„Muidugi. Aga, khm, ma võin siis ka tagasi tulla, kui sinu unevahetus on lõppenud.” Või kui sa oled riidesse pannud.
Mõlemasooline tõstis oma siidi mähitud jalad üle voodi ääre. „Ei tule kõne allagi. Ma oleksin niikuinii pidanud tunni aja pärast üles tõusma. Ma ootasin seda. Kasutame aega ära.” Thorne läks paljajalu läbi kajuti ja sooritas jälle oma teerituaali.
Ta asetas komkonsoolile mälukuubiku ja ootas nii viisakuse kui mõistlikkuse pärast, kuni kapten oli võtnud esimesed lonksud kuuma musta vedelikku ning täielikult ärganud. Ta võiks juba mundri selga panna, mõtles ta.
Ta lülitas ekraani sisse ja Thorne tuli laua juurde. „Siin on Bharaputra Maja peamise meditsiinilise kompleksi üksikasjaline holokaart. Need andmed on kõige rohkem nelja kuu vanused. Mul on olemas ka valvurite graafikud ja patrullimisteekonnad – seal on valve palju tugevam kui tavalises haiglas, pigem sõjaväelabori moodi, kuid see pole mingi kindlus. Nad muretsevad rohkem üksikute sissetungijate pärast, kes tahavad toodangut varastada. Lisaks peavad nad muidugi takistama nende patsientide põgenemist, kes ei viibi seal päris omal tahtel.” Selle kaardikuubiku ostmiseks oli kulunud oluline osa tema kunagisest varandusest.
Värvilise kujutise jooned ja tasandid sirutusid vidiplaadi kohal laiali. See kompleks oli tõeliselt kompleksne, hiiglasuur tarastatud hoonete, tunnelite, teraapiaaedade, laborite, väiketootmisalade, maandumisplatside, ladude ja garaažide rägastik, kus olid olemas isegi kaks süstikumaandumiskohta otselennuks orbiidile.
Thorne pani tassi käest, kummardus komkonsooli kohale ja uuris kaarti huviga. Siis võttis hermafrodiit kaugjuhtimispuldi ning pööras, kahandas, suurendas ja lõikus kaardipilti. „Kas me alustame süstikusildade vallutamisest?”
„Ei. Kõiki kloone hoitakse kompleksi lääneosas, selles võõrastemajataolises kohas. Ma arvan, et kui me maanduksime siia, spordiväljakule, oleksime me peaaegu nende magamisruumide kohal. Loomulikult ei muretse ma ülemäära selle pärast, mida meie süstik maandudes ära lõhkuda võib.”
„Loomulikult.” Üle kapteni näo vilksas põgus muie. „Ajastus?”
„Dessant peab toimuma öösel. Mitte niivõrd enese varjamiseks, sest lahingusüstikut ei õnnestu meil kuidagi silmapaistmatuks teha, vaid sellepärast, et see on ainus aeg, mil kõiki kloone hoitakse väikesel alal koos. Päeval on nad laiali võimlates ja mängukohtades, basseini juures ja igal pool mujal.”
„Ja klassides?”
„Seda mitte. Neile ei õpetata peaaegu midagi peale selle, mida hädapäraseks suhtlemiseks vaja. Bharaputra Majale piisab, kui kloon oskab kahekümneni lugeda ja märkidest aru saab. Nende ajud rändavad ju niikuinii prügikasti.” See oli teine asi, mille järgi ta sai aru, et ta on teistsugune. Tõeline inimesest õpetaja tutvustas talle tohutut hulka erinevaid virtuaalseid õpiprogramme. Mõnikord sukeldus ta mitmeks päevaks kannatliku arvuti hoolde – erinevalt tema hilisematest komarri õpetajatest võisid programmid teemat lõputult korrata, nad ei karistanud teda kunagi, ei vandunud kunagi, ei sattunud raevu, ei löönud teda ega sundinud teda end kehaliselt pingutama, kuni ta hakkab oksendama või kaotab teadvuse… „Kuid kloonid omandavad kõigest hoolimata üllataval hulgal infot. Suur osa sellest tuleb holovidimängudest. Nad on targad lapsed. Väga vähestel neist kloonidest on rumalad eellased, muidu poleks nad suutnud sellist varandust kokku koguda, millega niisugust elupikendust osta. Nad on julmad, aga mitte rumalad.”
Thorne’i silmad tõmbusid pilukile, ta eraldas kaardist magalate osakonna, võttis hooned kihthaaval tükkideks ja uuris nende plaani. „Niisiis äratavad tosin täies varustuses dendarii rünnakrühmlast kõige magusamast unest viis-kuuskümmend last… kas nad teavad, et me tuleme?”
„Ei. Muide, andke kindlasti sõduritele teada, et nad ei näe otseselt lapse moodi välja. Me röövime viimase aasta kloonid. Suurem jagu neist on kümne-üheteistaastased, aga kasvukiirendajate tõttu on neil hilisteismeliste keha.”
„Kohmerdised?”
„Ei saa öelda. Nad viiakse kehaliselt suurepärasesse vormi. Nad on tugevad ja terved nagu purikad. Selles ongi asja mõte, muidu võiks neid siirdamiseni tõrres kasvatada.”
„Kas nad… teavad? Kas nad teavad, mida nendega tehakse?” küsis Thorne, kulm mõtlikult kortsus.
„Neile ei räägita sellest. Neile räägitakse igasugu valesid. Neile öeldakse, et nad on erilises koolis turvalisuse pärast – et kaitsta neid mingi eksootilise ohu eest. Et nad on mingid printsid või printsessid, mõne rikkuri pärijad või kõrge sõjaväelase võsud ning ühel päeval õige pea tulevad nende vanemad või tädid või nende riigi saadikud neile järele, et viia nad vastu hiilgavale tulevikule… ja siis ühele päeval tulebki muidugi mingi naeratav tegelane, kutsub nad mängukaaslaste juurest ära, ütleb, et täna on see päev, ja nad lähevad jooksuga…” Tema hääl kustus ja ta neelatas. „Ja nad võtavad oma asjad ja hooplevad sõprade ees…”
Thorne kopsis puldiga äraolevalt endale pihku, ise näost valge. „Sain juba aru.”
„Ja nad lähevad innukalt käsikäes oma mõrvariga välja.”
„Sa võid nüüd ilmekate piltide maalimise lõpetada, kui sa just ei taha, et mul viimane söök välja tuleb.”
„Sa oled ju aastaid teadnud, mis seal toimub,” pilkas ta. „Miks see siis nüüd sulle korraga nii vastu hakkab?” Ta sundis end lõpetama. Naismith. Ma pean olema Naismith.
Thorne heitis talle terava pilgu. „Mina olin viimasel korral valmis nad orbiidilt ära kõrvetama, nagu sa ehk mäletad. Sina ise ei lubanud mul seda teha.”
Millisel viimasel korral? Igatahes polnud midagi sellist juhtunud viimase kolme aasta jooksul. Pagan võtku, ta peab missioonide logifaile uurides veel kaugemale minevikku minema. Ta kehitas ebamääraselt õlgu.
„Niisiis,” jätkas Thorne, „kas need… suured lapsed… arvavad kõik, et me oleme nende vanemate vaenlased, kes üritavad neid röövida hetk enne seda, kui nad koju pääseksid? Mulle paistab, et siin tekivad probleemid.”
Ta surus parema käe sõrmed kokku ja ajas siis laiali. „Ei tarvitse tekkida. Lapsed… neil on oma kultuur. Nad annavad teadmisi aastast aastasse edasi. Nende hulgas liiguvad kuulujutud. Õuduslood. Kahtlused. Ma ju ütlesin, nad pole rumalad. Täiskasvanutest talitajad üritavad selliseid lugusid välja rookida või naeravad nende üle või segavad neid teiste lugudega, mis on silmanähtavalt valed.” Kuid teda neil ära petta ei õnnestunud. Aga tema elas sõimes ka palju kauem kui keskmine kasvandik. Tema oli seal nii kaua, et nägi kloone tulemas ja minemas, nägi, kuidas lood korduvad, kuidas väljamõeldud elulugusid kopeeritakse. Ta sai talitajate väikestest libastumistest ja eksimustest kokkuvõtlikud järeldused teha. „Kui seal on samamoodi nagu enne…” ta oleks peaaegu öelnud: Kui seal on samamoodi, kui minu ajal, kuid sai pidama „…peaks mul õnnestuma neid veenda. Jäta see osa minu hooleks.”
„Rõõmuga.” Thorne pistis konsoolitooli kohe tema tooli kõrval klambritesse, võttis istet ning sisestas kiiresti märkmed logistika ja rünnakusuuna kohta, pani paika, kuhu jääb ründajate esimene liin ja kuhu abijõud, ning vaatas üle liikumismarsruudid hoonete sees. „Kaks magalat?” näitas ta huvitunult sõrmega. Thorne’i sõrmeküüned olid tömbiks lõigatud, kaunistusteta.
„Jah. Poisse hoitakse tüdrukutest hoolega eraldi. Naiskliendid – suuremalt jaolt naiskliendid – tahavad ärgata kehas, millel on süütuse pitser veel peal.”
„Saan aru. Niisiis, ütleme, et meil õnnestub kõik need lapsed mingi ime läbi süstiku pardale toimetada, enne kui bharaputralased suure massiga kohale jõuavad…”
„Jah, kiirus on äärmiselt oluline.”
„Nagu alati. Aga Bharaputra omad on meil kohe kukil, kui väike tõrge või viivitus tekib. Siin pole nii nagu marilaclastega Dagoolal, sul pole mitut nädalat aega, et nendele lastele süstiku peale minemist õpetada. Mis siis edasi saab?”
„Kui kloonid on süstikule