Politsei. Jo Nesbø

harilikumat, sümpaatsemat naeru. Selle peale oli Truls veelgi hullemini naernud. Ja näidanud näpuga Mikaeli peale. Oli sihtinud teda näpuga, lausumata sõnagi, oli vaid röhkinud seda õudset naeru.

      „Kas sa ei kavatsegi küsida?” poetas Truls, toppides padruneid pidemesse.

      „Mida?”

      „Raha kohta mu arvel.”

      Mikael vahetas jalga. „Kas sa sellepärast kutsusidki mind siia? Et ma seda küsiksin?”

      „Kas sa ei taha siis teada, kuidas raha sinna sai?”

      „Miks ma peaksin sulle pinda käima?”

      „Sa oled politseiprefekt.”

      „Ja sina otsustasid selle kohta vaikida. Minu meelest on see sinust rumal, aga ma austan sinu otsust.”

      „Kas tõesti?” Truls lõksatas pideme paika. „Või ei käi sa mulle sellepärast pinda, Mikael, et sa tead, kust raha pärit on?”

      Mikael Bellman silmitses oma lapsepõlvesõpra. Nüüd ta märkas, milles asi. Nägi, mis on muutunud. See oli see haiglane läige. Sama mis lapsepõlves, läige, mis ilmus Trulsi silmi siis, kui ta vihastas, kui Manglerudi suured poisid tahtsid kolki anda ülbitsevale ilueedile, kes oli Ulla sisse vehkinud, ja Mikael pidi Trulsi ette lükkama. Ässitama neile hüääni kallale. Korpas ja läbipekstud hüääni, kes oli pidanud nii palju nüplit taluma. Nii palju, et mis see natuke talle enam teeb. Kuid peagi nad nägid, kui valus on tappa saada, valusam kui asi väärt. Sest kui Trulsi silmi ilmus see läige, see hüäänipilk, siis see tähendas, et ta on valmis surema, ja kui ta kellelegi kord hambad sisse lööb, ei lase ta enam ilmapeal lahti. Ta lukustab lõuad ja ei tagane, kuni heidad põlvili maha, või siis lõikad ta lahti. Aga edaspidi nägi Mikael seda läiget üha harvemini. Tookord küll, kui nad garaažis seda piidrit klohmisid. Ja nüüd hiljuti, kui Mikael talle töölepingu peatamisest teatas. Aga erinevus oli seekord selles, et enam see läige ei kadunud. Vaid oli seal kogu aeg, nagu oleks mehel palavik.

      Mikael vangutas pead, nagu ei usuks oma kõrvu. „Millest sa räägid, Truls?”

      „Vahest tuli raha kaudselt sinult. Vahest olid see sina, kes mulle kogu aeg maksis. Vahest olid see sina, kes Assajevi minu juurde juhatas.”

      „Ma arvan, et sa oled liiga palju püssirohusuitsu sisse hinganud, Truls. Mul ei olnud Assajeviga midagi pistmist.”