Hävitatud. David Cronenberg

täielikult. „Ma olin kindel, et nad ei luba teil siin pilte teha,” naeris ta. „Ja teil on teksased jalas!”

      Nathan kükitas purskkaevu kõrvale, mida kaunistas kivist lõvipea, millest voolas basseini mineraalidega rikastatud vett. Ta tõusis püsti ja järgnes naisele, klõpsutades ettevaatlikult, kui naine basseini madalamas otsas sumas. „Ma lasksin doktor Molnáril niite tõmmata. Mind siia teksastega sisse saada oli tal ilmselt kõige raskem. Aga kuidas on teiega? Kõik teised naised kannavad siin sinist plastvannimütsi. Teie ei ole samuti määrustekohaselt riides.”

      „Riietusruumi õde on väga range, aga ta on samuti pooleldi sloveenlanna, pärit Jesenicest, minu isaga samast linnast. Ma rääkisin talle, miks mul on vaja spetsiaalset mütsi, mis ei laseks vett kõrva. Ma ajasin ta nutma. Ma usun, et nüüd on ta minusse armunud.”

      Nad olid Gellérti hotelli põhilises ujumisbasseinis, mägises Buda osas, Doonau kaldal. Ruum oli väga avar, pigem rikkalik juugendstiilis balliruum kui bassein, ning seda ümbritsesid keeruliste kujunditega marmorsammaste paarid, võlvid ning kaunistatud rõdud sõnajalapottidega, mis ülemistelt avaratelt galeriidelt välja ulatusid. Kahkjas hommikuvalgus pääses läbi võlvja kollase klaaskatuse sisse.

      „Aga mis värk see teie ujumistrikooga on? Kas see on ka teie oma?” küsis Nathan.

      „Teile see ei meeldi? Neid laenutatakse siin. Ma arvan, et need on stalinistide disainitud.”

      Kusagil sügaval basseini mosaiikkiviplaatide keskmes hakkasid tööle mootorid ja kogu bassein muutus vahutavaks mullivanniks. Dunja pistis pea pulbitseva vee alla ja kadus, jättes Nathani basseini äärde passima, tabama teda teiste ujujate seast, kes end aeglaselt korrapärases rütmis vees loksutasid või siis basseini põrandas mõne purskejoa külge klammerdusid. Nathan tegi sammaste juures haake ja läks ringiga ümber plasttoolide, mis asusid suvaliselt igal pool võlvidega hallis. Kui naine naerdes pinnale kerkis oma seksikasranges trikoos, mis oli otsekui kommunistide firmamärk, hakkas Nathan jälle pildistama, katik klõbisemas nagu püstolkuulipilduja, tegemata välja piidlevatest pilkudest, mida samamoodi tulejoonele jäävad ujujad talle heitsid. Kogu aeg kaameraga mängides tõmbas Dunja end basseinist välja ja istus ühele toolile – ilmselt oma toolile, sest ta haaras tooli seljatoele asetatud käterätiku endale ümber. Nathan võttis teise tooli ja istus tema lähedale.

      „Nii et te siis peatutegi siin selles hotellis?”

      „See kuulub Molnári haigla paketti,” vastas naine. „Sellesse kuuluvad ka Malévi lennukompanii äriklassi piletid. See lennutab mu kohale otse kodulinnast, sügavalt Sloveenia südamest. Kus teie peatute?”

      „Holiday Innis. Minu kulutused on piiratud.”

      „Kas on ka kena?”

      „Noh,” ütles Nathan, „sinna saab bussi parkida. See on suurepärane, kui on buss olemas.”

      Dunja kooris vannimütsi peast. Ta laskis selle nagu meduusi sülle langeda ja tõmbas sõrmedega läbi tumedate lühikeste juuste. „Te peaksite siia jääma. Kas te tahaksite vähemalt mu tuba näha? Oma kirjutise jaoks? Ja muidugi saaksite pilte teha. See on väga … ehtungarlik koht.”

      „Kas te kuumaveevanni ei proovigi? Need pidid väga suure ravitoimega olema.”

      „Oh, proovisin küll, kui algul siia tulin.” Dunja naeratus vormus alistunud kurbuseks. „Ma tõesti ei usu, et see mulle praegu väga hästi mõjuks. Pealgi on doktor Molnár selle mulle ära keelanud. Ma kardan, et need väikesed kuulikesed kargavad rinnast välja nagu komedoonid, kui ma kuuma auru käes olen. Tohter tuleb mind homme vaatama. Ma ei tahaks teda endast välja viia. Ma ei räägi talle isegi seda, et ma ujumas käisin.”