Kuid see mõte oli nii võimas, et oli teda sellest peale närinud, see ei lasknud tal rahule jääda ühegi pseudonüümiga, mida ta proovis, kuigi ta vahtis nimederida, nii et silmad hakkasid valutama. Seal oli dramaatilisi nimesid, lihtsaid nimesid, eksootilisi, tavalisi, tobedaid nimesid… Kõige kauem oli ta kasutanud Jan Vandermarki varjunime, see kõrvalepõige meenutas kõige rohkem päris identiteeti.
Mark! hüüdis Miles, kui teda surmale vastu veeti. Sinu nimi on Mark!
Ma ei ole Mark. Kurat võtaks, igavene maniakk, ma ei ole su vend. Ta salgas seda tuliselt ja tohutu jõuga, aga kui selle kajad vaibusid, paistis tema pea tühjaks jäänud kambris, et ta polegi mitte keegi.
Tema pea valutas, läbi turja ja kaela oli sinna roomanud rõhuv pinge, mis levis nüüd peanaha all laiali. Ta hõõrus kaela kõvasti, kuid pinge voolas lihtsalt kätesse ja sealt tagasi turja sisse.
Ta ei ole Naismithi vend. Aga kui olla rangelt õiglane, ei saa Naismithile pahaks panna, et ta üritab teda elule sundida, täpselt nagu teiste Bharaputra Maja kloonide eellased. Jah, geneetiliselt on nad muidugi täpselt ühesugused. Erinevad on ainult nende… kavatsused, võib-olla. Ja nende raha päritolu.
Lord Miles Naismith Vorkosigan oli ainult kuueaastane ja Komarri vastupanu Barrayari keisririigi sissetungile tegi viimaseid hingetõmbeid, kui ühest Barrayari meditsioonilaborist varastati tema koeproov. Väike moonutatud kehaga Miles ei huvitanud otseselt kedagi, ei barraiareid ega komarrlasi. Kõik keerles tema isa ümber. Admiral krahv Aral Vorkosigani, Barrayari asevalitseja, Komarri vallutaja (või Komarri Lihuniku) ümber. Aral Vorkosiganilt tulid teadmised ja tahe, mille tõttu Komarrist sai Barrayari esimene võõrplaneedist vallutus. Ja sellega tegi ta endast kättemaksuhimulise Komarri vastupanuliikumise jaoks sihtmärgi. Komarrlaste lootus edukale vastupanule hääbus aja jooksul. Kuid lootus kättemaksuks elas mõrus paguluses edasi. Jäänud ilma sõjaväest, relvadest ja toetusest, kavandas üks vihast läbi imbunud komarrlaste rühmitus hullumeelset arveteõiendust. Nad tahtsid rünnata isa tema poja kaudu, keda ta narruseni armastas, nagu oli üldteada…
Nagu üks tark vanast muinasjutust, nii tahtsid ka komarrlased sõdida saatana vastu tema pettekujuga. Sohilapsest klooniga, mõtles ta hääletu, rõõmutu naeruga. Kuid üht-teist läks valesti. Sandistunud originaal, kelle tema isa teised tapahimulised vaenlased olid juba enne tema sündi mürgitanud, kasvas kummaliselt, ettearvamatult, kuid tema geneetiline koopia kasvas tavaliselt… see oli esimene vihje, et ma olen teistsugune kui teised kloonid. Kui teised kloonid läksid arstide juurde, tulid nad tagasi tugevamana, tervemana, nad kasvasid kiiremini. Kuid iga kord, kui tema käis arstide käe all – ja ta käis seal tihti –, tegi piinarikas ravi ta viletsamaks, ta jäi aina rohkem kängu. Klambritest, mis nad tema luudele, kaelale ja selgroole panid, ei olnud kunagi eriti abi. Nad tegid temast küüraka kääbuse nagu valupressi all, surusid ta tema eellase keha kujulisse vormi. Ma oleksin olnud normaalne, kui Miles Vorkosigan poleks sant.
Kui ta hakkas aimama, milleks tema kaaskloone vaja on – sest laste seas liikusid omapäi kuulujutud, mida nende hoolsad talitajad ei suutnud täielikult vaos hoida –, tundis ta oma aina suuremate kehamoondumiste üle vaikset allasurutud rõõmu. Seda keha ei tahaks kindlasti keegi ajusiirdamiseks kasutada. Võib-olla heidetakse tema kõrvale, võib-olla ta pääseb oma sõbralike, naeratavate vangivalvur-teenrite käest…
Tegelik pääsemine, kui ta sai neljateistkümneaastaseks ja tema komarrlasest omanikud talle järele tulid, oli nagu ime. Ja siis algas koolitus. Lõputu karm õpetamine, treenimine, mõtetesuunamine. Algul tundus talle, et võrreldes tema sõimekaaslaste lõpuga on iga eesmärk, ükskõik milline muu eesmärk lihtsalt vaimustav. Ta pühendus sihikindlalt õppimisele, et oma eellase kohale asuda ning rünnata kalli Komarri nimel, mida ta polnud kunagi näinud, õelat Barrayarit, paika, mida ta polnud samuti näinud. Kuid selgus, et Miles Vorkosiganiks õppimine meenutab filosoofiast tuntud võidujooksu kilpkonnaga: kui usinalt ta ka ei õppinud, kui palavikuliselt ta ka ei treeninud, kui karmilt tema vigu ka ei karistatud, õppis Miles ikka rohkem ja kiiremini – kui ta kohale jõudis, oli saak alati juba edasi liikunud, kas siis intellektuaalses või mõnes muus mõttes.
Piltlikust võidujooksust sai võidujooks sõna otseses mõttes, kui tema komarrlastest õpetajad üritasid viimaks vahetuse läbi viia. Nad ajasid raskestitabatavat noort lord Vorkosiganit taga läbi poole ussiurkesüsteemi, mõistmata, et kui ta järjekordselt kadus, lakkas ta täielikult olemast ja tema asemele ilmus admiral Naismith. Komarrlased ei saanudki admiral Naismithi olemasolust teada. Lõpuks, kaks aastat tagasi, sattusid nad täiesti juhuslikult kokku Maal, sealsamas, kus see tobe võidujooks, kahekümne aasta taguse kättemaksu tagaajamine oli kunagi alanud.
See viivitus oli olulise tähtsusega nüansi pärast, mida komarrlased tähelegi ei pannud. Kui nad alles hakkasid Vorkosiganit taga ajama, oli nende eritellimusel valmistatud kloon vaimsele töötlemisele kõige vastuvõtlikum, ta oli mässu eesmärkidele pühendunud, mõtlematult innukas. Nemad ju päästsid ta teiste kloonide saatusest! Kuid kaheksateist kuud, mille kestel ta nägi nende läbikukkumist, kaheksateist kuud reisimist, vaatlemist, avatust tsenseerimata uudistele, vaadetele ja isegi mõnedele inimestele, poetasid tema pähe salajased kahtlused. Ja otse öeldes oli võimatu üritada isegi matkida sellist galaktika tasemel haridust nagu Vorkosiganil, ilma et tahtmatult õpetaks pisut ka seda, kuidas mõelda. Täpselt sel ajal toimus tohutult valus operatsioon tema täiesti tervete jalaluude vahetamiseks sünteetiliste vastu, lihtsalt sellepärast, et Vorkosigan oli oma jalaluud ära lõhkunud. Mis siis, kui järgmisel korral murrab Vorkosigan kaela? Mõistmine jõudis tasapisi pärale.
Lord Vorkosigani tükkhaaval toppimine enda pähe oli täpselt samavõrra ajusiirdamine kui see, mida tehakse vibroskalpellide ja elava koega. Kes plaanib kättemaksu, peab kaevama kaks hauda. Kuid komarrlased kaevasid teise haua tema jaoks. Selle inimese jaoks, kelleks tal polnud võimalustki saada, ja inimese jaoks, kelleks ta oleks võinud saada, kui teda poleks pidevalt šokinuia abil sunnitud pingutama, et olla keegi teine.
Mõnikord ei teadnud ta, keda ta kõige rohkem vihkab: Bharaputra Maja, komarrlasi või Miles Naismith Vorkosiganit.
Ta mühatas, lülitas komkonsooli välja ning tõusis, et võtta hinnaline mälukuubik, mis oli veel mundrikuue taskus. Järele mõelnud, pesi ja depileeris ta end uuesti ning pani siis selga puhta dendarii ohvitseri halli igapäevamundri. Ta lõi end määrustikupäraselt nii üles kui võimalik. Las dendariid näevad ainult lihvitud välispinda, mitte mundri all olevat inimest, kelle nahas on omakorda teine inimene…
Ta võttis julguse kokku, astus kajutist välja, läks üle koridori ja vajutas hermafrodiidist kapteni kajuti kellanuppu.
Ei midagi. Ta vajutas uuesti. Lühikese viivituse järel kostis Thorne’i ebaselge alt. „Jah?”
„Mina olen, Naismith.”
„Aa! Tule sisse, Miles.” Hääl teravnes huvist.
Uks libises kõrvale, ta astus sisse ja taipas alles nüüd viivituse põhjust. Ta oli Thorne’i üles äratanud. Hermafrodiit oli end voodil ühele küünarnukile ajanud, tema pruunid juuksed olid sassis, teine käsi langes eemale nuppude juurest, millega ta oli ukse avanud.
„Vabandust,” pomises ta ja taganes, kuid uks oli juba uuesti sulgunud.
„Pole midagi,” ütles hermafrodiit unise naeratusega, tõmbas keha kaardu ja patsutas kutsuvalt voodile oma tekiga kaetud… süle ees. „Sina oled alati teretulnud. Tule istu. Kas sa tahad seljamassaaži? Sa paistad pinges olevat.” Mõlemasoolisel oli seljas selgelt krookeline voolavast siidist öösärk pitsilise serva ja sügava V-kujulise kaelusega, mis paljastas tema rindade kahvatu kummis naha.
Ta nihkus eemale ja võttis istet hoopis toolil. Thorne’i naeratus muutus iseäralikuks sardooniliseks muigeks, kuid hermafrodiit ise jäi täiesti muretuks.
Ta köhatas. „Ma… mõtlesin, et oleks aeg teid lähemalt ülesande üksikasjadesse pühendada, nagu lubatud.” Ma oleksin pidanud vahetuste graafikut kontrollima. Kas admiral Naismith teaks kapteni magamisaegu?
„See