„Me mõtlesime katsetada pisut teistsugust lähenemist.”
„Jah?”
„Jah,” vastas Hagen. „Juurdlusrühma mitmeks väikeseks grupiks jagada.”
„Milleks?”
„Et teha rohkem ruumi alternatiivsetele mõtetele. Suured rühmad on küll kompetentsed, kuid ei sobi ebatraditsiooniliseks mõtlemiseks.”
„Ja on siis vaja seda … ebatraditsioonilist mõtlemist?”
Hagen ei teinud sarkasmist välja. „Me oleme jäänud ühe koha peale tiirutama ja vahime või silmad peast, aga ei näe.”
Hagen vaatas Bellmanile otsa. Endise mõrvauurijana oli Bellman selle nähtusega kindlasti tuttav: rühm takerdub lähtepunktis, oletused kivistuvad faktideks ja kaob võime näha alternatiivseid hüpoteese. Ja ikkagi raputas Bellman pead.
„Väikeste rühmadega hajub tervikpilt, Hagen. Vastutus pihustub, inimesed jäävad üksteisele jalgu ja sama tööd tehakse mitu korda. Suur koordineeritud juurdlusrühm on alati parim. Mõistagi juhul, kui sel on hea ja tugev juht …”
Hagen pigistas hambad kokku ja tundis purihammaste kühmulisi pindu, kuid lootis, et ta nägu ei reeda Bellmani süüdistuste mõju.
„Aga …”
„Kui juht hakkab taktikat muutma, siis võib seda kergesti mõista kui meeleheidet ja ülestunnistust, et ta on äpardunud.”
„Aga me olemegi äpardunud, Mikael. Märts on käes, mis tähendab, et esimesest politseitapust saab kuus kuud.”
„Äpardunud juhile ei taha mitte keegi järgneda, Hagen.”
„Minu kaastöötajad ei ole pimedad ega lollid ja teavad, et me tammume paigal. Ja nad teavad ka seda, et hea juht peab suutma kurssi muuta.”
„Head juhid teavad, kuidas oma meeskonda inspireerida.”
Hagen neelatas. Neelas alla selle, mida oleks tahtnud öelda. Et tema õpetas kõrgemas sõjakoolis juhtimisstrateegiat juba siis, kui Bellman alles, ragulka käes, ringi lippas. Et kui Bellman on nii kuradima kõva käsi alluvaid inspireerima, siis kuidas oleks, kui inspireeriks õige pisut ka teda, Gunnar Hagenit? Aga ta oli liiga väsinud, liiga pettunud, et neelata alla sõnad, mis Bellmanit tema teada kõige enam vihastasid:
„Me saavutasime edu sõltumatu rühmaga, mida juhatas Harry Hole, mäletad? Neid Ustaoset’ mõrvu ei oleks muidu lahendatud, kui …”
„Ma usun, et sa kuulsid, mis ma ütlesin, Hagen. Pigem kaaluksin juba juurdlusrühma juhi väljavahetamist. Juht vastutab oma alluvate töökultuuri eest, ja nüüd paistab mulle, et see ei ole piisavalt tulemustele orienteeritud. Kui sul muud ei olnud, siis nüüd pean ma minema nõupidamisele.”
Hagen ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ta ajas end kangetele jalgadele, nagu poleks veri selle lühikese aja jooksul, kui ta kitsal ja madalal toolil istus, üldse ringi käinud. Ning tukerdas ukse poole.
„Muuseas,” ütles Bellman tema selja taga ja Hagen kuulis, kuidas ta summutas haigutuse. „Kas Gusto asjas on midagi uut?”
„Nagu sa ise ütlesid,” vastas Hagen ringi keeramata, jätkates teed ukse poole, et ei peaks Bellmanile näitama oma nägu, kus veresooned – erinevalt jalgadest – näisid olevat suure rõhu all. Aga tema hääl värises sellegipoolest vihast: „See asi ei ole enam esmatähtis.”
Mikael Bellman ootas, kuni uks sulgus ja ta kuulis, kuidas üksuseülem ooteruumis sekretäriga hüvasti jättis. Seejärel vajus ta oma kõrge korjuga nahktugitoolis kössi. Ta ei olnud kutsunud Hagenit vaibale selleks, et pärida aru politseitappude kohta, ja ta kahtlustas, et Hagen oli teda läbi näinud. Vaid sellepärast, et Isabelle Skøyen oli tund aega tagasi helistanud. Ta oli muidugi kedranud ikka sedasama, et need lahendamata politseitapud jätavad neist mõlemast mulje kui ebapädevatest ja nõrkadest juhtidest. Ja et erinevalt Mikaelist sõltub Isabelle täielikult valijate soosingust. Mikael oli vastanud „jah” ja „ahah” ning oodanud, millal naine juba lõpetab, et saaks toru hargile panna, kui naine lõhkas pommi.
„Ta hakkab teadvusele tulema.”
Bellman istus, küünarnukid laual ja pea käte vahel. Vahtis kirjutuslaua läikivat lakki, millel nägi iseenda laialivalgunud piirjooni. Naised pidasid teda ilusaks. Isabelle oli öelnud otse välja, et talle meeldivad ilusad mehed. Et sellepärast ta oligi Gustoga seksinud. Selle ilusa poisiga. Elvise moodi ilusaga. Meeste ilu peeti tihtipeale kahemõtteliseks. Mikael mõtles sellele kripo mehele, kes talle ligi oli püüdnud tikkuda ja tahtnud teda suudelda. Ta mõtles Isabellele. Ja Gustole. Kujutas neid koos ette. Kujutles neid kolmekesi koos. Ta ajas end toolilt ropsuga püsti. Astus jälle akna alla.
Asi oli käima lükatud. Isabelle oli nii öelnud. Käima lükatud. Ta ei pruukinud muud teha kui oodata. See oleks pidanud teda rahustama, maailma vastu sõbralikumaks tegema. Nii et miks ta Hagenit noaga lõi ja seda veel haavas ringi keeras? Et näha, kuidas teine sipleb? Et näha veel üht piinatud nägu, niisama piinatut nagu too, mis oli peegeldunud kirjutuslaua lakil. Aga varsti on kõik möödas. Kõik on praegu Isabelle kätes. Ja kui see, mis vaja, tehtud saab, siis on kõik nagu enne. Nad võivad unustada Assajevi, Gusto ja kindlasti ka tolle, kellest kõik lakkamatult vatrasid – Harry Hole. Nii see kord juba on, varem või hiljem vajub kõik unustusehõlma, ajapikku isegi politseitapud.
Kõik oli nagu enne.
Mikael Bellman tahtis järele katsuda, kas see on see, mida ta tahab. Aga otsustas, et jäägu pealegi. Ta ju teadis, et see on see, mida ta tahab.
7. PEATÜKK
Ståle Aune hingas sügavalt. Nad olid teraapiaga teeristil, kus tuli teha valik. Ja ta valis:
„Võimalik, et teie seksuaalsusega seoses on midagi lahendamata jäänud.”
Patsient vaatas talle otsa. Kitsi naeratus. Pilukil silmad. Saledad ebaloomulikult pikkade sõrmedega käed kerkisid õhku ja näis, nagu tahaks mees oma peenetriibulise pintsaku kohal lipsusõlme kohendada, kuid mõtles ringi. Ståle oli märganud seda liigutust paar korda varemgi ja see meenutas talle patsiente, kel oli õnnestunud end võõrutada mõnest konkreetsest sundkäitumisest, kuid sissejuhatav rituaal jäi alles – käsi, mis kavatses midagi ette võtta, lõpetamata tegu, mis oli esialgsest ja sunduslikust tublisti mõttetum, kuid vähemasti lahtimõtestatav. Nagu haavaarm või lonkamine. Otsekui kaja. Meenutus, et miski ei kao täielikult ja kõik ladestub kuhugi kuidagiviisi. Nagu lapsepõlv. Inimesed, keda oled tundnud. Mingi toit, mida sa ei talunud. Mõni ammune kirg. Rakumälu.
Patsiendi käsi langes sülle tagasi. Ta köhatas järsult ja tema hääl kõlas sunnitult ja metalselt: „Mida kuradit te sellega mõtlete? Kas alustame nüüd Freudi mögaga?”
Ståle silmitses meest. Ta oli vaadanud telekast pealiskaudselt üht politseisarja, kus inimeste tundeid loeti välja nende kehakeelest. Kehakeel oli küll oluline, aga hoopis hääl on see, mis kõige enam paljastab. Meie häälepaelte ja kõrilihased on nii peene häälestusega, et võivad moodustada helilaineid, mille me sõnade kujul ära tunneme. Kui Ståle politseikoolis loenguid pidas, juhtis ta tudengite tähelepanu sellele, missugune ime see iseenesest on. Ja et on olemas üks veelgi tundlikum instrument, inimkõrv. Mis ei suuda helilaineid üksnes täis- ja kaashäälikutena dešifreerida, vaid tajub ka rääkija kehatemperatuuri, pingeseisundit ja sisimaid tundeid. Et ülekuulamisel on tähtsam kuulata kui vaadata. Et vaevukuuldavalt tõusev kõnetoon või peaaegu märkamatult värelev hääl on tähendusrikkamad märgid kui rinnale põimitud käsivarred, rusikas käed, pupillide suurus või kõik muud tegurid, mida psühholoogide uus laine sageli tähtsustas, kuid mis Ståle kogemuste põhjal uurijat pigem segadusse ajasid ja eksitasid. Tõsi küll, tema ees istuv patsient kasutas vandesõna, aga eelkõige ütles iseloomulik surve Ståle trummikiledele, et patsient on valvel ja vihane. Tavaliselt poleks see kogenud psühholoogi häirinud.