„Ma olin enne sellesse ametisse asumist kakskümmend aastat politseinik,” nentis naine. „Ma tunnen enamikku siin ruumis ja kuna ka teie tunnete mind, siis te teate, et ega ma ei pruugi alati nalja mõista. Pärast tänaste õhtulehtede lugemist tunnen ma kahjuks vastupandamatut vajadust meenutada kõikidele siinviibijatele kehtivaid salastatuse reegleid. Kui keegi on need ära unustanud, on viimane aeg need üle lugeda. Veel lihtsam on muidugi lõuad pidada ja rääkida juhtumist ainult nendega, kes selle kallal töötavad, ja ainult siis, kui selleks on põhjust. Kas kellelgi on küsimusi?”
Küsimusi ei olnud kellelgi ning naine oli neile ainult noogutanud ja ruumist lahkunud. Tal oli nimelt endalgi piisavalt tegemist. Kuradi värk, mõtles Bäckström. Ei tea, milline ta siis oli, kui ta politseinikuna töötas. Täitsa kenake kah. Kuigi vanemast vanuseklassist. Võib-olla oma nelikümmend viis juba, muld, mõtles Bäckström, kes ise oli kümme aastat vanem.
Nende kriisiterapeut, kutsetunnistusega psühholoog ja psühhoterapeut Lilian Olsson vajas ootuspäraselt pisut rohkem aega. Kuna ta vastas täpipealt Bäckströmi vaimusilmas tekkinud pildile – väike ja kõhetu blondiin, selja taga vähemalt viiskümmend vihmast sügist –, ei olnud too grammigi üllatunud.
„Ja minu nimi on siis Lilian Olsson … kuigi kõik tuttavad kutsuvad mind ainult LO-ks ja ma loodan, et see sobib ka teile … Ma olen niisiis kutsetunnistusega psühholoog ja psühhoterapeut … ja eks kindlasti paljud mõtlevad, et millega selline veel tegeleb,” jätkas ta. „Niisiis olen ma psühholoog … ma olen terapeut … pean loenguid ja teen koolitusi … töötan konsultandina … ja vabal ajal … vabatahtlikuna mitmes heategevuslikus organisatsioonis … naiste varjupaik … meeste tugikeskus … kuriteo ohvrite nõustamine … parajasti kirjutan ma ka üht raamatut … ja enamik, kes siin istuvad … sellest pole midagi, kui sa end halvasti tunned … paljud meist jätavad tundliku, nõutu, kriisi servale jõudnu mulje … samal ajal kui teised põgenevad ürgmehe rolli, vaikimisse ja eitusesse … mõned kuritarvitavad alkoholi ja seksi … iseend ja kaasinimesi … paljudel meist on söömishäired … me oleme kõik inimesed … me peame olema positiivsed … me peame iseend teadvustama … me peame astuma sammu … vabastama end kogukast ja takistavast taagast … me peame julgema näidata oma nõrkust … julgema abi küsida … julgema astuda kõigest sellest välja … eelkõige selles ongi asi … vabanemisprotsess lihtsalt … polegi midagi keerulist … nii et tegelikult on see päris lihtne ja loomulik. Ja minu uks on teile alati lahti,” lõpetas LO ja lasi oma naerataval palel paista kõikide peale seal ruumis.
Blää blää blää … blähäh, mõtles Bäckström, kohendas end toolil ja heitis pilgu käekellale. Üle kümne minuti uurimisrühma täpselt välja mõõdetud ja hinnalisest ajast on juba raisus, sest järjekordsel ohmakal kulus peaaegu veerand tundi, et öelda, et ka temal on üks uks, mis on pärani lahti, mõtles Bäckström.
„No nii,” ütles Bäckström, niipea kui LO enda järel ukse sulges. „Nüüd võiksime lõpuks midagi ära teha. Meil on üks hullumeelne jooksus ja me peame ta pokri pistma. Mida kiiremini, seda parem.” Ja tegelikult tuleks tüüp seebiks keeta, mõtles ta. Kuigi seda ta valjusti ei öelnud. Iga õige politseinik sai sellest isegi aru. Ilma et seda peaks talle nina peale kirjutama, ja ta oli juba proua kriisiterapeudi etteaste ajal välja peilinud paar nooremat geeniust, kes näoilmeid arvestades näisid vägagi lootustandvad. Võib-olla on siin ruumis isegi tulevane Bäckström, mõtles Bäckström. Nii võimatu, kui see ka tundub.
9
„LÄHEB LAHTI,” ÜTLES Bäckström. Ta kallutas end üle suure laua otsa, kus ta istus, toetus küünarvartele ja lükkas lõua nii kaugele ette, nagu oleks ta olnud keskkriminaalpolitsei ülem.
„Ma mõtlesin, et alustaks olukorra täpsustamisest,” jätkas ta. „Mida me ohvri ja tema tegemiste kohta teame. Praeguse seisuga,” lisas ta.
Nende ohvri nimi oli Linda Wallin. Ta oli kakskümmend aastat vana ja oleks saanud nädal pärast mõrva kakskümmend üks. Sügisel oleks ta alustanud kolmandat semestrit Växjö politseikoolis. Ta oli 172 sentimeetrit pikk ja kaalus 52 kilo. Loomulik blondiin, lühikesed juuksed, sinised silmad. Kena tüdruk, kui kõhnad treenitud tüübid meeldima peaksid, mõtles Bäckström tüdruku fotot silmitsedes. See oli suurendatud koopia pildist, mis oli politseikooli õpilaspiletil ning kujutas avala ilmega ja naeratavat Lindat: pilk otse kaamerasse suunatud, ülimalt elus ja tulvil ootusi. Nagu näiteks sellele suvele, kui ta oli töötanud Växjö politseis asendajana, enamasti küll valvelauas, aga teinud oma tööd eeskujulikult. Mitte ainult ilus vaadata, vaid ka abivalmis, tegus ja kõrgelt hinnatud nii külastajate kui kolleegide seas.
Tuttavad kirjeldasid teda andeka, sarmika, seltskondliku, tubli ja spordihuvilisena. Mis ei olnudki tekkinud olukorda arvestades ehk nii väga ootamatu, ent erandkorras olid selle kohta isegi paberid ette näidata. Väga head hinded gümnaasiumis ja politseikoolis, nii teoreetilistes kui praktilistes ainetes. Lisaks oli ta oma kursuse tüdrukutest kõige kiiremini krossiringi ära jooksnud ja oli kooli naiste jalgpallimeeskonna skoorilt teine väravakütt. Peale selle näis ta sotsiaalselt ja poliitiliselt aktiivne igati korrektsel moel. Koolis oli ta kirjutanud projektitöö teemal „Kuritegevus, rassism ja võõraviha”. Ta polnud tüüpiline naissoost mõrvaohver, aga küllap selline, kes võib kelle tahes endaga koju kaasa vedada, ja arvata võib, et nii lihtne see ongi, mõtles Bäckström.
Nagu kõikidel lastel, nii oli ka Lindal kaks vanemat, ja nagu paljudel tema põlvkonna lastel, olid vanemad lahutatud. Tema puhul siis üle kümne aasta tagasi. Linda oli selle abielu ainuke laps ja pärast lahutust jäi vanematele jagatud hooldusõigus. Lahutusele eelnenud aastatel oli perekond elanud paar aastat Ameerikas, kuna Linda isa oli asutanud New Yorgis ühe ettevõtte. Kui vanemate suhe purunes, oli ema Linda kaasa võtnud ja tagasi koju Rootsi kolinud.
Tema ema oli nelikümmend viis aastat vana ja töötas juba viisteist aastat ühes Växjö põhikoolis õpetajana. Isa oli kakskümmend aastat vanem, edukas ärimees, nüüdseks aktiivsest elust tagasi tõmbunud. Ta oli naasnud Smålandi oma kodukohta mõni aasta pärast Lindat ja tema ema ning elas ühes suuremat sorti mõisas, mis asus paarkümmend kilomeetrit Växjöst edelas Rottneni järve ääres.
Varasemast abielust oli tal ka kaks poega, kes olid umbes kaks korda vanemad kui tütar, kelle ta äsja oli kaotanud. Oli teada, et Lindal ei olnud vanemate poolvendadega peaaegu mingit kontakti. Küll aga olid tal head suhted mõlema vanemaga, kuigi vanemad ei olnud vist omavahel lahutusest saadik kohtunudki. Kostab sedamoodi nagu tavaline abielukamm, mõtles Bäckström, ja viimane aeg oli esitada küsimus.
„Nii et ta elas siis ema juures, mõrvakorteris?” küsis ta.
„Ta elas vist ikka mõlema vanema juures. Aga viimasel ajal olevat ta enamasti ema juures elanud,” selgitas Växjö naispolitseinik, kes tegeles ohvri tausta kaardistamisega.
„Ja millega ta tegeles, enne kui selle kuriteo ohvriks langes?” küsis Bäckström ning tema hääl kõlas nii sõbralikult kui ka huvitatult. Sellised nad peaksidki välja nägema, kui nad just peavad politseis töötama, mõtles ta. Värvitud blondiin, tissid nagu pommid, rõõmus ja meeldiv ja heas vormis kolmekümnene. Ainus mure, et küllap ta on suhtes mingi ajuvaba võsavõmmiga, kes halvimal juhul istub samas ruumis. Ja valvab hoolega.
„Nüüd sattusid sa küll õigelt inimeselt küsima,” vastas naispolitseinik naeratades. „Nimelt viibisin mina ohvriga samas kohas. Me olime Grace’is, see on linnahotelli ööklubi, sest seal oli neljapäeva õhtul korralik pralle. Kuigi Linda läks enne mind koju. Mina olin lõpuni. Tuleb ju juhust kasutada, kui mees ja lapsed on maal kindlas kohas,” seletas ta ega paistnud selle pärast sugugi süümepiinu tundvat. Ning ta polnud ainus, kui otsustada juurdlusrühma nägudel levivate kergete muiete järgi.
„Ah tõesti,” ütles Bäckström ja tema hääl kõlas ikka veel niisama sõbralikult ja huvitatult. Võib-olla polegi see linn päris viimane kolgas, mõtles ta. Eriti kui ta hakkaks liini ajama kellegagi oma töökaaslaste seast. Näiteks inspektor Anna Sandbergiga, 33 aastat vana, Växjö politseist. Sest nii paistis naise nimi olevat vastavalt uurimisrühma liikmete nimekirjale, mis lebas tema