„Ma ootan sõpra,” ütles Naomi, tema prantsuse keel oli palju ebalevam, kui see nädala pärast võis olla. „Ma peatun selles hotellis, Crillonis, siinsamas,” ütles ta kogeledes, näidates enda selja taha, ent siis kohe enda peale vihaseks saades, et oli politseinikule vabatahtlikult infot andnud.
Politseinik võttis käe relvalt ja rehmas käega, peletades teda nagu last eemale. „Oodake oma sõpra seal, teisel pool hotelli sissekäiku. Eemal sellest kontrollerist.”
Nüüd taipas Naomi, et oli nõjatunud vastu kontrollseadme tohutut metallsilindrit, mis turvakaardi läbitõmbamise peale tõuseks asfaldi seest välja ning blokeeriks kõrvaltänaval hotelli ja saatkonna vahel kogu liikluse. Ameerika saatkond, mille hooneid ümbritses ringikujuline metallbarjäär tihedalt asetsevate betoonpostidega, millel messingkuulid otsas, kujutas endast herilasepesa. Seda võis ainult omal riisikol ärritada. Vaikselt kättemaksu ihudes oli Naomi teinud oma korruse koridoriaknast teleobjektiiviga saatkonna akendest palju fotosid. Enamik saatkonna aknaid olid läbipaistmatud, aga talle ajas judinad peale mõte, et varsti lüüakse tema katusekambri uks jalaga lahti, millele järgneb brutaalne vahistamine, tõsiseltvõetavate plastkäeraudadega, ja võib-olla heidetakse kapuutski talle üle pea. See juhtum oli teda mingil põhjusel vapustanud, aga kas oli see kuidagi seotud Ameerikaga Prantsuse pinnal, üldise võimu vihkamisega, ägeda politseinikuga või lihtsalt end ohvrina ja alandatuna tundmisega? Ta uurib väheke Compagnies républicaines de sécurité erotitsismi kohta. On üks Pariisi-põhine homode klantsajakiri, mis annaks kõik, et seda teada saada – kui nad pole juba saanud.
See Jean-Pierre Léaud tormas Naomi juurde ja võttis istet. Ta naeratas – mõistagi– ja heitis silmilt taltsutamatu tumepruuni sirge juuksesalgu. Naomi ehmatuseks kandis ta kehasse töödeldud ülikonda ja peenikest lipsu. Ja valget särki. Tal oli käes konservatiivne tumepruun portfell, mille ta ettevaatlikult põrandale asetas ja vastu lauajalga toetas. Ta vaatas hetke tähelepanelikult naist, seejärel sirutas talle üle laua käe. Punavalge tooniga veeklaaside ja küünalde vahelt manööverdades õnnestus tal käsi temani tuua. Naomi oli selle argliku intellektuaalse käesurumise peale üllatunud. „Tere,” ütles mees. „Teie olete Naomi Seberg – milline kena filminäitleja nimi. Te kindlasti saite juba aru, et mina olen Hervé Blomqvist.” Nad olid sõnumi teel kokku leppinud, et nagu oma esimesel, suhteliselt avalikul kontaktil Célestine A. foorumis, räägivad nad inglise keeles. Mees ütles, et temal on vaja harjutada ning ta ei taha rääkida prantsuse keeles.
„Ma tundsin teid ära,” ütles Naomi, „sellepärast, et olen näinud teist videoid. Õigemini te ise saatsite mulle paar tükki.”
Mees tõmbas käe tagasi, sellega taas ettevaatlikult manööverdades. Tema kulm tõmbus tehtud kelmikusega kipra ja huuled läksid prunti. Ta teadis, kuidas oma kenaduse peale rõhuda.
„Ma tundsin alati, et mind on võimatu video peale saada. Minu olemust, ma mõtlen.” Mees tundus Naomile nii noor, kuigi oma kahekümne viie eluaastaga oli ta naisest ainult kuus aastat vanem. Ta oli teistest palju nooremana Prantsuse Akadeemia läbi teinud, aga nagu sageli juhtus, teistes valdkondades küpsust ei kaasnenud, see oli ilmselt teistpidi ohvriks toodud. Seda olid tema kohta jaganud foorumis heasoovlikud, ent kriitilised sõbrad infolantijale, kes vaevub süvenema. Nagu Naomi.
„Ma arvan, et teil on oma olemuse suhtes õigus,” ütles Naomi. „Mul ei ole sellest ettekujutust. Aga teie nägu … selle tunnen ma ära. Mida ma ei tunne, on teie ülikond ja lips. Te olete netis alati teksastes ja T-särgis. Kas te lõite end minu jaoks üles?”
„Ma pole varem isegi Crilloni uksest mööda kõndinud. Ma kartsin, et kui mind avastatakse, visatakse välja. Ma laenasin ülikonna oma vennalt. Ta on advokaat. On ebatavaline, et üks ajakirjanik Crillonis peatub, kas pole?”
„On ebatavaline, et üks ajakirjanik Crillonis peatumise eest ise maksab, seda küll.”
„Teie ei maksa?”
„Mitte rahaga.”
„Seksiga?”
Naomi hakkas naerma. See oli tema parim naer, nagu ta alati lootis, et välja kukub. See oli kähe ja ehedalt lustlik, ent see oli nii sellepärast, et Hervé oli nii kohutavalt, poisilikult lootusrikas. „Ei, mitte seksiga. Fotograafiaga.”
„Ah, muidugi, fotograafiaga.” Hervé surus sõrmed meelekohta ja sulges silmad. „Kas see on kohv, mida te joote?” küsis ta.
„Jah. Topeltespresso. Kas soovite ka tassi?”
„Ma tahaksin vaid ühe sõõmu teie omast, kui te selle vastu pole. Mul on natuke vaja, aga mitte liiga palju.” Mees avas silmad ja naeratas. „Kerge migreen.” Ta hääldas sõna nagu inglased – miigren.
Naomi kehitas õlgu ja lükkas oma tassi üle laua: „Olge hea.”
Mees võttis tassi kätte ja etendas vaatepilti, kuidas ta selle aroomi naudib. „Mhm. See on ohtlik. Ma muutun hüperaktiivseks.” Ta hääldas seda sõna nii, et see kõlas „hüperaktiivseks”, aga Naomi ei kavatsenudki seda kommenteerida, kuigi oma tekstisõnumites oli mees väljendanud soovi, et teda halastamatu karmusega keeleliselt parandataks. Hervé rüüpas liialdatud sensuaalsusega lonksu, huuled ja keel üleliia agaralt ametis, ise Naomile sügavalt silma vaadates. Naomi sulges silmad ja raputas pead. Ta tundis end mehe emana. Kui ta jälle mehe poole vaatas, manas ta endale ette range ilme, mis igasuguse flirtida tahtmise eos hävitaks. Ta tõmbas kotist diktofoni, pani selle tööle ja asetas lauale.
„Hervé,” ütles ta, „ma salvestan teid nüüd, nagu kokku leppisime, ja minu esimene küsimus teile on: „Kas te olite selline ka Célestine Arosteguy’ga koos viibides?””
Mees kangestus hetkeks ja pani siis tassi käest. „Milline ma olin? Ma olin täpselt samasugune nagu alati. Ma ei saa aru, mida te selle all mõtlete?”
„Te olete minuga praegu väga võrgutav. Kas te võrgutasite oma professori või võrgutas tema teid?”
„Ah soo,” ütles mees, „te tahate minuga olles Célestine’i rolli mängida. Te samastute temaga.”
„Ei, tegelikult ma ei mängi üldse. Ma tahan teada, kuidas see asi nende Arosteguy’dega käis. Kelleltki selliselt, kes teab – teilt.”
„Nende puhul oli kõik seotud seksiga, aga rohkem kui lihtsalt seksiga. Aga teie olete huvitatud seksist, eks ole? Te tahate salvestada sensatsioonilist vestlust. Te tahate neid kahjustada, eks ole?”
„Miks te niiviisi arvate?” Naomi oli tõsiselt kohkunud ja Hervé mõistis seda. „Me arutasime selle netis läbi. Ma arvasin, et te saite minust aru.”
„Ma saingi teist aru,” ütles Hervé. „Aga ma ei uskunud teid. Kui sympa7te