Bellman ootas. Noogutas, nagu oleks saanud vastuse, mida kordas:
„Need võtsid aega. Need kohtasid vastupanu.”
Hageni kõrvalt kostis sosin: „Churchill, eat your heart out.” Ta pööras pead ja nägi Beate Lønni, kes oli astunud tema kõrvale, irooniline muie näol.
Hagen noogutas ja vaatas publikut. Võib-olla vanad trikid, aga mõjuvad ikka veel. Seal, kus paari minuti eest paistis mustendav, kustunud tulease, oli Bellmanil õnnestunud söed hõõgvele puhuda. Aga Hagen teadis, et tulekeeled kaua ei limpsa, kui tulemused on jätkuvalt nullis.
Kolm minutit hiljem jõudis Bellman oma kihutuskõnega võiduka lõpuni ning lahkus laia naeratuse ja aplausi saatel poodiumilt. Ka Hagen plaksutas kohusetundlikult, samal ajal kui mõtles hirmunult, et peab kohe ise kõnepulti astuma. Et viib kõigi tuju nulli, kui teatab, et rühm vähendatakse kolmekümne viie liikme peale. Bellmani käsk, aga nad olid kokku leppinud, et ise ta seda ei ütle. Hagen astus ette, pani mapi käest, köhatas ja tegi, nagu lehitseks pabereid. Tõstis pilgu. Köhatas taas ning muigas. „Ladies and gentlemen, Elvis has left the building.”
Vaikus, ei ühtki turtsatust.
„Nii, meil on päris palju asju, mis ootavad tegemist. Mõned teist asuvad nüüdsest muid ülesandeid täitma.”
Hauavaikus. Surnud tulease.
Kui Mikael Bellman Politseimaja aatriumis liftist väljus, silmas ta vilksamisi inimest, kes sisenes kõrvallifti. Oli see Truls? Vaevalt, ta oli pärast Assajevi juhtumit endiselt töölt kõrvaldatud. Bellman väljus peauksest ja pressis ennast läbi lumesaju teda ootava autoni. Kui ta oli prefektikabineti enda valdusse võtnud, selgitati talle, et teoreetiliselt on tema käsutuses ka autojuht, kellest tema kolm eelkäijat olid loobunud kartuses, et see võiks anda valesid signaale, kuna nende amet oli võidelda kõigis valdkondades kärbete eest. Bellman ei olnud sellega soostunud ja oli öelnud otse välja, et ei kavatse lasta säärasel sotsiaaldemokraatlikul väiklusel oma tööpäevi rikkuda ja hoopis tähtsam on ametiredeli madalamatele pulkadele mõista anda, et usina töö ja edutamisega kaasnevad teatud hüved.
Pressiülem kutsus ta hiljem kõrvale ja pani ette, et kui ajakirjanikud talle sellekohase küsimuse esitavad, peaks ta vastates piirduma tööaja tõhususega ja jätma hüved kõrvale.
„Raekotta,” ütles Bellman tagaistmele vajudes.
Auto eemaldus tänavaservast, sõitis ümber Grønlandi kiriku ning võttis suuna Plaza hotellile ja peapostkontorile, mis Ooperimaja ümbruse ehitustegevusest hoolimata Oslo pooles vinnas siluetil domineerisid. Aga täna polnud mingit siluetti, üksnes lumi, ja Bellmani peas keerles kolm mõtet, mis omavahel ei haakunud. Sindrima detsember. Sindrima Vennesla juhtum. Ja sindrima Truls Berntsen.
Mikael ei olnud Trulsi näinud ega temaga rääkinud sestsaadik, kui oktoobri algul oma lapsepõlvesõbra ja alluva töölepingu peatama pidi. Õigupoolest oli Mikaelil tunne, nagu oleks ta Trulsi eelmisel nädalal Grand Hoteli ette pargitud autos näinud. Töölt kõrvaldamiseni olid Trulsi viinud tema kontole tehtud suured rahaülekanded. Kuna Truls ei saanud – ega tahtnud – neid summasid põhjendada, siis ei jäänud Mikaelil kui ülemusel muud üle. Mikael teadis suurepäraselt, kust raha pärit on: must töö – tõendite hävitamine –, mida Truls oli teinud Rudolf Assajevi narkojõugule. Raha oli see idioot oma arvele pannud. Ainus lohutus oli see, et ei raha ega Truls suutnud osutada Mikaeli peale. Ainult kaks inimest kogu maailmas võisid paljastada Mikaeli koostöö Assajeviga. Üks neist oli sotsiaalnõunik ja kaasosaline, teine aga lebas Riigihaigla valvatavas tiivas koomas ning oli suremas.
Nad sõitsid läbi Kvadratureni. Bellman imetles võlutult prostituutide musta naha ning nende juustele ja õlgadele langenud valeva lume kontrasti. Ta märkas, et Assajevist jäänud tühiku on täitnud uued uimastimüüjad.
Truls Berntsen. Kogu lapsepõlve jooksul Manglerudis oli ta Mikaelile järgnenud nagu imikala haile. Mikael oma mõistuse, juhiomaduste, kõneosavuse ja välimusega. Truls „Beavis” Berntsen oma kartmatuse, tugevate rusikate ja lapseliku ustavusega. Mikael leidis sõpru kõikjalt, kuhu ka ei vaadanud. Truls ei meeldinud kellelegi ja kõik püüdsid teda vältida. Ometi olid just nemad kaks alati koos, Berntsen ja Bellman. Nad hõigati klassis ja hiljem politseikoolis välja teineteise järel, enne Bellman ja kohe tirinal tema sabas Berntsen. Mikael oli hakanud käima Ullaga ja Truls oli endiselt pildil, paar sammu tagapool. Ajapikku hakkas Truls maha jääma, sest ei eraelus ega tööl ei ilmutanud ta Mikaelile omast ettevõtlikkust. Enamasti oli Trulsi kerge suunata ja tema tegusid kerge ette arvata. Kui Mikael käskis, siis ta hüppas. Aga vahel läks tema pilk süngeks ja siis sai temast inimene, keda Mikael ei tundnud. Nagu tookord, kui Truls politseinuiaga vahialust poisikest tümitas. Või seda kripo venda, kes osutus homoks ja püüdis Mikaelile ligi tikkuda. Kolleegid olid selle tunnistajaks, nii et Mikael pidi midagi ette võtma, et ei jääks muljet, nagu jätaks ta asja niisama. Nii et ta viis Trulsi mehe poole koju ja meelitas tolle garaaži, kus Truls teda politseinuiaga töötlema asus. Algul vaoshoitult, seejärel aga üha raevukamalt, samal ajal kui tema pilk tõmbus järjest tumedamaks, kuni paistis, nagu oleks ta šokis, mustad silmad pärani lahti, nii et Mikael pidi vahele astuma, et ta meest päris ära ei tapaks. Loomulikult oli Truls lojaalne. Aga ta oli ka ettearvamatu nagu peru hobune ja see tegi Mikael Bellmani murelikuks. Kui Mikael teatas Trulsile, et personaliosakond on otsustanud tema töölepingu peatada, kuni selgub tema arvel oleva raha päritolu, korrutas Truls üksnes, et see on tema oma asi, kehitas õlgu, nagu ei tähendaks see midagi, ja läks ära. Just nagu oleks Truls „Beavis” Berntsenil, kuhu minna, nagu oleks tal väljaspool tööd elu. Ja Mikael oli märganud tema tumenenud pilku. Nagu oleks läitnud süütenööri ja näinud, kuidas leek jookseb musta kaevandusavani, kuid kõmakat ei järgne. Kas asi on selles, et süütenöör on liiga pikk, või on see kustunud, ei ole teada, nii jääb üle ainult oodata, üleni pingul, sest miski ütleb, et mida kauem aega läheb, seda hullem kärgatus käib.
Auto keeras raekoja taha. Mikael astus välja ja suundus trepist üles sissepääsu poole. Väideti, et see on tegelik paraaduks, nagu arhitektid Arneberg ja Poulsson selle kunagi 1920. aastatel olid kavandanud, et joonised läksid kogemata käiku valepidi. Ja kui viga neljakümnendate aastate lõpul avastati, oli ehitus nii kaugel, et asi mätsiti kinni ja tehti, nagu poleks midagi lahti, lootuses, et need, kes Oslofjordi pidi Norra pealinna purjetavad, ei saa aru, et nende pilgule avaneb köögiuks.
Itaalia kingade nahktallad plaksusid pehmelt kivipõrandal, kui Mikael Bellman marssis valvelauda, kus leti taga seisev naine ta särava naeratusega vastu võttis:
„Tervist, härra politseiprefekt. Teid oodatakse. Kümnes korrus, koridori lõpus, vasakut kätt.” Teel üles uuris Bellman ennast liftipeeglist. Ja mõtles, et just seda ta on – teel üles. Hoolimata sellest tapmisloost. Ta kohendas siidlipsu, mille Ulla talle Barcelonast oli ostnud. Topelt Windsori sõlm. Ta oli õpetanud Trulsi lipsusõlme siduma, kui nad keskkoolis käisid. Aga ainult lihtsat, ühekordset. Koridori lõpus oli uks paokil. Mikael lükkas selle lahti.
Kabinet oli lage. Kirjutuslaud kraamitud, riiulid tühjad ja tapeedil mahavõetud piltidest heledad laigud. Naine istus ühel aknalaual. Tema nägu oli tavapäraselt nägus, seesugune, mille kohta naised ütlevad enamasti „päris kena”, kuid seal ei olnud armsust ega veetlust, blondid nukujuuksed olid aga keeratud koomilistesse spiraallokkidesse. Ta oli pikk ja atleetlik, laiade õlgade ja puusadega, mis olid käesoleval juhul pressitud pingul nahkseelikusse. Jalg oli üle põlve. Tema näo mehelikkus, mida rõhutasid silmatorkav kullinina ning sinised ja külmad hundisilmad, milles kiiskas enesekindlalt väljakutsuv ja kelmikas pilk, olid pannud Bellmani paari kiiret oletust tegema, kui ta naist esimest korda nägi. Et Isabelle Skøyen on algatusvõimeline ja riskialdis cougar.
„Pane uks lukku,” ütles naine.
Mikael ei olnud eksinud.
Ta sulges enda järel ukse ja keeras võtit. Läks ühe akna alla. Raekoda kõrgus Oslo nelja-viiekorruseliste majade tagasihoidliku hoonestuse kohal. Teisel pool raekoja