja just siis, kui nähtavus oli halb, lund sadas, udutas või paistis ere päike: ta pigem tundis kui nägi, tal oli seesugune selgenägelikkus, mis on antud vaid üksikutele suusatajatele, teistele – enamikule – aga mitte. Ta laskus hellitlevalt ja aeglaselt, et naudingut pikendada. Siis oligi ta all ja keeras sahinal tõstukiputka ette.
Uks oli lahti murtud.
Lumel paistsid puupilpad ja ukseava haigutas mustalt vastu. Ja alles sel hetkel turgatas Stianile pähe, et ta on üksi. Et on südaöö ja ta viibib inimtühjas paigas, kus just on pandud toime kuritegu. Tõenäoliselt vaid üleannetus, aga ikkagi. Ta ei teadnud ju päris kindlalt. Kas see on ikka üleannetus. Kas ta on ikka üksi.
„Halloo!” hüüdis Stian üle mootorimürina ja T-konksude kolksumise, mis tulid ja läksid tema pea kohal vaikselt piniseva terastrossi otsas. Ja kahetses sedamaid. Kaja vastas mäeküljelt, hääles tema hirmu kaik. Sest tal oli hirm. Sest mõte ei peatunud „kuriteo” ja „üksi” juures, vaid laskis otsejoones edasi. Vana loo juurde. Päevavalgel ta sellele ei mõelnud, aga vahel, kui ta siin õhtuses vahetuses oli ja peaaegu kõik suusatajad lahkunud olid, tuli küll ette, et lugu koos pimedusega metsast ligemale roomas. See oli juhtunud väljaspool suusahooaega, ühel lumetul talveööl üheksakümnendate aastate lõpul. Tüdruk oli nähtavasti südalinnas uimastatud ja siia mäkke toodud. Käeraudade ja kapuutsiga. Toimetatud parklast siia alla, kus uks oli lahti murtud, ja siin putkas oli ta vägistatud. Stian oli kuulnud, et viieteistaastane tüdruk oli olnud nii väike ja kleenuke, et kui ta oli teadvusetu, võis vägistaja, või oli neid mitu, ta parklast kerge vaevaga süles kohale kanda. Võis ju loota, et ta oli kogu aeg teadvusetu. Aga Stian oli ka kuulnud, et tüdruk olevat kahe jämeda naelaga õlgupidi, abaluude alt seina külge löödud, nii et mees, või oli neid mitu, sai teda vägistada püsti seistes, minimaalselt vastu seinu, põrandat ja tüdrukut puutudes. Et sellepärast ei olnudki politsei leidnud DNA-d, sõrmejälgi ega riidekiude. Aga mine tea, kas see oli tõsi. Vähemalt see oli küll tõsi, et nad olid tüdruku jäänuseid kolmest kohast leidnud. Tryvanni põhjast leidsid nad ülakeha ja pea. Wyllerløypa alt metsast ühe poole alakeha. Aurtjerni kaldalt teise poole. Ja kuna viimased osad leiti teineteisest nii kaugelt ja võrreldes selle kohaga, kus tüdruk vägistati, vastassuundadest, oli politseil teooria, et kurjategijaid oli kaks. Aga muud peale teooriate neil ei olnudki. Kurjategijatest mehi – kui need ikka olid mehed, sest polnud spermat, mis seda kinnitanuks – ei leitudki. Aga esimees ja teised naljahambad rääkisid meelsasti noortele klubiliikmetele, kes jäid Tryvannis esimest korda õhtuvalvesse, et rahvas räägib, et vaiksetel öödel on suusakuurist hääli kuulda. Karjeid, mis peaaegu summutavad selle teise hääle. Naelte seina löömise kolksud.
Stian vabastas saapad sidemete küljest ja läks ukse poole. Nõtkutas põlvi, pingutas säärelihaseid ja püüdis marutavast pulsist mitte välja teha.
Tont võtaks, mida ta näha kardab? Verd ja läga? Kummitusi?
Ta pistis käe uksest sisse, leidis lüliti ja keeras seda.
Vahtis valgustatud ruumi.
Värvimata männipuust seinal rippus naela otsas tüdruk. Ta oli peaaegu alasti, niinimetatud strateegilisi osi päikesepruunil kehal katsid vaid kollased bikiinid. Kuu oli detsember ja kalender pärit möödunud aastast. Tõtt-öelda oli Stian ühel väga vaiksel õhtul mõne nädala eest selle pildi ees masturbeerinud. Tüdruk oli küllalt seksikas, aga kõige enam ajasid