Doktor Aragones ei olnud rõõmus, kuna tulemused, millest ta teatama pidi, polnud just parimate killast. Milesile tundus, et see haavab tema uhkust.
„Te toote meile hakkliha ja tahate imesid,” kurtis doktor ja poetas end toolile, kui Miles ja Quinn olid istet võtnud. „Kui tahad imedes kindel olla, tuleb alustada kohe, siis, kui minu vaeseid patsiente raviks ette valmistatakse.”
Aragones ei nimetanud neid kunagi jääpurikateks või mõne teise sõdurite väljamõeldud hüüdnimega. Tema ütles alati „minu patsiendid”. See oli järjekordne asi, mis Milesile eskobari arsti juures meeldis.
„Tavaliselt – ja kahjuks – ei saa meie inimesed vigastada ettemääratud kellaajal, kindla korra järgi ja ükshaaval,” vastas Miles peaaegu andekspaluvalt. „Antud juhul tuli laatsaretti korraga kakskümmend kaheksa inimest kõikvõimalike erineva raskusastmega vigastustega: kohutavad traumad, põletused, keemiasaaste – kõik korraga. Natuke aega, enne kui asi rahunes, oli väga raske teha valikut, kes ja mis on prioriteet. Minu meedikud tegid, mis suutsid.” Ta ebales hetke. „Mis te arvate, ehk maksaks mõned meie meedikud teie uusimate protseduuridega kurssi viia, ja kui, siis kas te oleksite nõus ise seminari juhtima?”
Aragones laiutas käsi, kuid muutus siis mõtlikuks. „Võib-olla annab tõesti midagi korraldada… rääkige Margaraga, haigla juhiga, enne kui lähete.”
Quinn tabas Milesi noogutuse ja tegi pihukonsoolile märkme.
Aragones otsis oma komkonsoolil andmed välja. „Kõigepealt kõige hullem. Härra Kee ja preili Zelaskiga ei saanud me midagi teha.”
„Ma… nägin Kee peavigastust. See pole üllatus.” See oli lõhki nagu arbuus. „Aga meil oli üks krüokamber tühi, nii et me proovisime ikka.”
Aragones noogutas mõistvalt. „Preili Zelaski probleem oli sarnane, kuigi väliselt mitte nii nähtav. Liiga suur osa ajusisesest verevarustusest oli trauma tagajärjel katkenud, verd polnud ajust korralikult välja lastud ja külmutamisvedelikke korralikult sisse pumbatud. Kristallide tekkimine ja hematoomid viisid närvikudede hävinemise lõpule. Tunnen kaasa. Surnukehad on praegu meie surnukambris, me ootame teie juhtnööre.”
„Kee tahtis, et kui ta hukkub, viidaks tema surnukeha matmiseks tema koduplaneedile, tema perekonna kätte. Laske ta surnutega tegeleval osakonnal ette valmistada ja tavalisi kanaleid pidi kohale toimetada. Me anname teile aadressi.” Miles nõksas lõuaga Quinni poole ja see tegi jälle märkme. „Zelaski ei andnud oma pere või lähedaste andmeid – mõned dendariid ei saa või ei taha seda teha ja meie ei käi peale. Aga ta rääkis kunagi rühmakaaslastele, mida tema tuhaga peaks tegema. Palun laske tema põrm tuhastada ja „Triumphile” meie meditsiiniosakonda saata.”
„Olgu.” Aragones kustutas diagrammid vidiekraanilt, need kadusid nagu haihtuvad hinged. Ta võttis ette teised diagrammid.
„Härra Durham ja preili Vifian on praegu vigastustest ainult osaliselt paranenud. Mõlemad kannatavad nii-öelda tavalise neurotraumaatilise- ja krüoamneesia all. Härra Durhami mälukaotus on tõsisem, osalt piloodi närvisiirikute tõttu, mille me pidime kahjuks eemaldama.”
„Kas talle on kunagi võimalik uus komplekt siirdada?”
„Seda on vara öelda. Ma ütleksin, et mõlema patsiendi pikaajaline prognoos on hea, aga kumbki neist ei saa veel vähemalt aasta sõjaväeliste kohustuste juurde tagasi pöörduda. Lisaks on neil vaja põhjalikku taasõpet. Mina soovitan mõlemal juhul tungivalt, et nad viidaks tagasi koju, pere keskele, juhul kui see on võimalik. Aja jooksul soodustab tuttav keskkond nende ligipääsu säilinud mälestustele.”
„Leitnant Durhamil on Maal pere. Me hoolitseme, et ta sinna viidaks. Tehnik Vifian on Kline’i Jaamast. Me vaatame, mis tema puhul teha annab.”
Quinn noogutas energiliselt ja tegi märkmeid.
„Nemad saan ma siis juba täna välja lasta ja teile üle anda. Meie tegime kõik, mis suutsime, edasine tervenemine peab toimuma tavalises keskkonnas. Niimoodi… nüüd jääb veel ainult teie härra Aziz.”
„Minu rünnakrühmlane Aziz,” nõustus Miles. Aziz oli kolm aastat dendarii palgasõdur olnud, ta kandideeris ohvitseri väljaõppeks ja võeti vastu. Kakskümmend üks aastat vana.
„Härra Aziz on… jälle elus. See tähendab, et tema kehaprotsessid toimuvad ilma kõrvalise abita, kui mitte arvestada kerget probleemi kehasisese temperatuuri reguleerimisega – aga paistab, et ka see paraneb.”
„Aga Azizil ei olnud ju peavigastust. Mis siis valesti läks?” küsis Miles. „Kas te tahate öelda, et tema aju jääb koomasse?”
„Kahjuks on härra Aziz halva ettevalmistustöö ohver. Ilmselt lasti tema veri välja kiiruga ja mitte nii täielikult kui vaja. Väikeste külmunud hemotsüstide tõttu on tema ajukude kärbunud laikudega üle külvatud. Me eemaldasime hävinenud kohad ja alustasime uute kasvatamist ning paistab, et see kulgeb edukalt. Kuid tema isiksus on igaveseks kadunud.”
„Täielikult?”
„Võimalik, et mõned ärritavad mälestuskillud on säilinud. Unenäod. Kuid ta ei pääse mõnele oma ajupiirkonnale ei uute ega vanade närviteede kaudu ligi, sest ajukudet ennast pole enam. Ta alustab nullist, peaaegu lapsena. Muuhulgas ei oska ta rääkida.”
„Kas tema intellekt taastub? Mingil ajal?”
Aragones kõhkles liiga kaua, enne kui vastas. „Mõne aasta pärast on lihtsamad ülesanded talle võib-olla jõukohased ja ta saab iseseisvalt hakkama.”
„Saan aru,” ohkas Miles.
„Mida me temaga teeme?”
„Tema on ka selline, kes pole lähedasi nimetanud.” Miles hingas puhinal välja. „Viige ta mõnda pikaajalise hoolduse asutusse siinsamas Escobaril. Sellisesse, kus on hea raviosakond. Soovitage mõnda ise. Ma loon väikese fondi, kust kulusid katta, kuni ta omal käel hakkama saab. Ükskõik, kui kaua sellega siis ka läheb.”
Aragones noogutas ning nii tema kui Quinn tegid märkmed.
Kui nad olid veel mõned korralduslikud ja rahanduslikud üksikasjad paika pannud, läksid nad laiali. Miles käis peale, et saaks Azizi näha, enne kui teised kaks paranejat kaasa võtab.
„Ta ei tunne teid ära,” hoiatas Aragones, kui nad juba palatite osakonda astusid.
„Pole midagi.”
Esmapilgul ei paistnudki Aziz nii väga ülessoojendatud surnu moodi, kui Miles oli arvanud, kuigi tal oli seljas haiglakittel, mis ei näita inimesi just kõige paremast küljest. Tema näos oli jumet ja soojust, kaasasündinud kõrge melaniinitase säästis teda haigekahvatusest. Kuid ta lamas tuimalt, ta oli kõhn, linade sisse keeratud. Voodi küljed olid üles tõstetud, meenutades ebameeldivalt lapsevoodit või surnukirstu. Quinn toetas selja vastu seina ja pani käed rinnale vaheliti. Haiglad ja kliinikud tekitasid ka temas väga tugevaid assotsiatsioone.
„Azzie,” hüüdis Miles vaikselt ja kummardus Azizi kohale. „Azzie, kas sa kuuled?”
Azizi pilk peatus korraks temal ja läks siis jälle uitama.
„Ma tean, et sa ei tunne mind ära, aga võib-olla jääb see sulle meelde. Sa olid hea sõdur, tark ja tugev. Sa aitasid oma kaaslasi, kui õnnetus toimus. Sul oli selline enesevalitsus, mis päästab elusid.” Kuid sinu elu see ei päästnud. „Homme lähed sa teistmoodi haiglasse, seal aidatakse sul terveks saada.” Sa lähed võõraste keskele. Jälle võõraste keskele. „Raha pärast ära muretse. Ma korraldan kõik, nii et seda jätkub nii kauaks kui vaja.” Praegu ta ei tea, mis raha ongi. „Ma käin sind aeg-ajalt vaatamas, kui võimalus tuleb,” lubas ta. Aga kellele ta seda lubas? Azizile? Azizi polnud enam. Iseendale? Tema hääl kustus, jõud sai otsa.
Kuulmise