Võta lühidalt kokku jah, pisike, mõtles ta. Üksikasjadesse laskume siis, kui omavahel oleme.
Neljapäeval, mõrvale eelnenud päeval oli Linda olnud politseimaja valvelauas tööl. Koos ühe sõbrannaga, kes oli politseimajas tsiviilametnik, oli ta majast lahkunud õhtupoolikul pärast kella viit. Siis olid nad teinud tiiru linnas, astunud sisse paari kauplusse ja poole seitsme paiku olid nad kumbki söönud pastasalati ning joonud mineraalvee ühes Sandgärdsgatani pitsarestoranis. Siis olid nad ka otsustanud, et kohtuvad hiljem õhtul hotellis.
Kui nad olid eine lõpetanud, läksid nad lahku ja Linda kõndis koju. Tee peal oli ta helistanud oma mobiililt kolm kõnet. Esimese natuke pärast poolt kaheksat, kui ta rääkis oma emaga, kes oli Växjöst paarkümmend kilomeetrit lõuna pool asuvas suvekodus. Lühike argine kõne, kus ta rääkis oma õhtustest plaanidest.
Teise ja kolmanda kõne oli ta helistanud ühele sõbrannale ja politseikooli kursusekaaslasele, et küsida, ega too ei tahaks „hängima tulla”. Kursusekaaslane võttis mõtlemisaja, aga kui Linda talle kümne minuti pärast tagasi helistas ja ütles, et jõudis just koju ja läheb duši alla – juhuks kui teine peaks helistama ja mõtlema, miks ta ei vasta –, oli sõbranna otsustanud kaasa minna. Õhtul veerand kaksteist olid nad kohtunud peaväljakul linnahotelli ees ja suundunud koos hotelli ööklubisse.
Mida ta tegi veerand üheksa ja üheteistkümne vahel samal õhtul, ei olnud veel täpselt selge, aga tõenäoliselt veetis ta kogu selle aja korteris. Ta ei olnud oma mobiiliga välja helistanud ega kõnesid vastu võtnud. Küll aga oli ta helistanud pisut enne üheksat tavalise lauatelefoniga oma isale ja kõne oli kestnud umbkaudu veerand tundi. Isa jutu järgi olid nad rääkinud igapäevastest asjadest, mis tööl oli juhtunud ja tütre õhtustest plaanidest. Selle põhjal, mida Linda oli hiljem baaris kohatud tuttavatele rääkinud, võis oletada, et ta vaatas ka MTV muusikakanalil pool kümme alanud saadet, seejärel vahetanud kanali TV4 ja kümneste uudiste peale.
Umbes tund aega hiljem oli naabriproua teda märganud, kui ta jalgsi majast lahkus ja mööda Pär Lagerkvisti teed lõuna suunas, keskuse poole kõndis. Seda tähelepanekut kinnitas hiljem veel fakt, et ta oli neliteist minutit pärast ühtteist võtnud välja viissada krooni SE-Bankeni automaadist Storgatani ja Stora Torgeti nurgal, vaid viiekümne meetri kaugusel hotelli ööklubi sissepääsust.
„Minu meelest on ülevaade päris asjalik,” tõmbas politseinik Sandberg otsad kokku. „Kõik naised teavad ju, et enda üles löömine võtab oma aja, kui õhtul pidusse lähed. Sellega ta vast tegeleski, kui ei rääkinud isaga või ei vaadanud telekat või ei vedelenud niisama. Ta lihtsalt lõi ennast õhtuks üles,” lõpetas ta ja nägi äkki üsna norgus välja.
„Mis ööklubis juhtub?” küsis Bäckström. Kõik eided on ikka ühesugused ja kui nii hakkabki olema, on psühholoogimutil varsti käed-jalad tööd täis.
Mis seal toimus, ei olnud veel täpselt kaardistatud ning seda loomulikel põhjustel. Rahvast oli palju, suur virvarr nagu ikka kõrtsis, ning paljusid ei olnud jõutud veel üle kuulata. Too õhtu oli pealegi olnud rahvarohkem kui tavaliselt, sest seltskonda olid kutsutud mõned kohalikud kuulsused, kes olid tõsieluseepides kaasa teinud ja elatusid nüüdsel ajal meelelahutusärist.
Tegelikult ei paistnud, et oleks juhtunud midagi dramaatilist või isegi huvipakkuvat, arvestades seda, mis oli Lindaga toimunud paar tundi hiljem. Linda oli ringi liikunud nagu enamik teisi ja nagu tavaliselt peol ikka. Ta oli istunud kahes seltskonnas. Oli vestelnud ja tantsinud ja paistnud olevat heas tujus. Ta ei olnud tülitsenud ega isegi vaielnud kellegagi ja keegi ei olnud teda rünnanud. Ta ei olnud ka kuigi purjus olnud. Jõi ühe õlle, võib-olla ühe kokteili ja seejärel kõige rohkem paar klaasi valget veini, mis üks politseimaja naissoost töökaaslane talle välja oli teinud.
Millalgi poole kolme ja kolme vahel hommikul oli ta oma politseikooli kursusekaaslase üles otsinud ja öelnud, et kavatseb koju minna ja välja magada. Uksehoidja oli teda lahkumas näinud – „natuke enne kolme, ma pakun” – ja tema arvates oli Linda kaine ja üksi ning ei kurb ega rõõmus, kui ta kadus põiki üle väljaku, maavanema residentsist mööda Pär Lagerkvisti teel asuva korteri poole.
Halvimal juhul seal mähkubki ta politsei jaoks uttu. Ükski tunnistaja ei olnud näinud teda läbimas kilomeetripikkust teed baari ja kodu vahel. Vähemalt ei olnud keegi endast märku andnud. Tema mobiiliga ei olnud helistatud, ei sisse ega välja. Linn oli pealekauba rahulik ja seda eriti neil tänavatel, mida mööda Linda tõenäoliselt kõndis.
„Olgu,” ütles Bäckström ja puuris pilguga oma uurimisrühma. „See osa on kuradima tähtis, nagu te kindlasti aru saate. Ma tahan teada pisimatki üksikasja, mis baaris toimus. Iga tüüp, kes jala üle baari ukse tõstis, tuleb üle kuulata, kõik külastajad, kõik töötajad ja kindlasti ka need seebistaarid. Nemad veel eriti. Samamoodi tema teekond koju. Nii et ükski tunnistaja pole endast märku andnud?” Bäckström silmitses küsivalt konstaabel Sandbergi, kes näis peaaegu süüdlaslik, kui ta pead raputas.
„Valvekaamerad,” ütles Bäckström rõhuga. „Sa nimetasid pangaautomaati. Seal peab vähemalt mingi kaamera olema?” Kuramuse amatöörid, mõtles ta.
„Selle filmi saime kätte,” ütles Sandberg. „Kahjuks ei ole me veel jõudnud seda vaadata. Lihtsalt aega pole olnud.”
„Mis kaamerad veel tema koduteele jäävad?” Bäckström kõigutas end küünarnukkidel ja tema ilme oli morn.
„Me uurime seda parajasti,” vastas Sandberg. „Ma olen kõige selle peale mõelnud, aga lihtsalt pole veel aega olnud.”
„Siis tuleb see tähtsusejärjekorras esikohale seada,” pistis Bäckström vastu. „Enne kui nurgapoe müüjale ja kõikidele teistele, kes tema moodi mõtlevad, tuleb pähe, et ta on unustanud oma väikesele turvakaamerale luba taotleda, ja ta otsustab selle ära peita ja reedeõhtuse salvestuse ära kustutada.”
„Ma saan aru, mida sa silmas pead,” ütles inspektor Sandberg.
„Väga hea,” ütles Bäckström. „Siis on viimane aeg asuda ööklubi ja tüdruku korteri vahel ustele koputama. Las see jääb nendele politseinikele, kes on juba sealse kandiga tegelema hakanud.”
Nüüd piirdus Sandberg ainult noogutusega ja ülestähendusega märkmikusse.
Raisk, mõtles Bäckström ja vaatas oma käekella. Juba kolmas tund, kõht lööb pilli ja kuriteopaigale pole veel üldse jõudnud. Ja et ta ei peaks siin päev otsa istuma ja seletama, oleks targem juhtimine üle võtta, protsessi kiirendada ja hoolitseda selle eest, et tema uurimisrühm oma kohalesõitu õigustaks.
„Okei,” ütles Bäckström ja noogutas vastutavale kriminalistile, kelle nimi oli Enoksson, keda hüüti Enokiks ning kes oli komissar ja osakonna juhataja. „Paranda mind, kui ma eksin, Enoksson. Kuriteopaik on korter, kus ta elas koos emaga, sündmus leidis aset millalgi varahommikul. Umbes kella kolme ja viie vahel reede hommikul. Sinu ja kolleegide hinnangul on ta kägistatud ja vägistatud ning väga tõenäoliselt on tegu üksiku kurjategijaga.”
„Ma ei kavatse sind parandada,” vastas Enoksson, kes nägi ise välja nii, nagu vajaks ta nii toitu kui und. „Täpselt seda me arvame. Pealegi oleme üsna kindlad, et ta lasi jalga läbi magamistoa akna. Aknalaualt saime verd ja nahatükke.”
„Miks ta lihtsalt uksest välja ei läinud?” tahtis Bäckström teada.
„Nagu väitis see naaber, kes tüdruku leidis, oli korteri uks seestpoolt lukus. See on selline lukk, mis ei lähe väljastpoolt niisama lükates lukku. Minul ja mu kolleegidel on teooria, et kurjategija pani jooksu, kui postiljon hommikulehed postipilust sisse lasi. Meie arvates võis talle tunduda, et keegi hakkab korterisse tulema, ja kuna magamistuba on uksest kõige kaugemal, hüppas ta seal aknast välja.”
„Millal see leht siis tuli?” Keerutaja tüüp, mõtles Bäckström.
„Kohe pärast kella viit ja see ajahetk tundub päris kindel.” Enoksson noogutas, et oma sõnu rõhutada.
„Kas me teame