Aeg surus peale. Laevastiku juhid kogunevad juba. Quinn oli kunagi kuulutanud, et Miles võiks kas või alasti olla ja saaks suurepäraselt hakkama, teistel jääks lihtsalt tunne, et neil on riideid ülearu. Milesil tekkis silmapilguks kiusatus see väide proovile panna, kuid ta suutis valusa kujutluspildi siiski peast visata ning tõmbas uuesti selga sellesama pluusi, jalga aga needsamad püksid ja sandaalid, mis enne. Tal ei läinud mundrit vaja, et koosolekusaali valitseda, enam mitte.
Kui ta oli juba teel koosolekusaali, tuli talle koridoris vastu Sandy Hereld, kelle vahetus oli just lõppenud, ja Miles noogutas talle sõbralikult. Jahmunud naine pöördus kannal ringi ja kõndis tagurpidi edasi. „Te olete juba tagasi! See käis küll kiiresti.”
Milesi meelest ei saanud mitmenädalast reisi Barrayarile Keiserliku Julgeoleku peakorterisse kuidagi kiireks nimetada. Ilmselt mõtles Sandy nende väikest kõrvalepõiget planeedile. „Jah, ainult kaks tundi.”
„Mida?” Naine kirtsutas mõistmatult nina. Ta kõndis ikka veel tagurpidi ja oli juba koridori lõppu jõudnud.
Milesi ootas koosolekusaalitäis kõrgeid ohvitsere. Ta lehvitas Sandyle ja hüppas liftitorusse.
Koosolekusaal oli trööstivalt tuttav ning tuttav oli ka näguderida tumedalt kiiskava laua ümber. „Triumphi” kapten Auson. Elena Bothari-Jesek, kes oli hiljuti ülendatud „Peregrini” kapteniks. Elena abikaasa kommodoor Baz Jesek, laevastiku peainsener, kes vastutas Milesi äraolekul kõigi dendarii laevade remondi- ja hooldustööde eest Escobari orbiidil. Elena ja Baz, kes olid mõlemad pärit Barrayarilt nagu Mileski, kuulusid koos Quinniga käputäie dendariide hulka, kes olid teadlikud Milesi topeltisikust. Edasi – „Jayhawki” kapten Truzillo ning veel kümmekond inimest, kõik läbi proovitud ja ustavad. Omad.
Kuid „Arieli” kapten Bel Thorne hilines, teda polnud veel. See oli ebatavaline. Üks Thorne’i liikumapanevaid jõude oli täitmatu uudishimu: uue ülesande tutvustamine oleks pidanud olema beeta hermafrodiidile nagu Talvepeo kink. Miles pöördus Elena Bothari-Jeseki poole, et Thorne’i oodates natuke lobiseda.
„Kas sa said oma emaga ka kokku, ta on ju siin Escobaril?”
„Jah, aitäh küsimast.” Elena naeratas. „Me olime natuke koos, see oli… tore. Me saime rääkida asjadest, millest me esimesel kohtumisel ei rääkinud.”
Miles uskus, et see oli neile mõlemale hästi mõjunud. Tundus, et mingi osa pidevast pingest Elena tumedates silmades on kadunud. Tasapisi toimus paranemine. „Väga hea.”
Miles tõstis pilgu, kui uks sahinal avanes, aga tuli ainult Quinn, kes ilmus, lukustatud datadiskid käes. Nüüd oli tal jälle seljas täielik ohvitseri igapäevamunder, mis tundus väga mugav ja asjalik. Ta ulatas diskid Milesile, Miles laadis need komkonsooli ja ootas veel natuke. Bel Thorne’ist polnud ikka veel märkigi.
Jutusumin vaibus. Ohvitserid heitsid tema poole tähelepanelikke pilke – hakkame juba asjaga peale. Ilmselt pole mõistlik pikemalt passida, sõrm suus. Ta lülitas konsooliekraani sisse, kuid küsis veel enne: „Kas on mingi põhjus, miks kapten Thorne hilineb?”
Kõik vaatasid talle otsa ja vahetasid siis pilke. Ei saa olla, et Beliga oleks midagi juhtunud – sellest oleks mulle kohe ette kantud. Kuid tema kõhtu tekkis väike tinaraske klomp. „Kus on Bel Thorne?”
Pilgud valisid eestkõnelejaks Elena Bothari-Jeseki. See oli ülimalt halb märk. „Miles…” lausus Elena kõhklevalt. „Kas Bel pidi enne sind tagasi tulema?”
„Tagasi? Kuhu Bel siis läks?”
Elena vaatas teda, nagu kardaks, et ta on hulluks läinud. „Bel sõitis ju koos sinuga ära, „Arieliga”, kolm päeva tagasi.”
Quinni pea nõksatas üles. „See on võimatu!”
„Kolm päeva tagasi olime meie alles Escobari poole teel,” kinnitas Miles. Tinane klomp tema kõhus muutus raskeks nagu neutrontähe tuum.
Ta ei valitsenud seda koosolekusaali sugugi hästi. Tegelikult tundus talle lausa, et see vajub kaldu.
„Sa võtsid Rohelise Rühma kaasa. Bel ütles, et te saite uue lepingu,” lisas Elena.
„Uus leping on see!” ütles Miles ja koputas vastu komkonsooli. Mustast august tema kõhus kerkis aegamisi pähe kohutav seletus. Laua ümber olijate ilmed hakkasid muutuma, need jagunesid kaheks ebavõrdseks leeriks: vähemuse näol, kes teadsid kahe aasta tagusest segadusest Maal, olid hirmsad kahtlused – igatahes, nad teadsid täpselt, mis mõtted praegu Milesi peas liiguvad –, enamiku näol aga, kes polnud tookordsete sündmustega otseselt kokku puutunud, oli täielik mõistmatus…
„Kuhu ma ütlesin, et ma lähen?” uuris Miles. Ta ise arvas, et küsis seda leebelt, aga mitu inimest võpatasid.
„Jackson’s Whole’ile.” Elena vaatas talle otse silma ainitise pilguga nagu zooloog, kes valmistub konna lahkama. Usaldus oli korraga kadunud…
Jackson’s Whole’ile. Siis on selge! „Bel Thorne’iga? Ja „Arieliga”? Ja Tauraga? Kümme ruumihüpet Jackson’s Whole’ile?” pomises Miles lämbudes. „Püha jumal…”
„Aga kui sina oled sina,” küsis Truzillo, „kes siis kolm päeva tagasi siin käis?”
„Kui sa oled sina,” lisas Elena süngelt. Kõik, kes kuulusid asjassepühendatute leeri, hakkasid samamoodi mõtlikult kulmu kortsutama.
„Asi on nii…” selgitas Miles õõnsal häälel neile ruumisolijatele, kelle ilme küsis: Mis jama ta ajab? „… mõnel inimesel on kuri kaksikvend. Minul niimoodi ei vea. Minul on lollpeast kaksikvend.”
„Kloon,” pistis Elena Bothari-Jesek.
„Vend,” parandas Miles masinlikult.
„Väike Mark Pierre,” sosistas Quinn. „Oh… kurat!”
KOLMAS PEATÜKK
Talle tundus, et tema kõht pöördub pahupidi. Kabiin kõikus, silme ees tõmbus mustaks. Ussiurkehüppe tekitatud veider tunne kadus peaaegu kohe, kuid kõht jäi sellest ebameeldivalt võbisema, justkui oleks tema keha kõmisev gong. Ta hingas korra sügavalt, et end rahustada. See oli selle reisi neljas hüpe. Lookleval, siksakitaval marsruudil läbi ussiurkesüsteemi Escobarist Jackson’s Whole’ini oli jäänud veel viis hüpet. „Ariel” oli olnud teel juba kolm päeva, peaaegu pool maad oli seljataga.
Ta vaatas Naismithi kajutis ringi. Ta ei saa end enam kaua siin varjata, teeseldes haigust või Naismithile omast masendushoogu. Thorne’il on vaja iga viimast kui infokildu, kui ta hakkab kavandama dendariide rünnakut kloonisõimele. Ta oli oma üksilduses veedetud aega hästi ära kasutanud, uurinud „Arieli” vanu logifaile, mis ulatusid kahe aasta taha, mil ta dendariidega esimest korda kokku puutus, ja veel kaugemalegi. Nüüd teadis ta palgasõduritest juba palju rohkem kui enne ning mõte jutuajamisest „Arieli” meeskonnaga oli palju vähem hirmutav.
Kahjuks oli logifailides väga vähe infot selle kohta, kuidas tema esimene Naismithiga kohtumine Maal dendariide vaatenurgast välja nägi. Logid keskendusid ettekannetele taastusravist ja remonditöödest, varustajatega kauplemisele ja tehnilistele koosolekutele. Ta oli leidnud infotulvast ainult ühe märkme, mis puudutas tema seiklusi – kõigile laevaülematele teatati, et Maal nähti admiral Naismithi klooni, neid hoiatati, et kloon võib üritada esineda admiralina, lisatud oli (ebaõige) info, et meditsiinilise skaneeringu pilt näitab, et klooni jalgade sees on luud, mitte plastik. Petise kinnipidamiseks lubati kasutada ainult uimastusrelvi. Puudusid igasugused lähemad seletused, hilisemad lisad ja täpsustused. Paistis, et peaaegu kõik Naismithi/Vorkosigani kõige kõrgema taseme käsud on turvalisuse huvides suulised – mitte dendariide kaitsmiseks, vaid tema kaitsmiseks dendariide eest – ja dokumenteerimata ning temale tuli see Naismithi komme vägagi kasuks.
Ta vajus tooli seljatoele ja põrnitses komkonsooli ekraani. Dendarii andmetes nimetati teda Markiks. See on üks neist paljudest asjadest, mida Barrayaril ise valida ei saa, ütles Miles Naismith