„Aga Naomi, milleks te kavatsete neid minu fotosid kasutada?” Hervé rääkis kaadrite vaheajal, ajastades rütmi nii, et ei tabataks mõnda kohmakat suuliigutust. „Kas te kavatsete Arosteguy’dest pildiraamatu teha? Kohvilauale?”
„Ma ei tea, mida ma teen, Hervé. On teil mõningaid ettepanekuid?”
„Mul on üks ettepanek. Ma arvan, et te pelgate seda.”
Naomi peatus ja toetas kaamera põlvele. Ta tundis end kleidis kummalisena, aga vähemalt oli ta nüüd palja jalu. Ta vaatas Hervéle otsa, kes naeratas talle leebelt, hajevil pilgul nagu preester – närviliseks tegevalt.
„Laske tulla,” ütles Naomi, „kuulame ära.”
Hervé tõusis püsti ja hakkas lipsu lahti tegema. „Ma teen ettepaneku teha raamat, mis näitab igat Arosteguy’de armukest, alustades minust. Ja nad kõik on alasti. Ja nad räägivad nendega keppimise kogemustest. Ja nad räägivad mõjust, mis Célestine’il ja Aristide’il neile oli.”
Naomi istus põrandal, selg vastu voodijalga. „Kas te võtate riideid seljast?” küsis ta.
„Jah,” vastas Hervé.
„Te tahate, et ma teeksin teist alasti pilte?”
„Jah.”
„Ma ei hakka teiega seksima. Tõega. Ei hakka.”
Hervé oli võtnud ära lipsu, särgi ja pusis vöö, mingi veidra alligaatorinaha mustriga asjanduse kallal, millel oli kaheharuline pannal ja topelt augurida, millega näiski häda olevat. Ta rind oli karvutu ja kõhn, nagu Naomi oli teda ette kujutanudki – kõik need uue laine filmid … „Kui sa minuga seksid, siis ma näitan sulle midagi erilist, mis Célestine’ile väga meeldis. See on ebatavaline ja see meeldis talle.”
Naomi tõstis kaamera ja hakkas nagu muuseas plõksutama.
„Oh, kaamera meeldib mulle,” ütles Hervé. „See paistab olevat süsinikkiust. Kas on?”
„Ei, magneesiumkorpusega.” Naomi katkestas pildistamise, kergitas Nikonit, kõigutades seda käes. „Aga mul on tunne, et järgmine on süsinikkiust. Oleks hea, kui see oleks veel kergem.” Seejärel tõusis kaamera jälle tema silma juurde pildistama. „Aga kuidas olid lood Aristide’iga? Kas ka temal oli midagi, mida ta armastas?”
Hervé sai lõpuks rihma lahti ja püksid maha. Ta kandis Calvin Kleini aluspükse. Naomi oli lootnud midagi eksootilisemat. „See on veidi keerulisem, aga ma saan ka seda sulle näidata.”
DUNJA LEBAS PATJADELE toetudes Molnári haigla keldrikorruse taastusruumi voodis. Seal oli kümneid voodeid, reguleeritavaid, primitiivseid ja tontlikke, aga nad olid Nathaniga ruumis kahekesi. Nathan istus voodi kõrval kõikuval plasttoolil, kaamera süles, kaelas endiselt diktofon, mille kalliskivi meenutav punane tuluke tekitas Dunja linale täpikese, sest ruum oli nii pime. Dunja oli ikka veel unine, aga Nathan kahtlustas, et tegu oli pigem emotsionaalse kurnatuse kui kohaliku tuimestuse mõjuga. Ta noogutas mehe poole. „Ma ei lootnud operatsioonisaalis kaamerat näha. Ma mõtlesin, et te kirjutate kõik märkmikku üles, nagu päris ajakirjanik.”
„Me oleme nüüd kõik fotoajakirjanikud. Enam lihtsalt kirjutamisest ei piisa. Me peame edastama pilti, heli ja videot. Ma loodan, et teil pole midagi selle vastu.”
Dunja sirutas end ja hoolimata masendavast ja kulunud haiglariietusest ning käešundist oli temas midagi iharust äratavat. „Ei ole. Varsti ongi ainult see veel alles, seega mida rohkem, seda uhkem. Miski, mis jääb mind meenutama.”
„Miks te nii räägite? Kas teil ei ole siis doktor Molnárisse usku?”
Dunja naeris. „Vaadake seda kohta. See on minu võimalus viimase abi saamiseks. Mitte keegi teine maailmas ei teeks mulle seda operatsiooni. Üksnes doktor Molnár on nii ülbe. Ja te võite mind tsiteerida.”
„Ma tsiteeringi teid.”
„Aga teie ise? Te olite doktor Molnárist nii vaimustatud, et tulite New Yorgist siia temast kirjutama?”
Nathan hakkas naerma. „Ma nägin teda ühes illegaalsete organite siirdamisest tehtud dokumentaalfilmis. Ta oli väga trotslik ja väga energiline. Ma sattusin temaga rääkima rahvusvahelisest organite kaubandusest ja siis avastasin, et ta on praktiseeriv rinnakirurg. Ma ei tea veel isegi, millest see lugu, mida ma kirjutama hakkan, täpselt tuleb, aga minu puhul on see tavaline.” Ta tõstis kaamera üles. „Kas ma tohin pilti teha?”
„Miks mitte? Saatke need võtted minust interneti kaudu kosmosesse, kus ma jätkan oma kehavälist kogemust.”
Nathan kontrollis valgusmõõdiku näitu läbi pildiotsija ning keeras seejärel kaamera ISO maksimumi – 25 600 – peale. (Uus D4, mida tal ei olnud, suudab teha pilte ebareaalsena tunduva ISO 204 800-ga) – see näeb pimedas –, aga sellest ei kannatanud mõeldagi.) Fotod tulevad äärmiselt mürarohked, teralised ja laigulised, aga neil on maalilik kvaliteet, võib-olla tulevad nad täpilised, või siis impressionistlikud. Kaamera tundus selles keskkonnas kuidagi veel sensuaalsema tööriistana. Nathan hakkas pilte tegema.
Dunja ohkas. „Muidugi, olgu taevas mulle tunnistajaks, ma ei näe praegu kõige parem välja. Kas on mingi poos, mis teile minu puhul meeldiks? Ma ei ole arg.”
Nathan mõtles, mida Naomi selle peale ütleks. Naine oli südames moefotograaf, võib-olla isegi kuulsuste pildistaja – paparatso? –, ega põrkaks Dunja-suguse lepliku modelli juhendamise eest tagasi. „Ma tegelikult ei taha, et te poseeriksite. Me teeskleme, et te ei teagi, et ma siin olen.” Ta tõusis püsti ja liikus naise juurde, pildistades suure ava ja väikese sügavusteravusega, Dunja näo kujutus tungis talle otse ajju. Naise silmad olid mahepruunid ja ta paistis olevat võimeline vaatama objektiivi ilma seda tegelikult märkamata. See oli rabav.
Nathan peatus ja läks tagasi kaamerakoti juurde. Ta tuhlas selles, et välklampi leida. „Kindluse mõttes teen mõned pildid välise välklambiga. Siin ei ole eriti valgust.” Ta lükkas välklambijala välgupessa ja lukustas selle. „Me teeme täpselt samad võtted nagu enne.” Ta tõmbas välgu väikese peegeldi välja silma valgustama ja hakkas pildistama.
„Oh, selle välguga tunnen ma end nagu filminäitleja,” ütles Dunja. „Aga ma tahan, et te näeksite minu parimat osa.” Ta tõmbas haiglariietuse eest lahti ja näitas oma rindu, mis olid üleni täis tillukesi punaseid paistetanud täpikesi. Nathan lõpetas kohe pildistamise. „Mis lahti on?” küsis naine. „Liiga inetu? Liiga kohutav?”
„Ei, vastupidi. See on, hm, liiga seksikas. Fetišistlikul moel. Või midagi niisugust. Liialt ehk Helmut Newtonit8 meenutav. Ma ei oska veel öelda, kuidas seda kasutada, noh, ma mõtlen meditsiiniartikli jaoks.”
„Eks võtke siis mõni pilt lihtsalt endale,” ütles Dunja. „Et mind pärast kenamana mäletaksite.” Ta naeratas Nathanile väga soojalt ja siis hakkasid tema silmist pisarad immitsema. Ta ei pühkinud neid ära. „Ja kas see aparaat vee all ka töötab?”
„Te mõtlete pisaraid või?”
„Ei,” hakkas Dunja naerma. „Merd, või siis basseini.” Nüüd, kui mees oli pisaraid näinud, pühkis ta need oma haiglarõiva servaga ära.
Nathan