„Kui see on keegi tema tuttavatest, siis on reaalne võimalus, et tegu on samuti politseinikuga,” kõkutas Bäckström. „Kuigi nii hulluks ei pruugi asi minna,” lisas ta, kui nägi auto tahavaatepeeglist Knutssoni umbusklikku pilku.
„See peaks olema lihtsam kui tavaline prostituudimõrv. Kui nüüd pisut asja positiivsemat poolt vaadata,” lohutas Thorén. „Noh et kõik need imelikud kunded ja kriminaalsed kontaktid ja kogu see värk jääb ära.”
Seekord ei paista üldsegi sellest meie suurim probleem kujunevat, nii et unista aga edasi, mõtles Bäckström.
„No loodame,” ütles Bäckström. „No loodame.”
Norrköpingi kohal andsid Växjö kolleegid endast faksi teel elumärki, aga arvestades saadetise sisu, oleksid nad võinud selle ka tegemata jätta. Kõigepealt tuli Växjö kaart, mõrvakoht oli tähistatud ringiga ning tee hotellini nooltega. Täiesti ilmaasjata, sest Thorén oli juba netist sama kaardi välja otsinud ja Knutsson oli esimese asjana hotelli aadressi auto pardaarvutisse toksinud.
Siis tuli napp teade politsei kohalikult juurdluse juhilt, kes tervitas neid, andis teada, et juurdlust on alustatud ja et kõik kulgeb plaanipäraselt, et muud andmed tulevad niipea, kui need on tema käsutuses, ning et uurimisrühma esimene koosolek toimub järgmisel hommikul kell üheksa Växjö politseimajas.
„Meie eeluurimisjuhiks saab ilmselt komissar Bengt Olsson Växjö lääni kriminaalpolitseist,” nentis Thorén, kes istus faksile kõige lähemal ja kelle käed olid vabad. „Kas sa tunned teda, Bäckström?”
„Oleme kohtunud,” vastas Bäckström ja neelas purgist viimase lonksu. Kerge vaimse puudega, ühesõnaga parim võimalik valik, mõtles ta. Vähemalt tema jaoks, kes ta oli juba välja mõelnud, kuidas ta töid korraldama hakkab.
„Kuidas ta siis on?” küsis Knutsson.
„Säärane kaastundlik tüüp,” vastas Bäckström.
„Kas ta mõrvadest ka midagi teab?” jätkas Knutsson visalt.
„Ei kujuta ette,” ütles Bäckström. „Aga ta olevat käinud igasugu koolitustel, mis käsitlesid vägivalda naiste ja laste vastu ja intsesti ja traumaennetust ja kõike seda värki.”
„Aga mõrvajuurdlusega peab tal ju ka ometi kogemusi olema,” ütles Thorén.
„Mõne aasta eest möllas ta mingi väikese migrandiplika rituaalmõrvaga, see olevat toimunud kuskil sügaval Smålandi kolkas veel mõni aasta varem. Juurdlust juhtis mingi segane, kes oli enda väitel sündmusel osalenud.”
„Kuidas sellega siis läks?” uuris Knutsson.
„Väga hästi läks. Asi tuli meie lauale ja järgmisel päeval me sulgesime juhtumi. Siis saatsime sõbraliku kirja ja ütlesime, et nimetatud mõrva ei ole kunagi toimunud. Tänasime üles näidatud huvi eest ja palusime uuesti pöörduda, kui nad mõne uue tondijutu leiavad.”
„Ma vist mäletan seda,” ütles Thorén. „See oli küll enne minu aega, aga kas see Bengt Olsson pole mitte see kolleeg, keda meie vanemad kolleegid Rituaalmõrvariks hüüavad?”
„Tema jah,” ütles Bäckström. „See ongi nagu tema nišš. Tondid ja tulnukad ja viirukiga vehkimine ja pikad kihvad musta keebi kohal ja siis lõpetuseks väike traumaennetus, enne kui konstaablid töölt koju koperdavad.” Vanemad kolleegid, ära sa märgi, mõtles Bäckström. Kuradi vanusefašistid.
„Mis selle politseisüsteemiga õieti toimub, kuhu me niimoodi jõuame?” hädaldas Thorén.
„Enda arvates ma sellest just rääkisin,” vastas Bäckström. „Nii et kui härrased nüüd hetkeks suu kinni hoiaksid, siis prooviksin ma oma väsinud aju puhata.” Nüüd hakkab see ka pihta, mõtles ta. Võta üks ja viska teist.
Ülejäänud teekond oli kulgenud suhtelises vaikuses. Faksile rohkem teateid ei tulnud. Knutsson ja Thorén olid küll omavahel edasi lobisenud, aga vaiksemalt ja üritamata Bäckströmi vestlusesse kaasata. Kui nad Växjö hotelli jõudsid, oli kell viis õhtul ning kuna Bäckström tundis end ikka veel pisut uimasena, otsustas ta paariks tunniks pikali visata, enne kui õhtust sööma läheb. Pealegi ei olnud teised kolleegid veel kohale jõudnud.
Bäckström oli olnud ettenägelik ja helistanud enne kohalejõudmist hotelli, nii et nad said otse oma tubadesse lipsata ega pidanud laiali peletama kolmanda võimu raisakulle, kes olid hakanud juba vestibüüli kogunema. Siis oli ta natuke ka tööülesandeid laiali jaganud. Tema oli ju ülemus, eks ole. Knutsson pidi ühendust võtma kohalike kolleegidega ja Bäckströmi poolt edasi ütlema, et tal on parajasti muud tegemist, aga ta annab endast esimesel võimalusel märku ja on hommikusel koosolekul kohal. Thorén oli lubanud anda pessu Bäckströmi musta pesu ja siis pidi ta käima korraks kuriteopaigal. Bäckström ise kavatses silma mõnusasti looja lasta.
„Mõni meist on ju hommikust saadik rivis olnud,” ütles Bäckström, kes oli end juba oma toas voodi peale pikali visanud. „Ja ärge unustage all restoranis kella kaheksaks üht diskreetsemat lauda kinni panna.” Lõpuks ometi, mõtles Bäckström, kui Thorén ukse enda järel sulges. Siis sättis ta padja mugavaks ja jäi enam-vähem silmapilk magama.
6
POOL TUNDI ENNE õhtusööki saadi Bäckströmi toas kokku, et tulevik läbi arutada. Mis oli ka täiesti loomulik, sest tema oli ülemus ja kui arutamine toimunuks kusagil mujal kui ülemuse juures, siis olnuks tegemist mässuga. Seda teadis Bäckström kahekordsest kogemusest, sest ta oli olnud oma uurijana töötatud aastate jooksul nii kapten kui ka meeskonna liige. Kuigi senimaani tundus kõik rahulik. Kõik tema kolleegid olid kohale jõudnud. Elevil ja rõõmsad ja vaat et liigagi ootusärevad, nagu oleks tegemist olnud tavalise konverentsireisiga Soome, mitte mõrvajuurdlusega.
Kõigepealt saabus Bäckströmi tuppa tema vana kolleeg, kriminaalinspektor Jan Rogersson, kellega Bäckström oli tutvunud juba Stockholmi endises vägivallakuritegude osakonnas töötades. Tema oli sõitnud Växjösse üksi ja käinud läbi Nyköpingi politseist, kuhu ta oli viinud tagasi nüüdseks turvalisse unne suikunud juurdluse dokumente. Ohvri lesk oli lõpuks sussid püsti visanud ja lõpetanud õiguskantslerile kirjutamise ja vingumise. Rogersson oli Växjö hotelli jõudnud paar tundi pärast Bäckströmi. Üks õige mees Bäckströmi isiklikus väikeses märkmikus ja üldjoontes ainus tema töökaaslastest, keda ta suutis taluda ka eraviisiliselt.
Bäckström tundis end erksana ja parimas tujus, välja puhanud ja äsja duši alt tulnud, nagu ta oli, lisaks olid nad Rogerssoniga kasutanud juhust ja libistanud ühe õlle ning teinud paar teravat, enne kui teised sisse kobistasid ja nende rahu rikkusid. Knutsson ja Thorén tulid loomulikult koos. Knutsson oli käinud politseimajas, kolleegidega rääkinud ja saanud sealt kuhja pabereid. Thorén oli Bäckströmi mustad riided pessu andnud ja kuriteopaigal käinud, ning kummalegi ei pakutud õlut ega kangemat kraami, kui nad välja ilmusid. Niipea kui nad uksele koputasid, oli Bäckström pudelid ja klaasid silma alt ära pannud ja alles siis ukse avanud. Joogu oma vabast ajast, kui tahavad, mõtles ta.
Viimasena tuli kriminaalkomissar Jan Lewin, kes oli sõitnud Växjösse koos nende ametnikust assistendi Eva Svanströmiga. Iseenesest muidugi kummaline, sest just nemad olid Stockholmist lahkunud kõige varem, ja kuidas see neljasaja kilomeetri läbimine nüüd ikka seitse tundi aega võtab, aga kuna vastust teadsid kõik juba niigi, ei hakatud küsimusi esitama.
„Sõit läks hästi,” nentis Bäckström süüdimatu näoga ja silmitses seltskonna ainsat naist. Elevil, õhetav ja äsja keppi saanud, mõtles ta. Aga liiga kondine tema maitse jaoks, nii et targem oleks lõuad pidada ja lasta neil edasi toimetada.
„Suurepäraselt,” kädistas Svanström. „Jannel oli tee peal natuke asjaajamisi, sellepärast läks kauem.”
„Ahah,” ütles Bäckström. „Äkki kasutaks juhuks ja ajaks natuke tööasju, kuni me omavahel oleme, siis saaksime pärast all rahulikult