Naomi tegi videoakna suureks. Kui ekraan täitus, tundis ta, nagu oleks ta ka ise seal köögis kaamera kõrval seismas, vaataks abielupaari, mõranenud emailpliiti, niiskusest pundunud saepuruplaadist kappe, niiskeid köögikäterätte, mis olid lahtistest kapisahtlitest maha libisenud. Ta tundis rasva ja trepialuse rõskuse lõhna.
Nagu vastuseks äsja suurendatud kujutisele suumis operaator aeglaselt proua nägu, kuna nägi tolle silmi niiskeks minemas, nagu vere peale liikuv hai, kes emotsiooni jahib. Proua tuli lähivaatele vastu – ta hammustas alahuult, hakkas värisema, pillas pisaraid. Tõlk halastas ega püüdnud värinat proua hääles järele aimata.
„Nad olid nii hiilgavad, nii põnevad,” ütles proua. „Nende vahel polnud mingit armukadedust, mingit viha. Nad olid nagu üks inimene. Naine oli haige, teate. Ta oli suremas. Ma lugesin seda tema silmist. Ilmselt ajukasvaja. Ta ju mõtles kogu aeg nii kõvasti. Kogu aeg muudkui kirjutas ja kirjutas. Minu arust oli see halastustapmine. Ta palus mehel end tappa ja mees tegigi seda. Ja siis, muidugi, jah, sõi ta ära.” Nende sõnade peale ohkas proua sügavalt ja katkendlikult ning pühkis silmi kulunud nõudepesulapiga, mida oli kogu intervjuu aja käes hoidnud, ning naeratas. See mõjus ehmatavalt Naomile, kes hakkas seda kohe analüüsima e-posti aknas, mille ta oli jätnud ekraani nurka lahti. „Ta lihtsalt ei saanud teda jätta sinna ülemisele korrusele,” jätkas proua. Ta naeratas õndsalt, tal oli uudis edasi anda. „Ta tahtis võtta nii palju naisest endaga kaasa, kui vähegi sai. Sellepärast ta sõigi ta ära ja jooksis siis minema, naine tema sees.”
MEDITSIINILISED KAITSEPRILLID JÄID ette. Läbi vanaaegse Nikon D3 optilise pildiotsija suutis Nathan hädavaevu midagi näha, plastläätsed teravustasid silmast liiga kaugele, kaitseprillid vajusid viltu, kui ta end kaamerale lähemale surus, lisaks sikutasid prillid ta juukseid ja tõmbasid beebisinise kirurgimütsi peas kortsu. „Kõik muutus pärast aidsi,” oli doktor Molnár talle just selgitanud. „Sellest ajast alates on veri ohtlikum kui sitt. Me mõistsime, et ei saa seda lõbu lubada, et see silma, pisarakanalisse satuks. Sellepärast panemegi operatsioonisaalis suusaprillid ette, kui hakkame laskuma” – selle juures tegi ta kerge kummalise puusanõksu ja jõnksutas käsivart – „üle patsiendi kehaküngaste.” Nüüd kummardas Molnár lähemale Nagra SD diktofonile, mustade sidemetaoliste rihmadega nahkkastile, mis rippus Nathanil kaelas, ja hingas selle koorikloomataolisse stereo-kardioidmikrofoni: „Ära heitu, Nathan. Ma olen oma edevuse poolest kurikuulus. Tule lähemale. Täida kaader. See on ju fotograafi esimene reegel, täita kaader?”
„Nii öeldakse küll,” vastas Nathan.
„Muidugi. Sa kirjutasid mulle, et olid meditsiiniajakirjanik, kes meditsiinitehnoloogia arengu võimsa laine tõttu pidi ka fotograafiks, videograafiks ja helioperaatoriks hakkama, aga võib-olla oled sa praegu liiga suures hämmingus. Ma suunan sind.”
Naomi oli samuti täiesti iseseisvalt ostnud Amsterdamis Schipholi lennujaamast ühe salvestusseadme, nüüdseks tootmisest väljas ML-mudeli (see oleks mõjunud naisele tapvalt, kui ta oleks seda teada saanud). Lennujaamade elektroonikapoodidest olid saanud nende ühised lemmikkohad, kuigi enamasti nad ei viibinud seal ühel ja samal ajal. Asi jõudis selleni, et nad võisid hoomata teineteise jälgi elektripistiku adapterite ja mikro-SD mälukaartide karpide vahel. Nad ostsid ja vahetasid välja objektiivide varuosi ja kompaktkaameraid Ferihegys, Schipholis, Da Vincis. Ja nad saatsid oma ostunimekirjad teineteisele meilitsi ja sõnumite kaudu, andes teada soodsatest hindadest ja parimatest pakkumistest.
„Ma tõesti tahaksin prillid eest ära võtta, doktor Molnár. Need ei ole fotoajakirjanike jaoks disainitud.”
„Kutsu mind Zoltániks, palun, Nathan. Aga loomulikult, võta need ära. Sul on isegi tohutu suur kaameramürakas ees, mis niikuinii su silmi kaitseb.” Doktor Molnár naeris – rögisevat, mitte terve inimese naeru, mõtles Nathan – ja läks teisele poole operatsioonilauda, möödudes kaetud, kuid avatud akendest, mis tõid alt tänavalt üles putukapirina sarnast undamist ning mõne varahommikuse valguselaigu, mis andsid värvi ruumi määrdunud, lagunenud plaatidega seintele.
Nathan tegi paar pilti tantsisklevast doktor Molnárist, kui tubli arsti kehakeel väljendas rõõmu selle üle, et teda pildistatakse. „Ebatavaline, et operatsioonisaali aknad avatakse,” ei suutnud Nathan jätta märkimata.
„Ah, noh, infrastruktuur selles haiglas on ju vilets ja ka ventilatsioon ei tööta. Õnneks on meil akna avamise võimalus. See hoone on väga vana.” Arst võttis koha sisse operatsioonilaua ääres, kahe meesassistendi vahel, ja viipas käega üle laua, justkui kutsuks ta vaime välja. „Aga nagu näete, varustus ise on ilus. Esmajärguline, tehnika viimane sõna.” Nathan hakkas kohusetundlikult tema seadmetest detailseid pilte tegema, lähenedes järk-järgult patsiendi näole, mis oli samamoodi beebisinise kirurgilise linaga raamitud, eraldades naise pea ülejäänud kehast. See autonoomne pea näis uinuvat, mitte viibivat narkoosiuimas, ja see oli väga ilus. Lühikesed mustad juuksed, slaavilikud põsesarnad, lai suu, õrnalt kitsenev lõug ja lõualohk. Hetkeks tundis Nathan, et ta ei taha naisest pilti teha.
„Ma märkasin, et teie ei peagi objektiive vahetama. Viimasel fotoajakirjanikul, kes meil siin käis, oli terve vöövahe objektiive täis. Ta tegi siin päris kino kohe nende objektiivide vahetamisega.”
„Te olete väga tähelepanelik,” ütles Nathan. Oli ilmselge, et doktor Molnáril ei saanud komplimentidest eales küllalt ja Nathanile pakkus pahelist rahuldust nende tegemiseks kõverteid otsida. „Mõnikord on minulgi kaasas tagavarakaamera koos makroobjektiiviga. Aga need moodsad suumiga objektiivid ületavad tegelikult kvaliteedis vanaaegseid parimaid objektiive. Kas te olete õppinud fotograafiat?”
Doktor Molnár naeratas oma maski taga. „Ma olen Pesti kesklinna hotellirestorani kaasomanik. Te peate sinna tulema. Olete mu eriline külaline. Seinad on kaetud minu aktifotodega. Aga seda asja ma ei kasutaks,” ütles ta kummalise kujuga tangidega Nikonile osutades. „Ma olen rangelt analoogkaamera mees. Mulle sobib vaid keskmise formaadiga film, ei muu. Neid võib lakkuda. Neid võib maitsta.” Arsti mask läks punni, see keele väljaajamine pidi näitama tema käsitlust fotograafiast. Ta oli juba esimestes vestlustes Nathanile selgeks teinud, et esmalt oligi teda arstitöö juurde tõmmanud kirurgia sensuaalsus ning sensuaalsus oligi iga tema eluvaldkonna peaprintsiip. Ta lihtsalt tahtis kindel olla, et Nathan seda ei unustaks.
Ja nüüd, väga sujuva üleminekuga – mida Nathan pidas eriti ungarlikuks – küsis doktor Molnár: „Kas sa oled meie patsiendiga kohtunud, Nathan? Ta on Sloveeniast. Une belle slave.6” Molnár kiikas üle riidesirmi ja arendas eraldatud peaga võluval moel elavat vestlust. „Dunja? Kas sa oled Nathaniga kohtunud? Sa andsid tema loataotlusele allkirja ja nüüd on ta koos meiega operatsioonisaalis. Sa võiksid teda tervitada.”
Algul mõtles Nathan, et tubli arst õrritab naist. Molnár oli oma unikaalse kirurgia kaubamärgina rõhutanud mängulisuse elementi ning teadvusetu patsiendiga lobisemine kvalifitseeruks loomulikult temalikuks. Aga Nathani üllatuseks hakkas Dunja siiralt kogelema, ta hakkas keelt ja huuli liigutama, nagu oleks tal janu, hingas kergelt sisse, mis jättis haigutuse mulje.
„Ah, seal ta ongi,” ütles Molnár. „Minu kullake. Tere, armsake.” Nathan astus oma libedates ühekordsetes sussides sammukese tahapoole, et mitte takistada patsiendi ja arsti vahelist kummalist intiimsust. Kas naise ja tema kirurgi vahel võis armulugu olla? Kas selle võis kirjutada Ungari arstide oskuse arvele haige meelt rahustada? Molnár viis lateksiga ümbritsetud sõrmeotsad maskis suu juurde ja surus siis filtreeritud suudluse Dunja huultele. Naine itsitas, vajus korraks unelevalt teadvusetusesse, ent tuli teadvusele tagasi. „Räägi Nathaniga,” ütles Molnár kummardusega tagasi tõmbudes. Tal oli vaja midagi teha.
Dunja pingutas, et pilku Nathanile koondada, mis oli sedavõrd elektromehaaniline protsess, et paistis fotograafilisena. Ja siis ütles Dunja: „Oh, muidugi, tehke minust niiviisi pilti. See on julm, aga ma tahan, et te seda teeksite.