Korteri oli ta saanud ühelt vanalt kolleegilt, kes oli aastaid tagasi pensionile läinud ja kellega ta oli tuttavaks saanud juba Stockholmi politsei vägivallakuritegude osakonnas töötamise ajal. Kolleeg oli kolinud saarestikku oma suvekoju, et saaks end rahulikult surnuks juua ja sekka natuke kala püüda. Seetõttu ei olnud tal ka vajadust linnakorteri järele, nii et ta oli selle Bäckströmi nimele kirjutanud.
Bäckström oli oma korteri müünud ühele nooremale lääni kriminaalpolitsei kolleegile, kes löödi kodunt välja, sest tal oli olnud suhe ühe korrakaitse kolleegiga, aga kuna too naine oli juba abielus kolmanda kolleegiga, kes töötas märulipolitseis ja võis äärmuslikus olukorras üpris tigedaks saada, ei tulnud naise juurde kolimine kõne alla.
Selle asemel oli ta ostnud ära Bäckströmi uberiku. Sularahas, mustalt ja mõistliku hinnaga selle eest, et aitas Bäckströmil tema asjad Kungsholmenile kolida. Kaks tuba, köök ja vannituba teisel korrusel, vaatega hoovi poole. Mõistlik üür, enamikus vanemas eas naabrid, kes ei lärmanud iialgi ja kellel polnud aimugi, et ta on politseinik, nii et selles mõttes ei oleks võinud asjad paremini ollagi.
Ainus probleem oli see, et ta peaks leidma mõne naisterahva, kes võiks ta juures koristada ja pesu pesta, tasuks paar tubli tonksu Bäckströmi massiivses männipuust IKEA voodis.
Sest praegu näeb see ikka jube välja, mõtles Bäckström, kui ta oma pesemata riideid piisavalt suurde spordikotti toppis, et need Växjö hotelli ja sealt edasi lähimasse pesumajja transportida.
Kõige parem oleks muidugi terve korter kaasa võtta ja hotelli vastuvõttu anda, mõtles ta. Ah, vahet pole, küll kõik laabub, otsustas Bäckström ja tõi külmkapist külma õlle. Siis pakkis ta teise kotti kõik vajamineva ning seejärel turgataski talle pähe õudne mõte. Nagu keegi oleks tal selja tagant kraest kinni võtnud, viimasel ajal oli hakanud seda liiga sagedasti juhtuma. Mida paganat ma Egoniga teen, mõtles Bäckström.
Egon oli oma nime saanud sellelt erru läinud kolleegilt, kes oli talle korteri andnud, aga muidu nad eriti sarnased ei olnud, sest Bäckströmi Egon oli kõige tavalisem kuldkala, samal ajal kui talle nime andnud isik oli üle seitsmekümne aasta vana endine politseinik.
Bäckström oli saanud Egoni koos ümbritseva akvaariumiga kingiks ühelt naisterahvalt, kellega ta oli kohtunud pool aastat varem. Ta oli vastanud netist leitud tutvumiskuulutusele. Reageerima pani teda osalt kuulutaja enesekirjeldus, aga eelkõige tema märgusõna „Eelistan mundrit”. Bäckström oli muidugi enesekaitseks hoolikalt mundrikandmisest hoidunud, niipea kui temast sai piisavalt tähtis politseinik, aga kas see polnud mitte tühine detail?
Algul oli kõik väga hästi sujunud. Naise kirjeldus endast kui „vabameelsest ja uuele avatud naisest” ei olnudki väga eksitav. Algul mitte, küll aga mõne aja pärast, sest siis oli ta juba täpselt kõikide teiste õiendavate naiste moodi, kes Bäckströmi elust läbi olid vilksatanud. Ühesõnaga, kõik läks nii nagu alati, erandiks Egon, sest tema elas endiselt Bäckströmi juures, ja asi oli lausa nii hull, et peremees oli hakanud temasse kiinduma.
Murrang Egoni ja Bäckströmi vahelistes tunnetes oli toimunud paari kuu eest, kui Bäckström oli olnud sunnitud nädalaks maale mõrva uurima sõitma, nii et tal ei olnud võimalik kuldkala iga päev toita.
Kõigepealt oli ta helistanud naisele, kes oli talle selle ujuva murelapse pähe määrinud, aga too oli ainult karjunud ja toru hargile visanud. Läheb, kuidas läheb, oli Bäckström mõelnud ja valanud hoiatustekstile vaatamata akvaariumisse pool purki kalatoitu, enne kui ära sõitis. Kuldkalaga on oma eelis, mõtles ta autos teel mõrvajuurdlust sooritama. Penisid ei kannata kempsust alla lasta, kui need otsad annavad, ja akvaariumi eest saaks kindlasti paarsada kulli, kui netti kuulutuse paneks.
Kui ta kümne päeva pärast naasis, siis selgus, et Egon on ikka veel hinges. Enne Bäckströmi lahkumist oli ta tundunud küll muidugi erksam, ning esimestel päevadel oli ta ujunud pisut veidralt, aga seejärel oli ta jälle endine.
Bäckströmile avaldas see muljet, ta rääkis Egonist isegi tööl kohvinurgas – „hullult vintske väike tegelane” – ja umbes siis ta temasse kiinduma hakkaski. Juhtus isegi, et ta võis õhtuti istuda ja kala vahtida, samal ajal kui pärast pikka ja kurnavat tööpäeva oma välja teenitud õhtust viskikokteili rüüpas. Kuidas Egon ujus edasi ja tagasi ja üles ja alla ega paistnud üldse hoolivat sellest, et läheduses polnud ühtegi väikest preilit. Sul on hea elu, poiss, mõtles Bäckström ikka, ja kõikidele telekast tulevatele nõmedatele loodussaadetele tegi Egon pika puuga ära.
Pean vaatama, kas saaks juurdlust kiirendada, mõtles Bäckström, kes tundis end pisut süüdi, kui ta, pöial purgi alumise serva vastas, suure koguse kalatoitu välja mõõtis ja selle oma vaiksele väiksele sõbrale valas. Ja kui juurdlus peakski venima, tuleb lihtsalt tööle helistada ja paluda mõnel kolleegil kala eest hoolitsemine üle võtta.
„Ole siis tubli,” ütles Bäckström. „Papa peab tööle sõitma. Aga varsti näeme.”
Ja veerand tundi hiljem istus ta autos ja oli koos kahe keskkriminaalpolitsei mõrvarühma kolleegiga teel Växjösse.
5
BÄCKSTRÖMILE PAKKUSID SELTSI kaks noort talenti vägivallakuritegude osakonnast, kriminaalinspektorid Erik Knutsson ja Peter Thorén, kes ei olnud küll teab mis teravad pliiatsid, aga allusid vähemalt Bäckströmi korraldustele. Tööl hüüti neid Tikuks ja Takuks ning kui jätta kõrvale fakt, et Tiku oli blond ja Taku brünett, olid nad äravahetamiseni sarnased. Nad käisid peaaegu alati paaris, rääkisid omavahel vahetpidamata, ning kui silmad kinni panna, ei saanudki aru, kelle käes parajasti jutujärg on.
Roolis oli Knutsson, Thorén istus tema kõrval ja luges valjusti Växjö kohta ühest turismibrošüürist, mille ta netist välja oli printinud. Bäckström oli laotanud end tagaistmele, et saaks kõige üle veel ühe külma õlle seltsis rahulikult juurelda.
„Kahju küll, Bäckström,” ütles Thorén. „Växjö ei ole mere ääres. Sadakond kilti Läänemerest. Seal on nii toomkirik, maavanem kui ülikool. Sa vist mõtlesid Västerviki. Või Kalmarit. Kalmar ja Västervik on mere ääres. Smålandis. Tead küll, Astrid Lindgren ja see värk. Linnas elab vist umbes seitsekümmend viis tuhat inimest. Et siis Växjös. Paljukest seal lahkemat sorti naisterahvaid leiaks? Mis sa arvad, Erik?”
„Kas oleks väga palju tahta, et keegi midagi juhtumist räägiks?” päris Knutsson pahaselt. „Paar tuhat vast ikka,” pakkus ta ja tema hääl kõlas kohe natuke rõõmsamalt.
„Växjö kolleegid pidid faksiga saatma, niipea kui midagi kokku kirjutavad,” vastas Bäckström ja noogutas aparatuuripaneeli poole, mis ilutses istmete vahel.
„Aga midagi peaks ju ometi teada olema,” ei andnud Knutsson järele.
Blää-blää-blää, mõtles Bäckström ja ohkas.
„Hommikul leidsid nad noore naise, tapetud oma korteris. Kägistatud. Kui neid võsavõmme uskuda, siis on seks ka mängus. Tundmatu kurjategija ja kogu see kamm. Kui meil veab, siis nad eksivad ja me võime otsejoones ta kuti kinni panna.”
„Et muud me siis ei tea,” sõnas Knutsson umbusklikult. „Kas tal oli siis oma kutt või?”
„Ei paista sedamoodi,” venitas Bäckström vastuseks. „Väike komplikatsioon on ka. See on üks meie omadest.”
„Mis