„Just nimelt, kuhjus. Ja see on muidugi õige, et keegi ei mäleta kõike, mis juurdluse käigus toimus. Aga kõik, kes ülekuulamisele toodi, kanti loomulikult menetlusregistrisse.”
„See’p see on,” ütles Katrine.
„Mis nimelt?”
„Kui inimesed toimetatakse ülekuulamisele väljastpoolt, siis nad registreeritakse ja ülekuulamine arhiveeritakse selle kohtuasja all, mille tarvis nad on kohale toodud. Aga vahel juhtub nii, et asjad maanduvad kahe tooli vahele. Nagu siis, kui ülekuulatav juba istub kinni, siis võib juhtuda, et ülekuulamine toimub mitteametlikult kambris ja inimest ei registreerita, kuna ta on juba registris kirjas.”
„Aga ülekuulamisprotokoll arhiveeritakse siiski.”
„Tavaliselt küll. Aga mitte siis, kui see ülekuulamine toimub seoses mõne muu kuriteoga, kus ta on peamine kahtlusalune, ja näiteks vägistamine ja tapmine Maridalenis oli kõigest väike osa ülekuulamisest, rutiinne õngitsemine. Sellisel juhul arhiveeritakse kogu ülekuulamine esmase kohtuasja all ja võimalik isikunime otsing ei ühenda teda teise kohtuasjaga.”
„Huvitav. Ja sa leidsid …?”
„Ühe isiku, keda kuulati üle peamise kahtlusalusena Ålesundi vägistamisasjas, samal ajal kui ta kandis karistust alaealise tüdruku ahistamise ja vägistamiskatse eest ühes Otta hotellis. Ülekuulamise käigus küsiti temalt ka Maridaleni juhtumi kohta, aga hiljem arhiveeriti see kohtutoimik Otta vägistamise all. Huvitav on see, et see isik toodi ka Tryvanni asjas ülekuulamisele, aga siis juba tavapärases korras.”
„Ja?” Esimest korda kuulis Katrine Hageni hääles ehtsa elavnemise märke.
„Tal oli kõigiks kolmeks juhtumiks alibi,” ütles Katrine ja pigem tundis kui kuulis, kuidas õhupall, mille ta Hageni jaoks täis oli puhunud, tühjaks visises.
„Või nii. Kas on veel lõbusaid lugusid Bergenist, mida ma peaksin täna sinu arvates kuulma?”
„See lugu läheb edasi,” ütles Katrine.
„Mul tuleb nõupidamine …”
„Ma kontrollisin tema alibit. Kõigil kolmel juhtumil on alibi sama. Üks tunnistaja kinnitas, et mees oli kodus, nad elasid mingisuguses kommuunis. Tunnistaja oli noor naine, keda peeti sel ajal usaldusväärseks. Karistatud ta ei olnud, muud ühendust tal kahtlusalusega ei olnud kui see, et nad elasid samal pinnal. Aga kui jälgida tema nime linki ajas edasi, siis hakkavad ilmnema huvitavad seigad.”
„Nagu?”
„Nagu võõra vara omastamine, narkootikumide müük ja dokumentide võltsimine. Kui lugeda tähelepanelikult ülekuulamisi, kuhu ta on edaspidi kutsutud, siis läbib neid üks ühine joon. Mis sa arvad, mis see on?”
„Valetunnistused.”
„Kahjuks pole enamasti kombeks vanu kohtuasju uue pilguga üle vaadata. Igatahes mitte selliseid asju, mis on nii vanad ja mahukad nagu Maridalen ja Tryvann.”
„Aga põrgu päralt, mis on selle naise nimi?” Innukus oli hääles tagasi.
„Irja Jacobsen.”
„On sul aadress?”
„Jah. Teda leiab nii karistusregistrist, rahvastikuregistrist kui ka paarist teisest registrist …”
„Aga põrgu päralt, kutsume ta kohe siia!”
„… nagu näiteks kadunud isikute register.”
Oslos saabus tükiks ajaks vaikus. Katrine oleks hea meelega teinud pika jalutuskäigu, läinud alla Bryggenile kalalaevade juurde, ostnud koti tursapäid, läinud koju Møhlenprisi, keetnud aeglaselt õhtusöögi ja vaadanud „Breaking Bad’i”, samal ajal kui loodetavasti jälle sadama hakkab.
„Hästi,” ütles Hagen. „Aga andsid meile vähemalt midagi, millest kinni hakata. Mis on mehe nimi?”
„Valentin Gjertsen.”
„Ja kus ta on?”
„See’p see on,” ütles Katrine ja kuulis, et kordab ennast. Sõrmed jooksid mööda klaviatuuri. „Ma ei leia teda.”
„Tema ka kadunud?”
„Teda ei ole kadunute nimekirjas. Ja see on veider, sest näib, nagu oleks ta maa alla vajunud. Ei teadaolevat aadressi, ei registreeritud telefoninumbrit, ei krediitkaarditehinguid, isegi mitte registreeritud pangaarvet. Viimastel valimistel ei valinud, ei ole viimasel aastal sõitnud rongi ega lennukiga.”
„Google’it proovisid?”
Katrine pahvatas naerma, kuni taipas, et Hagen mõtles seda tõsiselt.
„Ära pabista,” ütles ta. „Küll ma ta üles leian. Otsin teda koduarvutiga.”
Nad lõpetasid kõne. Katrine tõusis, pani jopi selga ja kavatses kiiremas korras lahkuda, sest Askøy poolt lähenesid pilved. Ta hakkas just arvutit välja lülitama, kui tuli ühele mõttele. Mida Harry Hole oli kord öelnud. Et tihti unustatakse otsida kõige loomulikumast kohast. Ta klõbistas kiiresti. Ootas, et leht avaneks.
Ta märkas, et taamal avatud planeeringuga tööruumis pöörati päid, kui ta oma bergeni vandesõnad lendu laskis. Aga ta ei viitsinud kolleege rahustada, et see ei ole psühhoos. Harryl oli nagu ikka õigus olnud.
Ta haaras telefoni ja vajutas kordusnupule. Gunnar Hagen vastas teise kutsungi peale.
„Arvasin, et pidid minema nõupidamisele,” ütles Katrine.
„Edasi lükatud, ma panen inimesi Valentin Gjertsenile sappa.”
„Pole vaja. Ma just leidsin ta.”
„Noo?”
„Pole mingi ime, et ta on nagu maa alla vajunud. Sest ta ongi maa alla vajunud.”
„Tahad öelda, et ta on …?”
„Jah, ta on surnud. Seisab mustvalgel rahvastikuregistris. Anna andeks selle bergeni udutamise pärast. Lähen koju ja söön lohutuseks toidujäätmeid ja kalapäid.”
Kui ta oli toru hargile pannud ja pilgu tõstis, oli sadama hakanud.
Anton Mittet tõstis pilgu kohvitassilt, kui Gunnar Hagen Politseimaja seitsmenda korruse samahästi kui inimtühja sööklasse sisse purjetas. Anton oli istunud tükike aega, pilk aknast välja suunatud. Ning mõelnud. Kuidas kõik oleks võinud olla. Ja juurelnud, miks ta enam ei mõtle, kuidas kõik võiks olla. Võib-olla käis see kaasas vanadusega. Võtsid laualt jagatud kaardid, heitsid pilgu peale. Kätt parandada ei lastud. Nii et jäi üle mängida olemasolevate kaartidega, nii hästi kui annab. Ja unistada kaartidest, mis oleksid võinud tulla.
„Vabandust, et ma hiljaks jäin, Anton,” ütles Gunnar Hagen ja istus Antoni vastu. „Valehäire Bergenist. Kuidas läheb?”
Anton kehitas õlgu. „Muudkui töö ja töö. Näen, kuidas noored minust mööda lähevad. Püüan neile nõu anda, aga neil pole mingit põhjust kuulata keskealist meest, kes on ikka veel konstaabel. Näib, nagu arvaksid nad, et elu on punane vaip, mida nende ees lahti rullitakse.”
„Ja kodus?” küsis Hagen.
Anton kordas õlakehitust. „Hästi. Naine vingub, et töötan liiga palju. Aga kui ma kodus olen, siis vingub ta samapalju. Kõlab tuttavalt?”
Hagen ümatas neutraalselt, et teine mõistaks seda nii, nagu mõista tahab.
„Kas mäletad oma pulmapäeva?”
„Jah,” vastas Hagen ja heitis diskreetse pilgu kellale. Mitte et ta poleks teadnud, mis kell on, vaid et poetada Anton Mittetile vihje.
„Kõige hullem on see, et sa mõtled seda altari ees seistes täitsa tõsiselt, kui sellele igavikule jah-sõna annad.” Anton naeris kõminal ja raputas pead.
„Sa tahtsid minuga millestki rääkida?” küsis Hagen.
„Jah.”