Stian astus putkasse. Polnud kahtlust, et seal oli sees käidud. Suusatõstuki lüliti oli katki murtud. Selle kaks poolt vedelesid põrandal, nii et ainult lüliti metallots juhtpaneelist välja ulatus. Ta võttis külma jublaka pöidla ja nimetissõrme vahele ning püüdis seda keerata, aga sõrmed libisesid maha. Ta läks nurka väikese elektrikilbi juurde. Selle metalluks oli lukus ja võti, mis tavaliselt sealsamas kõrval seinal nööri otsas rippus, oli kadunud. Imelik. Ta läks tagasi juhtpaneeli juurde. Püüdis prožektorite ja muusika lüliti plastkorpust maha kiskuda, aga mõistis, et lõhub ka need ära, sest need olid kas kinni liimitud või needitud. Tal oli vaja midagi, millega metalljublakast kinni saada, näiteks tange. Kui ta akna ees oleva laua sahtli lahti tõmbas, tekkis tal mingi eelaimus. Samasugune eelaimus nagu pimesi suusatades. Ta pigem tundis kui nägi, et keegi seisab väljas ja vaatab sisse.
Ta tõstis pilgu.
Ja vaatas näkku kellelegi, kes talle suurte pärani silmadega otsa jõllitas.
Tema oma nägu, tema oma kabuhirmul silmad akna topeltpeegeldusel.
Stian hingas kergendatult. Pagan, on ta alles jänespüks.
Aga siis, kui süda jälle lööma hakkas ja pilk tagasi sahtlisse vupsas, oleks silm nagu registreerinud õues mingi liikumise, mingi näo, mis peegelpildilt eemaldus ning suure hooga paremale ja pildilt välja kadus. Ta tõstis jälle ruttu pilgu. Endiselt oli seal vaid tema peegelpilt. Aga mitte kahekordne nagu hetk tagasi. Või oli?
Ta oli alati olnud elava kujutlusvõimega. Nii ütlesid talle ka Marius ja Kjella, kui ta tunnistas, et vägistatud tüdrukule mõtlemine ajab talle kihu peale. Muidugi mitte sellepärast, et ta vägistati ja tapeti. Või, nojah, sellele vägistamisele … ta mõtles küll, tunnistas ta neile. Aga eelkõige sellepärast, et tüdruk oli ilus, pisike ja ilus. Ja et ta oli sealsamas putkas alasti, riist jalgevahes, see … jah, see mõte pani ta ihast põlema. Marius oli öelnud, et ta on „jumalast haige” ja Kjella, see igavene tõbras, latras loomulikult kõik edasi, ja kui lugu Stianile ringiga tagasi jõudis, kõlas see juba nii, et Stian oleks tüdruku tookord ise hea meelega vägistanud. Kena sõber küll, mõtles Stian sahtlis sobrades. Tõstukipilet, pitsat, templipadi, pastakad, teip, käärid, puss, kviitungiplokk, kruvid, mutrid. No võtaks pagan! Ta asus järgmise sahtli kallale. Ei tange ega võtmeid. Ja talle turgatas pähe, et tuleks lihtsalt otsida üles hädapiduriga kang, mille nad putka ette lumme torkasid, nii et kui midagi juhtus, sai valvemees tõstuki kiirelt peatada, kui kangil punast nuppu vajutas. Ja juhtus pidevalt: lapsed said tõstukiga vastu pead, algajad lendasid nõksatuse peale selili, ent klammerdusid pulga külge ja lohisesid trassi pidi üles. Või mingid kekutavad idioodid, kes, kang põlveõndlas, kallutasid end küljele ja urineerisid ülalt alla metsaserva.
Ta otsis kapid läbi. Kangi oleks pidanud olema lihtne leida, see oli oma meeter pikk, metallist, sõrgkangi moodi ja terava otsaga, nii et seda sai pista läbi jääkooriku või kõvakstambitud lumme. Stian lükkas kõrvale mahaunustatud labakindad, mütsid ja slaalomiprillid. Järgmine kapp, tulekustuti. Põrandapesupang ja lapid. Esmaabitarbed. Taskulamp. Aga kangi ei kuskil.
Mis siis, kui nad unustasid kangi välja, kui õhtul kinni panid?
Ta võttis taskulambi kaasa, läks välja ja tegi tiiru ümber putka.
Ka seal ei paistnud kangi. Kurat, kas keegi võis selle varastada? Ja jättis tõstukipiletid võtmata? Stianile näis, et ta kuulis midagi, ja ta vaatas metsaserva poole. Näitas puude vahele valgust.
Mõni lind? Või orav? Vahel sattus sinna isegi põder, aga too ei vaevunuks end peitma. Kui ta ainult selle kuradi tõstuki seisma saaks jätta, siis kuuleks paremini.
Stian läks putkasse tagasi ja märkas, et sees meeldib talle rohkem. Ta korjas põrandalt üles mõlemad plastlüliti pooled, püüdis need metalljublaka ümber kokku litsuda ja keerata, kuid need ei püsinud paigal.
Ta vaatas kella. Varsti kesköö. Ta oleks tahtnud enne magamaheitmist veel Augusta golfiraja lõpetada. Ta mõtles, kas ei peaks esimehele helistama. Kurat, muud poleks vaja kui seda pagana metalljublakat pool pööret keerata!
Tema pea nõksatas püsti ja süda seisatas.
See toimus nii kiiresti, et ta polnud kindel, kas ta ikka nägi seda. Oli see, mis ta oli, aga põder see küll ei olnud. Stian otsis mobiiliekraanilt esimehe nime, aga sõrmed värisesid nii, et ta vajutas mitu korda valesti, enne kui pihta sai.
„Jah?”
„Stian siin. Keegi on putkasse sisse murdnud ja lüliti katki teinud ja kang on kadunud. Ma ei saa seda välja lülitada.”
„Elektrikilbi …”
„Lukus ja võti on läinud.”
Ta kuulis, kuidas esimees vaikselt kirus. Ja ohkas siis rahulolematult. „Oota seal, ma tulen.”
„Võta kaasa tangid või midagi.”
„Tangid või midagi,” kordas esimees, püüdmatagi oma põlgust varjata.
Stian oli juba ammu aru saanud, et esimehe lugupidamine sõltus alati sellest, kui head su tulemused on. Ta pistis telefoni taskusse. Vahtis õuepimedusse. Ja talle turgatas pähe, et kui putkas tuli põleb, võidakse teda näha, ilma et tema kedagi näeks. Ta tõusis, tõmbas ukse kõvasti kinni ja kustutas tule. Ootas. Kangid, mis tühjade istmetega mäest alla tema poole liikusid, tundusid kiirendavat, kui mäe all pöörde tegid ja ülesmäge suundusid.
Stian pilgutas silmi.
Miks ta selle peale varem ei tulnud?
Ta keeras juhtpaneelil kõiki lüliteid. Ja samal hetkel, kui prožektorid mäel süttisid, kaikus valjuhäälditest Jay-Z „Empire State of Mind” ning ujutas üle kogu oru. Nii, kohe oli palju kodusem olla.
Ta trummeldas sõrmedega laual ja vaatas uuesti metallijublakat. Selle otsas oli auk. Ta tõusis, võttis elektrikilbi kõrvalt nööri, pani selle kahekorra ja pistis läbi augu. Mässis selle veel korra ümber jublaka ja tõmbas tasakesi. Nii võib see õnnestuda küll. Ta tõmbas veidi kõvemini. Nöör pidas vastu. Pisut veel kõvemini. Jublakas liikus. Ta rapsas täiest jõust.
Suusatõstuki mürin hääbus pikaldase oigega, mis lõppes kiunatusega.
„There, motherfucker!” hüüatas Stian.
Ta kummardus telefoni kohale, et helistada esimehele ja teatada, et ülesanne on täidetud. Siis tuli ta selle peale, et esimehele vaevalt meeldiks, et ta öösel valjuhäälditest täiel võimsusel räppi laseb, ja ta keeras muusika kinni.
Kuulas, kuidas telefon kutsub, see oli kõik, mida ta kuulis, sest korraga oli jäänud nii vaikseks. Vasta juba! Ja siis oli see jälle seal. Tunne. Tunne, et seal on keegi. Et keegi vaatab teda.
Stian Barelli tõstis aeglaselt pilgu.
Ja tundis, kuidas jäine külm levib kuklast alla, nagu oleks ta kivikamakaks jäätunud, nagu vahiks ta näkku Medusale. Aga see ei olnud Medusa. See oli pika musta nahkmantliga mees. Tal olid hullumeelse pärani silmad, vampiiri pärani lõuad ja kummaski suunurgas verenire. Ja paistis, nagu hõljuks ta õhus.
„Jaa? Halloo? Stian? Oled sa seal? Stian?”
Aga Stian ei vastanud. Ta oli tõusnud püsti, paisanud tooli pikali, taganenud ja pressinud selja vastu seina, kus rebis naela otsast preili detsembri, nii et see põrandale kukkus.
Ta oli hädapidurikangi üles leidnud. See vahtis välja mehe lõugade vahelt, kes rippus ühe tõstukiankru küljes.
„Nii et teda käiati muudkui ringiratast?” küsis Gunnar Hagen, laskis pea viltu ja uuris nende ees kõlkuvat laipa. Kehakuju oli kuidagi imelik, nagu vahanukul, mis hakkab üles sulama ja venib juba maa poole.
„Nii see poiss meile rääkis, jah,” vastas Beate Lønn, trampis jalgadega lumes ja vaatas üles valgustatud tõstukitrassi poole, kus tema valges kombinesoonis kolleegid lumega peaaegu ühte sulasid.
„Jälgi