Multitegija tegi pausi, vestlusrütmi suvaline hälbimine ajas Nathani hulluks. Aga see oli ju Naomi, järelikult tuli see alla neelata. „Vabandust, kes seda teadis.”
„Pole tähtis. Ma olen kindel, et sina vajad seda rohkem kui mina.”
„Mina vajan alati rohkem kui sina. Ma kannatan väga suure puuduse all. Ma tahtsin makroobjektiivi portreede tegemiseks. Ma korraldasin põrandaalused kohtumised paari Prantsuse politseitüübiga. Ma tõepoolest tahan iga nende näo poori näha.”
Nathan vajus koridori niiske seina vastu. Ta on niisiis sunnitud kasutama 24–70mm objektiivi oma põhikaameraga Nikon D3. Kui lähedalt aga suudab see fokuseerida? Ilmselt käib küll. Elu Naomiga õpetas leidlik olema. „Kuule, kullake, ma olen üllatunud, et sa tahad oma käsi tõeliste inimestega määrida. Mis sinu netist otsitud allikatega siis juhtus? Mis juhtus mugava virtuaalse ajakirjandusega, mille puhul ei pea pidžaamast väljagi tulema? Sa ei peakski Pariisis olema. Sa võiksid kus tahes olla.”
„Kui ma võiksin kus tahes olla, siis ma oleksin Pariisis.”
„Kuule, kas sa ütlesid Crillonis? Kas sa peatud seal või kohtud seal kellegagi?”
„Nii üht kui teist.”
„Kas see pole hullult kallis?”
„Mul on üks salajane kontakt. See ei maksa mulle un seul sou.2”
Otsekohe andsid Nathani armukadedusepidurid vanal tuttaval moel järele. Mitte et Naomi salakontaktid oleksid alati mehed olnud, aga suvalise esinemise tõttu olid need ähvardavad, ohtlikud. Kui sa tahtsid naist tema pidevalt vingerdavas sotsiaalvõrgustikus jälitada, siis pidid järjekindlalt rakendama eriti keerulisi fraktaalkaardistusprogramme.
„Noh, minu arvates on see hea,” ütles Nathan, kusjuures entusiasmi puudumine oli mõeldud naisele hoiatuseks.
„Jah, see on suurepärane,” ütles Naomi seda mitte märgates.
Lömmis metalluks kaugel koridori lõpus avanes ja tagant langeva valguse paistel viipas üks operatsiooniks riietunud mehekuju Nathanit. „Tulge ja pange end nüüd riidesse, härra. Doktor Molnár ootab teid.”
Nathan noogutas ja tõstis kinnituseks käe. Mees rehmas kiirustades käega ja kadus, sulgedes enda järel ukse.
„Noh, hüva, vähk kutsub. Pean minema. Räägi vähem kui kahe sekundiga, mis toimub.”
Veel üks häiriv multitegija paus – või oli see mõeldud mõtete kogumiseks – ning seejärel lausus Naomi: „Mahlakas Prantsuse filosoofiline seksuaalkuritegu, mõrva, enesetapu ja kannibalismi segu. Aga sinul?”
„Ikka see vastuoluline Ungari rinnavähi ravimise lugu, mis on seotud radioaktiivse implantaadiga. Ma jumaldan sind.”
„Je t’adore aussi.3 Helista mulle. Aidaa.”
„Aidaa.” Nathan pani telefoni kinni ja vangutas pead. Lukustage mind siia rõskesse koridori ja ärge mind kunagi siit leidke. Just nii see käiski. Alati hetk metsikut sisemist vastuseisu, hirmu enne asja läbitegemist, põlgust selle vastu, mida tuli teha, riski ja ebaõnnestumist, millele tuli vastu minna. Aga vähk kutsus, tema hääl sundis.
VÄIKESES, AGA LUKSUSLIKUS Crilloni hotelli katusekambris sirutas Naomi end nikerdatud kanapeel kitsa klaasukse ees, mis avanes uksemati suurusele rõdule. Sellelt rõdult oli ta juba pildistanud siseõue, tuvide eemalepeletamiseks pandud linnuvõrgu peeneid traate pea kohal, pöörates erilist tähelepanu kõdunemise nüanssidele, comme d’habitude4. Polnud oluline, kui luksulik oli Pariisi hotell, alati võis kindel olla, et aja jäljed üllatavad sind oma imelise tekstuuriga. Nüüd oli ta pugenud BlackBerry, kaamerate, iPadi, laserplaatide, nutitelefoni SD-kaartide, objektiivide, salvrätikupakkide, kottide, sulepeade, markerite, minimaalsete jumestusvahendite, kohvipäradega tasside ja mahlajälgedega klaaside, igat sorti ja suurust patareide, kahe sülearvuti, massiivse värvitud alumiiniumist Nagra Kudelski digitaalse audiosalvestusseadme, märkmikkude, kalendrite ja ajakirjade vahele oma tavapärasesse pessa, mida hoidsid koos riidekott ja seljakott. Seal vaatas Naomi Adobe Lightroomis oma viimaseid fotosid, kiigates samal ajal üht Arosteguy’sid puudutavat videot, mis oli just YouTube’i üles laetud. Teises ekraaniaknas, valge- ja rohelisetriibulise, roostes ja hapra metallkonstruktsiooni ning pleekinud markiisiga hotelli pehkinud aknaraami kõrval oli veel üks peibutav vaatepilt – 360-kraadine panoraamfoto Arosteguy’de korterist, mida Naomi oma sülearvuti puuteplaadiga aegamööda kontrollis, suumides ja kerides, põhimõtteliselt jalutades akadeemikute kitsas ja kaootilises kodus.
Seal oli ka see kušett, mida ühel varasemal videol oli näidatud ja millele nüüd joonistasid ruute päikesekiired, mis langesid kolmest väikesest aknast, mille taga arvas Naomi nägevat ka üle tee asuva Sorbonne’i üht külge. Kušeti taga olid raamatutest pungil raamaturiiulid, paberihunnikud, kirjad, ajakirjad, dokumendid, risustades iga viimset kui mööblieset, kaasa arvatud köögikraan ja põrand. Naomi naeratas moodsa elektroonika puudumise peale – üksnes magnetofon, väike teler, mis võis isegi mustvalge olla, ja juhtmega telefon. See meeldis talle, sest tundus nii hästi sobivat kirglikule Prantsuse filosoofide paarile, kes olid Sartre’ile ja Beauvoirile lähedasemad kui Bernhard-Henri Lévy ja Arielle Dombasle. Arosteguy’d kuulusid viiekümnendatesse aastatesse. (Naomi kujutas juba ette ülisensuaalset Simone Signoret’d filmis Célestine’i rolli mängimas, kui tal vaid õnnestuks Beauvoiri vaimsust tabada, seda, kes võiks Aristide’i mängida, Naomi ei teadnud.) Nende ellu süüvida tähendas süüvida minevikku, ning see oli koht, kuhu Naomi tahtis minna. Ta ei otsinud peegelpilti, seekord mitte.
Tekstilõik panoraamakna all kinnitas, et tegemist oli tõepoolest korteriga, mille oli enne mõrva jäädvustanud üks Aristide’i veebiteadlik üliõpilane, kes, nagu Naomile tundus, oli kasutanud Panorama Toolsi ja kalasilmobjektiive. Magistritöö ühe etapina ühendas ta Arosteguy’de tarbimisiha evolutsiooni filosoofia abielupaari enda suhteliselt askeetliku elustiiliga. Selle tekstilõigu kirjutaja märkis kuivalt, et õnnetule magistrikandidaadile Hervé Blomqvistile polnud kraadi lõpuks antudki. Naomi oli sattunud Célestine’i juhendatud üliõpilaste internetifoorumi peale, milles lõi välja kuuekümnendate aastate Prantsuse uue laine filmi tonaalsus. Blomqvist oli selle sage külastaja, kes positsioneeris end näitleja Jean-Pierre Léaud’5 stiilis kui klassikalist prantsuse halba poissi. Ta vihjas, et oli üliõpilasena olnud mõlema, nii Aristide’i kui Célestine’i kõrgelt hinnatud armuke ja teda olla hiljem selle eest karistatud, et ta söandas Arosteguy’de isiklikku elu omakasupüüdlikult ära kasutada selleks, et see omaenda pihtimuse kohaselt „haledalt õhukese ja parasiitliku magistritööga” siduda. Naomi saatis endale meili märkusega võtta Blomqvistiga ühendust, see mälutehnika näis olevat ainus, mis toimis. Kõik muu kadus suure pesa sasipuntrasse, nagu Nathan teda ümbritsevat kaosepilve kutsus.
Kolmandas aknas Naomi ekraanil oli intervjuu kummalise kujuga keldriköögis elava abielupaariga, kes tegelesid igapäevaselt majapidamistöödega Arosteguy’de korterelamus. Toa haaras enda alla tohutu suur betoonsilinder, mis andis tunnistust sellest, et pool välise keerdtrepi toestikku tungis nende ruumi. Just selle kahvaturohelise krohvitud samba vastas seisid lühike matsakas prantslanna ja tema uje, delikaatne vuntsidega abikaasa ning rääkisid intervjueerijaga kaameraväliselt. Naise üllatavalt noorusliku hääle kõla summutas tõlk, kes rääkis temast üle. Tõlgi hääl, palju küpsem ja vanadaamilikum, tundus majapidajanna näoga palju rohkem sobivat.
„Mitte kunagi,” ütles tõlk, „ei saanud keegi nende vahele tulla, nende kahe. Muidugi oli neil mõlemal palju armulugusid. Nad käisid siin, poisid ja tüdrukud, nende korteris üleval täpselt meie kohal. Vahel kuulsime neid oma ukse taga trepist naerdes alla tulemas, kui Mauricioga köögis hommikust sõime. Ta on mu abikaasa.” Naine naeratas häbelikult. „Ta on mehhiklane.”
Meeldiva