Pärast, kui ta uuris oma kajuti komkosoolil usinalt laeva logifaile, leidis ta viimaks nelja aasta tagused sissekanded „Arieli” eelmisest külaskäigust Jackson’s Whole’ile. Niipaljukest, kui neid oli. Need algasid ülimalt igavate üksikasjadega mingi relvatehingu kohta ja andmetega relvalaadungi kohta, mis pidi Felli Maja orbitaalvahejaamas laevale võetama. Siis aga tuli ilma igasuguse sissejuhatuseta salvestis Thorne’i hingeldavast häälest: „Murko laskis admirali kinni võtta, parun Ryoval hoiab teda vangis. Ma lähen ja sõlmin Felliga selle kohutava kokkuleppe.”
Järgnesid salvestised lahingsüstiku päästemissioonist planeedile, siis lahkus „Ariel” Felli jaamast kiiruga, kuigi kauba pealelaadimine polnud veel lõpetatud. Seejärel tulid kaks põnevat, kuid arusaamatut jutuajamist admiral Naismithi ning parun Ryovali ja parun Felli vahel. Ryoval oli viha pärast arust ära ja pildus eksootilisi tapmisähvardusi. Ta uuris kõhedusega paruni kena, kuid raevust moondunud nägu. Kuigi Jacksoni ühiskond ülistas halastamatust, oli Ryoval inimene, kellest isegi planeedi teised võimukandjad kaugele eemale hoidsid. Paistis aga, et admiral Naismithil ei õnnestunud temast eemale hoida ja ta astus millessegi sügavale sisse.
Fell hoidis end paremini vaos, tema viha oli külm. Nagu tavaliselt, oli kõik tõeliselt oluline info, muuhulgas ka põhjus, miks Jacksonile üldse mindi, jäänud Naismithi suulistesse käskudesse ja sellepärast kättesaamatu. Kuid tal õnnestus leida üllatav fakt, et kaheksa jala pikkune rünnakrühmlane seersant Taura oli Bharaputra Maja geenilaborite toode, muudetud geneetikaga supersõduri prototüüp.
Tal oli tunne, nagu oleks ta ootamatult kohtunud kellegagi oma kodulinnast. Temast uhkas läbi kummaline koduigatsuslaine, ta oleks tahtnud Taura üles otsida ja temaga mälestusi vahetada. Nähtavasti oli Naismith röövinud Taura südame, igatahes aga oli ta röövinud Taura enda, kuigi paistis, et Ryoval ei olnud marus mitte selle pärast. See kõik oli üsna arusaamatu.
Kuid ta pani kõrva taha veel ühe uudise, mis oli ebameeldiv. Parun Fell oli tellinud endale klooni. Tema vana vaenlane Ryoval oli nähtavasti lasknud kättemaksuks Felli klooni enne ajusiirdamist tappa, nii et Fell ei pääsenud enam oma vananevast kehast, kuid oli selge, et parun tahtis siirdamist.
Niisiis otsustas ta, vaatamata Bel Thorne’i plaanile ettenägematute asjaolude puhuks, et ei tee parun Felliga mingit tegemist, kui vähegi võimalik.
Ta hingas puhinal välja, pani komkonsooli kinni ja asus jälle komandörikiivriga simulatsioone harjutama – õnneks polnud tootjapoolset õppeprogrammi süsteemi mälust kustutatud. Ma teen selle ära. Mingil viisil teen ma selle ära.
NELJAS PEATÜKK
„Ka sellest hüppepunktist pole „Arielilt” mingit vastust, härra admiral,” kandis leitnant Hereld kohmetult ette.
Milesi käed tõmbusid pettumusest rusikasse. Ta sundis sõrmed jälle sirgeks ja surus käed vastu püksiõmblusi, kuid nii voolas rahutu energia lihtsalt jalgadesse ning ta hakkas „Triumphi” sideruumis närviliselt edasitagasi kõndima. „See on juba kolmas hüppepunkt – on ju kolmas, eks? Ja sa lased kõigil kulleritel sõnumit korrata?”
„Jah, härra admiral.”
„Juba kolmas hüppepunkt, kus on vaikus. Pagan küll, mispärast Bel ei vasta?”
Selle retoorilise küsimuse peale kehitas leitnant Hereld nõutult õlgu.
Miles sammus uuesti läbi ruumi, kulm raevukalt kortsus. Neetud viivitus! Ta tahtis kohe teada, mis toimub. Suunatud kiirega sai lähemas kosmoseruumis valguse kiirusel sidet pidada, kuid info saatmiseks läbi ussiurke pidi selle salvestama füüsilisele kandjale ning panema hüppelaeva peale, mis suundus läbi ussiurkesüsteemi järgmisesse sidejaama, kus see saadeti järgmise ussiurke sissepääsu juurde ja läks seal järgmise hüppelaeva peale – juhul, kui oli majanduslikult mõttekas sellist teenust kasutada. Tiheda sõnumivooga paikades hüppasid infokullerid lausa iga poole tunni tagant või veelgi sagedamini. Escobari ja Jackson’s Whole’i vahelistes ussiurgetes käisid kullerid iga nelja tunni järel. Niisiis lisandus valgusekiiruse piirangule veel muutlik inimfaktor. Mõnikord oli sellisest viivitusest kasu, näiteks neile, kes mängisid keerulisi mänge tähtedevahelise rahandusega, valuutakurssidega ja futuuridega. Sellest võis kasu olla ka isepäistele alluvatele, kes ei taha ülemustele oma tegevuse kohta üleliigset infot anda – ka Miles oli viivitust mõnikord sel eesmärgil kasutanud. Paar palvet korraldusi täpsustada ja nende vastused võivad vahel võita aega, mille kestel jõuab juhtuda igasugu asju. Just sellepärast hoolitses ta nüüd, et tema tagasikutsumiskorraldus „Arielile” oleks isiklik, jõuline ja kristallselge. Kuid Bel ei saatnud vastu isegi mingit võltsilt mõistmatut küsimust: „Mida te täpselt silmas peate, härra admiral?” Bel ei vastanud üldse.
„Ega kullerisüsteemis midagi viltu pole? Kas teised sõnumid… kas teised sõnumid sellel marsruudil tulevad läbi?”
„Jah, härra admiral. Ma kontrollisin järele. Info liigub nagu peab, Jackson’s Whole’ini välja.”
„Nad panid ju kirja, et lähevad Jackson’s Whole’ile, nad hüppasid õigest väljapääsupunktist…”
„Jah, härra admiral.”
Kurat küll, nüüd on sellest juba neli päeva möödas. Ta manas silme ette ussiurkesüsteemi kaardi. Sellelt otseteelt Escobarist Jackson’s Whole’ini polnud avastatud ühtegi kõrvalteed, ühtegi ussiurget, mis viiks mõnda vähegi huvitavasse kohta. Miles ei uskunud, et Bel oleks valinud just selle hetke, et mängida „Beeta Astronoomilisi Uuringuid” ja uusi maailmu avastama minna. Oli tõsi, et vahel, väga harva, hüppas täiesti tavalisel marsruudil lendav laev ussiurkesse, kuid teisel pool välja ei tulnud… mingi väike rike Necklini varrastes või piloodi neuroloogilises juhtimissüsteemis muutis laeva päästmatuks kvarkideplekiks kusagil aegruumi koes. Kuid sellistel tihedalt laevatatavatel kosmoseteedel jälgiti liiklust hoolega ja laeva kadumisest oleks otsekohe teatatud.
Ta langetas otsuse – ta pidi selle langetama, ja see lisas tema niigi tulisele pahameelele veel mitu kraadi kuumust juurde. Viimasel ajal oli ta harjunud, et teda ei kista enam tegevusse või sündmustesse, mida ta ise ei kontrolli. Pagan küll, mul ei olnud tänaseks selliseid plaane. „Hea küll, Sandy. Kutsu koosolek kokku. Kapten Quinn, kapten Bothari-Jesek, kommodoor Jesek, „Triumphi” koosolekusaalis, kohe, kui nad saavad tulla.”
Hereld kergitas kulme – kõik nimed olid ülimast siseringist –, kuid tema käed liikusid juba käsku täites üle komkonsooli klahvide. „Kas asi on tõsine, härra admiral?”
Milesil õnnestus terav naeratus näole pressida, ta üritas ka häälele rõõmsama tooni anda. „Kõigest tõsiselt närviajav, leitnant.”
Aga päris nii ei saanud öelda. Mida tema lollpeast väikevend Mark mõtleb selle rekvireeritud rünnakrühmaga õieti peale hakata? Kaksteist täisvarustuses dendarii sõdurit pole mingi naljaasi, neil on omajagu tulejõudu. Kuid võrreldes näiteks Bharaputra Maja sõjaliste vahenditega… rühm on piisavalt suur, et hirmsatesse pahandustesse sattuda, kuid mitte nii suur, et nad saaksid end neist pahandustest relvade abil päästa. Mõte, et tema sõdurid – jumal küll, seal on ju Taura ka! – sammuvad Marki järel pimesi mingisse taktikalisse jaburusse, arvates usaldavalt, et järgnevad temale, ajas ta hulluks. Tema peas huilgasid sireenid, punased tuled vilkusid. Bel, miks sa ometi ei vasta?
Miles avastas ka „Triumphi” peamises koosolekusaalis, et hakkab rahutult ringi sammuma, ta käis ümber suure ekraanialuse, kuni Quinn kergitas lõua kätelt ja uratas: „Palun istu juba maha!” Quinn ei olnud nii mures kui Miles – ta ei närinud veel küüsi. Tema küüneotsad olid endiselt korralikud varjutamata poolkuud. See rahustas Milesi pisut. Ta vibutas end toolile. Nüüd hakkas üks tema saapas jalg vastu libisemisvastast põrandakatet kopsima. Quinn tunnistas tema jalga pikalt, kortsutas kulmu, tegi juba suu lahti, pani selle siis jälle kinni ja vangutas lihtsalt pead. Miles sundis jala paigale, paljastas hambad ning välgutas Quinnile korraks laia võltsnaeratust. Õnneks saabus Baz Jesek enne, kui tema närviline energia oleks leidnud väljapääsu