Võrgukostüümi peale läks painduv ülakehaturvis, mis peab kinni kõik kuulid alates surmavatest nõelpüstoli okastest kuni minirakettideni. Tema hingamisvõimele õnneks oli turvise kinniseid võimalik sättida. Ta laskis need nii pikaks kui võimalik, nii et hinnaline kaitsevahend istus lausa mugavalt ja parasjagu tihedalt. Selle peale läks õndsalt avar kaitsevärvi hall lahingvorm, mille kangas ei sulanud ega põlenud. Seejärel tulid rihmad ja relvavööd uimastuspüstoli, närvikatkuri, plasmakaare, granaatide, akude, ronimisrakmete ja vintsi ning hapnikumahutiga hädaolukordade puhuks. Selga tõmbas ta rakmed korraliku lapiku karbiga, mis genereeris vaenlase plasmakaare tule alla jäädes silmapilkselt inimesesuuruse peegelvälja – nii väikese viivitusega, et inimene ei jõua peaaegu üldse ära kõrbeda. Süsteem suutis vastu võtta kolm-nelikümmend otsetabamust, enne kui tema aku ja tema kandja otsa said. „Poolturvis” tundus sellele peaaegu vale nimetus, pigem oli see kolmekordne turvis.
Jalgu katva närvikatkurivõrgu peale tõmbas ta paksud sokid, seejärel Naismithi lahingsaapad. Vähemalt saapad sobisid ilma igasuguste piinlike kohendusteta. Kõigest nädal ilma tegevuseta, ja juba hakkas keha talle vastu, läks jämedamaks… Naismith on lihtsalt üks neetud anorektik, selles on asi! Hüperaktiivne anorektik. Ta ajas end püsti. Õigesti kohalepaigutatuna oli hirmuäratav varustusehulk üllatavalt kerge.
Laual tema kajuti komkonsooli kõrval ootas komandörikiiver. Pime tühjus kiivri laubaäärise all tõi mingil arusaamatul morbiidsel põhjusel meelde tühja pealuu. Ta võttis kiivri kätte, pööras valguse käes ja vaatas ahnelt selle elegantseid ümarusi. Kätega suudaks ta kontrollida ühte relva, maksimaalselt kahte. Selle abil aga juhib ta oma alluvate kaudu kümneid relvi, sellega saaks juhtida sadu või isegi tuhandeid. Selles peitus Naismithi tõeline jõud.
Uksekell plärises. Ta võpatas ja oleks kiivri peaaegu maha pillanud. Tegelikult poleks ta sellele suutnud viga teha isegi siis, kui oleks selle vastu seina virutanud, aga ta pani selle käest ikkagi ettevaatlikult.
„Miles?” kostis sisetelefonist kapten Thorne’i hääl. „Oled varsti valmis?”
„Jah, tule sisse.” Ta puudutas nuppu ja uks avanes.
Thorne tuli sisse, täpselt samasuguses varustuses nagu temagi, kuid hermafrodiit oli kapuutsi kuklasse lükanud. Vormitu kombinesoon muutis muidu mõlemasoolise Thorne’i kesksooliseks, sootuks olendiks, sõduriks. Thorne’il oli samuti komandörikiiver kaenlas, kuid tema mudel oli pisut vanem ja teistsugune.
Thorne kõndis ümber tema, libistas pilguga üle kõigi relvade ja pannalde ning kontrollis plasmakaitsesüsteemi näidikuid. „Väga hea.” Kas kapten Thorne kontrollib ka muidu enne lahingut oma ülemust, admirali? Kas Naismithil on kombeks lonkida lahingusse, näiteks saapapaelad lahti? Thorne osutas peaga komandörikiivri poole, mis seisis laual. „See on tõsine aparaat. Oled kindel, et saad hakkama?”
Kiiver paistis uus, kuid mitte väga uus. Ma ei usu, et Naismith hangiks isiklikuks kasutuseks juba kasutatud sõjavarustust, ükskõik, kuidas tamujal laevastikus ka kokku ei hoiaks. „Miks ei peaks saama?” küsis ta õlakehitusega. „Enne olen ju saanud.”
„Nende asjandustega” – Thorne tõstis oma kiivri – „võib alguses olla keeruline toime tulla. Kiivrisse ei tule mitte infovoog, vaid infouputus. Sa pead õppima kõike mittevajalikku ignoreerima, muidu oleks peaaegu et parem see üldse välja lülitada. Sinul…” Thorne ebales hetke „…on samasugune üleloomulik võime nagu vanal Tungil – pealtnäha lased sa kõik ühest kõrvast sisse, teisest välja, aga tegelikult jääb kõik sulle meelde ja see on sul silmapilk varnast võtta, kui vaja. Mingil moel suudad sa alati õigel ajal õigel lainel olla. Sinu mõistus töötaks nagu mitmel tasandil. Kui sul on adrenaliin kõrgel, reageerid ja jagad sa käsklusi uskumatult ruttu. See tekitab justkui sõltuvuse. Inimesed, kes sinuga palju koos töötavad, ootavad sinult sellist käitumist… ja loodavad sellele.” Thorne jäi ootama.
Mida ta nüüd ütlema peaks? Ta kehitas jälle õlgu. „Ma teen, mis suudan.”
„Kui sa tunned end ikka veel haiglaselt, võid sa terve rünnaku minule delegeerida.”
„Kas ma näen haiglane välja?”
„Sa pole sina ise. Pole ju vaja, et terve rühm haigeks jääks.” Thorne oli pinges, tema hääl oli peaaegu paluv.
„Ma sain terveks, Bel. Lõpeta ära.”
„Selge, härra admiral,” ütles Thorne ja ohkas.
„Kas väljas on kõik valmis?”
„Süstik on tangitud, relvad on valmis. Roheline Rühm on lahinguvarustuses, praegu laaditakse veel viimaseid asju süstikule. Me ajastasime kõik nii, et me jõuame täpselt keskööl Bharaputra meditsiinikompleksi peahoonete kohal orbiidile. Me ei jää ootama, et keegi uurima hakkaks, mis meil sinna asja on, vaid laskume otsekohe. Ründame ja laseme jalga. Kui kõik läheb plaani kohaselt, peaks terve operatsioon tunni ajaga lõppenud olema.”
„Väga hea.” Tema süda hakkas kiiremini taguma. Ta maskeeris sügava rahustava hingetõmbe pikaks ohkeks. „Lähme siis.”
„Lähme… aga kontrollime kõigepealt kiivrite sidet, eks?” ütles Thorne.
See oli hea mõte – seda oli parem teha siin, vaikses kajutis, kui maandumissüstikus, kus valitseb lärm, elevus ja pinge. „Olgu,” ütles ta ja lisas kavalalt: „Ära siis rabista.”
Komandörikiivris oli kasutusel üle saja kanali, kuigi eesolev ülesanne polnud kuigi mastaapne. Lisaks otsesele häälühendusele „Arieli”, Thorne’i ja kõigi rünnakrühmlastega tulid andmed taktikaarvutitelt laevas, süstikus ja kiivris endas. Silme ees olid kõikvõimalikud näidud, relvade akude seis, logistika. Kõigi sõdurite kiivrites olid kaamerad, nii et ta nägi sedasama, mida nemad, infrapunases, silmale nähtavas ja ultraviolettvalguses. Lisaks ta kuulis kõike, mida nemad, nägi nende meditsiinilisi näitajaid, holovidikaarte. Kloonisõime holokaart oli ekstra arvutitesse programmeeritud, sinna oli laaditud ka rünnakuplaan ja mitu võimalikku varuplaani ettenägematute pöörete puhuks. Mõned kanalid olid reserveeritud vaenlaste side pealtkuulamiseks jooksvalt. Thorne oli juba salvestanud Bharaputra valvurite komlingisagedused. Nad kuulsid isegi läheneva planeedi tsiviilraadiojaamade meelelahutusprogramme – korraks täitis õhku plekine muusika, siis hüppas ta nendest kanalitest üle.
Nad said valmis ja ta avastas, et vahib Thorne’iga kohmetus vaikuses tõtt. Thorne imes murelikult huuli, justkui püüaks mingit tunnet maha suruda. Süüd? Kummaline mõte, see pole võimalik, Thorne ei ole talle jälile saanud, muidu oleks ta operatsiooni ära jätnud.
„Kas lahingupabin on sees, Bel?” küsis ta lõbusalt. „Mina arvasin, et sa armastad seda tööd.”
Thorne võpatas mõtlikust huulteimemisest üles. „Meeldibki.” Ta hingas korra sügavalt. „Teeme selle siis ära.”
„Lähme!” nõustus ta ning hakkas ees minema – lõpuks ometi läks ta oma üksildasest kajuti-koopast valgesse koridori ja inimestega täidetud tõelisusse, mille tema teod – tema teod – olid loonud.
Süstikukoridor meenutas esimest korda, kui ta seda nägi, ainult et nüüd käis seal kõik vastupidi: küürutavad dendarii rünnakrühmlased voorisid hanereas välja, mitte ei voolanud sisse. Seekord olid nad vaiksemad, tolategemist ja naljatlemist oli vähem. Asjalikumad. Nüüd olid neil ka nimed, need kõik olid tema komandörikiivris, et ta neid segi ei ajaks. Kõigil neil oli mingi poolturvis ja kiiver ning lisaks samasugustele käsirelvadele kui temal ka raskemat varustust.
Nüüd, mil ta teadis koletisliku seersandi minevikku, vaatas ta teda uue pilguga. Logifailides seisis, et Taura on kõigest üheksateistaastane, kuigi ta paistis vanem. Neli aastat tagasi, kui Naismith ta Ryovali Majast varastas, oli Taura ainult kuusteist. Ta kissitas silmi ja üritas Taurat