Bäckström tundis õrna pettumust, kui ta sellest silmad kiiresti üle lasi. Vähemalt ei olnud nad iseenesestmõistetavaid asju kahe silma vahele jätnud. Vähemalt mitte veel, ja kuna tema võtab juhtumi õige pea üle, siis saab kõik kindlasti korda.
„Küsimusi on?” küsis Bäckström ja sai vastuseks üksmeelse pearaputuse.
„Süüa veel ei saa,” ütles ta ja muigas kõveralt. Laiskvorstid, mõtles ta. Ikka ainult sigida ja sittuda.
„Kas me teame, millal kohtuarstilt või kriminalistidelt midagi kuulda võib?” küsis Rogersson.
„Homme lahatakse,” vastas Knutsson. „Nad olid ta vist Lundi kohtumeditsiiniekspertiisi viinud. Kriminalistid askeldasid seal parajasti, aga vähemasti see, kellega mina rääkisin, arvas, et neil on õnnestunud leida kurjategija spermat, lisaks veel mingeid verejälgi magamistoa aknalaualt. Mingid riided olid vist ka, mis võisid nende arvates temale kuuluda. Mis ta maha unustas, kui sääred tegi. Vist hakkas kiire ja see kolleeg, kellega ma rääkisin, oli kaunis kindel, et ta hüppas magamistoa aknast välja. Eks ta siis võiski ennast aknapleki vastu ära kriimustada.”
„Sa rääkisid midagi riietest,” mühatas Bäckström. „Ega meil ometi seda õnne pole, et ta oleks sealt püksata putku pannud?”
„Peaaegu,” vastas Knutsson. „Muidugi ma ei tea, kuidas ta sinna saabudes riides oli, aga tundub, et ta laskis sealt jalga ilma alukateta.”
„Ikka eriti hooletu temast,” ütles Bäckström. „Aga oma juhiluba ta vist püksis ei hoidnud, nii ropult meil ka ei vea,” lisas ta. Nii loll ei ole küll keegi, kuigi see sell tundus ikka piisavalt loll, ja see oli enamasti hea märk.
„Kas sa mäletad, Bäckström,” alustas Rogersson, kes näis äkitselt hiiglama heas tujus olevat. „Mäletad seda hullu, kes selle naisterahva seal Högalidsgatani korteris ära kägistas? Ritva mõrv? Ritva oli naise nimi. Tüüp hakkas enda järelt koristama ja sõrmejälgi ära pühkima ja küüris põhimõtteliselt nii seinad kui põrandad ja laed üle, enne kui minema läks. Toimetas seal mitu tundi. Kahju ainult, et see vaene Ritvake, kes seal elas, ei saanud enam oma kenast ja puhtast kodust rõõmu tunda.”
„Mäletan küll,” vastas Bäckström. „Me uurisime seda koos ja see on vist enam-vähem ainus juhtum, millest sa viimase kahekümne aasta jooksul rääkinud oled.” Küllap on see liigse viina viga, mõtles ta.
„Ah ära nüüd hakka jälle pihta,” ütles Rogersson, hääl ikka sama reibas. „Ei tea, kuidas ta end tundis, kui ukse enda järel kinni lõi ja kui talle siis äkitselt meelde tuli, mille ta maha oli unustanud.”
„Mitte eriti hästi,” vastas Bäckström. „Sa, Peter, käisid ja viskasid kuriteopaigale pilgu peale,” jätkas Bäckström ja noogutas Thoréni poole. „Kuidas tundus?”
„Oota, aga mis seal sai siis?” küsis Thorén. „Vabandust mõistmatuse pärast, aga mis seal siis ikkagi sai?”
„Mis mõttes sai?” küsis Bäckström. Mis asja ta nüüd soiub, mõtles ta. Kuidas oleks, kui vastaks parem ühele lihtsalt küsimusele.
„Selle mehega seal Högalidsgatanil,” ei jätnud Thorén jonni.
„Ah sellega,” ütles Bäckström. „No ta oli oma rahakoti maha unustanud, ohvri öökapile, seal oli juhiluba ja kõik see värk, mis ikka rahakoti vahel on. Aga muidu oli ta küll kõik ilusti korda teinud. Kriminalistid ei leidnud juuksekarvagi. Aga kui nüüd pöörduda tagasi meie enda väikese loo juurde …”
„Ei ole võimalik,” pahvatas Knutsson ja nägi välja sama õnnelik kui Rogersson.
„Meie juhtum,” tuletas Bäckström Thorénile meelde. „Kuidas kuriteopaik välja nägi?”
Thoréni hinnangul nagu tavaliselt. Nägi välja täpselt sama masendav kui alati, kui naine on vägistatud ja kägistatud. Võib-olla seekord veel kurvemgi, sest teo toimepanija oli koos ohvriga korteris omavahel olnud, tundus, et naine oli täielikult tema võimuses, ja lisaks oli tal ka aega.
Kahjuks ei olnud selles seoses leitud ühtki klassikalist kandidaati. Ühtki varasemat ega praegust peigmeest ega kedagi teist, keda ta tundis ja usaldas. Paistis, et juba mõnda aega tal kindlat kallimat ei olnud, ja teada-tuntud hulle või eriti kahtlasi tüüpe ei leidunud ei naabruses ega tema tutvusringkonnas. Üle jäi politseiniku õudusunenägu. Ohvrile tundmatu kurjategija. Keegi, keda too varasemast ei tundnud, ja halvimal juhul ei tundnud teda ka keegi teine.
„Nii et tõotab küll tõsist jälitustööd,” võttis Thorén oma jutu kokku.
„Okei,” ütles Bäckström. „Tuleme toime. Nüüd lähme sööma ja siis saate rahulikult enne magamajäämist kõik paberid läbi lugeda. Ärge neid kusagile ripakile jätke, et ma neid ajalehest ei peaks leidma. Terve see putka siin kubiseb ajakirjanikest ja teistest laibarüvetajatest. Aga nüüd pean vähemalt mina küll sööma. Hommikust saadik pole midagi süüa saanud, nälg tahab silmanägemise ära võtta.”
„Kui te kirjutate oma nime nurga peale ja annate need minu kätte, siis ma võin need söögi ajaks oma seifi luku taha panna,” ütles Svanström.
„Suurepärane mõte,” lausus Bäckström. Igavene lobamokk ja tüütus, mõtles ta. Liiga kondine pealekauba.
Pärast õhtusööki pöördusid kõik oma tubadesse, et juhtumist ülevaade saada. Vähemalt nii ütlesid nad Bäckströmile, ning Knutsson ja Thorén mõtlesid seda loomulikult koos teha. Ka Rogerssoni, kes oli üldiselt päris normaalne vend, oli tabanud lugemiskirg. Alustuseks suundus ta küll koos Bäckströmiga tolle tuppa ja võttis paar õlut. Bäckströmi pakkumisest lõpetuseks üks väike terav teha ta aga keeldus.
„Ega sa ometi haigeks ei hakka jääma, Rogge?” küsis Bäckström. „Hakka või muretsema.” Eriline memmepoeg, mõtles ta.
„Ah ei,” raputas Rogersson pead. „Ära muretse. Paar tundi tuleb ikka magada, et must homme asja oleks.”
Niisiis lahkusid nad teineteisest Bäckströmi toas, ja eks see mõistlik oligi, sest niikuinii oli Bäckström plaaninud linnas ühe tagasihoidliku tiiru teha. Vähemalt selleks, et olukorrast ülevaade saada, ja sellise asjaga sai ta väga edukalt ka üksi hakkama.
Bäckström oli hotellist tagaukse kaudu välja lipsanud ja jalutas huupi mööda kesklinna. Maavanema residentsist ja toomkirikust mööda, mööda kõikidest vanadest ilusatest majadest, mis olid väärikalt üles vuntsitud, mitmest välikohvikust, kus istusid suvises rõivastuses inimesed, kellele ei paistnud sugugi korda minevat see juhtum, mis Bäckströmi nende linnakesse oli toonud. Kuidas saab üldse keegi kellegi sellisel moel sellises kohas ära tappa, mõtles Bäckström. Kindlasti on see kohalikus kriminaalajaloos pretsedent, ja ise ei olnud ta iialgi varem Växjös käinud. Ei töö- ega eraasjus.
Mitu meeldivat kohta tee peal, õhusooja ligi kakskümmend kraadi, kuigi kell oli juba üksteist läbi, aga Bäckström jäi endale kindlaks ja talitses end, kuni hotelli tagasi jõudis.
Siis tellis ta välikohvikus ühe õlle ja istus kõige kaugemasse ja hämaramasse lauda, et saaks rahus olla. Eriti palju rahvast polegi, mõtles ta. Tema kolleegid hiilgasid oma puudumisega ja kõige lihtsam seletus oli see, et nad olid teinud täpselt seda, mida nad olid lubanud teha. Isegi kui tal olid teatavad kahtlused, mis puudutasid Lewini ja Svanströmi-tädi, kelle puhul ei pruukinud lugemine olla siiski prioriteet. Knutssoni ja Thoréniga oli asi kindlasti palju lihtsam. Need istusid ühe või teise toas ja rääkisid mõrvast, ja nad laseksid niimoodi pool ööd jutti, kui keegi neid ei takistaks. Kes seda küll võis teha, lisaks on need oinad kindlasti ka tuttkained, mõtles Bäckström ja maitses oma õlut. Ja kui ta oli mõtetes sinnamaale jõudnud, teda katkestati.
„Kas see koht siin on vaba?”
Küsija oli naisterahvas. Määramatus vanuses 35 ja 45 vahel ning naisterahvaste parim-enne-kuupäev selgelt möödas,